Pärast Premium liiga viimase vooru Legion - Vaprus mängu rääkis pärnakate kapten Magnus Villota Soccernet TV mängujärgses intervjuus, et meeskonna peatreener Dmitrijs Kalašnikovs lahkub klubist. Eestis karastunud juhendaja leiab, et on aeg korralikult välja puhata.

• Loe ka: Emotsionaalne Kalašnikovs on ahastuses: varem olid liigas klubid, kes tulid otse baarist ja võtsid kasvõi ühe punkti. Me ei saa mitte midagi

Lätlane oli nelja aasta jooksul viie meeskonna tüüri juures. Viiest kolm jäid kõrgliigasse püsima, kaks langesid astme võrra madalamale. Kui veel tänavuse hooaja eel oli Kalašnikovsil päästja maine, siis tänavu ei saanud välja aitamisest asja.

Pärast viimast Vapruse mängu jättis treener enda hoolealustega hüvasti ja andis EJL-i fuajees selle hooaja viimase intervjuu. Palusime tal meenutada tänavust aastat ja uurisime, mis saab pärast Pärnust lahkumist. Nagu septembris, siis ka poolteist kuud hiljem rääkis ta südamest, ausalt ja avameelselt. Dmitrijs Kalašnikovs: "Kui vaadata tabelisse, siis tegu oli läbikukkunud hooajaga. Ma ei vaidle selle osas üldse vastu. Professionaalses jalgpallis on punktid ja liigatabel, kui tulemust pole, siis vastutab peatreener.

Kui vaadata meie mängu, siis polnud väga halb hooaeg - imelik, kas pole? Mul on erinevad mõtted, miks meil võis tabeli mõttes kehvasti minna, aga on selge, et meistrivõistluste teises pooles mängisime pea igas mängus vastasega võrdselt või isegi paremini. Maha saab kanda 0:4 kaotus Kaljule ja 1:7 Florale. Kõikides ülejäänud mängudes oli meil hea šanss punkt või punkte võtta - nädala eest jäime Kuressaarele alla vaid 0:1, kuid meil oli mitu head võimalust. Täna Legioni vastu 1:2, kas see mäng oleks võinud lõppeda 3:3 seisul? Oleks.

Saarlaste vastu pääses Enrico Veensalu väravavahiga üks ühele ja ei löönud ära, hiljem virutas Sander Laht 25 meetri pealt ristnurka. Kui on üks mäng, kus kaotatakse punkte, siis saab ju öelda, et oleks võinud ühe või teise momendi ära lüüa, aga meil oli sääraseid kohtumisi mitmeid. Ma pole elu jooksul sellist vaatepilti näinudki.

17 mängu võideti meid ühe väravaga ..., sellist asja ei suudaks isegi unes näha. Levadia vastu juhtisime 2:0, aga kaotasime 2:3, Kalevi vastu kümnekesi 0:1 ja üheksakesi 2:3 - ma võin sellega jätkata, aga see nimekiri on liiga pikk.

Klubid, keda ma varem juhendasin, seal tuli tulemus ja see tuli väga kiirelt. Transis ja Tammekas olid mul individuaalselt tugevad mängijad, kuid minu hinnangul näitas Vaprus kõige kenamat jalgpalli. Raske oli pärnakaid motiveerida, kui kaotusele järgnes uus allajäämine ning järgmine tappasaamine.

Kui oli selge, et lõpetame viimasel kohal, siis me ikka suutsime kõigiga väljakul sammu pidada. Ütlen teile ühe asja, mis võib kõlada absurdselt, aga alates 2006. aastast oli sel hooajal Vaprusel parim väravate vahe. 11 punkti, aga pea 15 aasta parim väravate vahe - see näitab, et tegime midagi ju õigesti. Kõik näitajad võrreldes mullusega on muutunud paremaks.

Vist teie kunagi kirjutasite, et meie mängupilt on iga mäng hea, ent tulemust ei tule. Olime konkurentsivõimeline meeskond, mitte peksukott, mis viimase koha klubi tavaliselt on.

Eks iga inimene otsustab ise, kas meie hooaeg oli läbikukkunud või mitte. Minu käe all kerkis pilti kohalik ründaja Ronaldo Tiismaa, kes käis hiljuti kaitseväes. Enne, kui ma Tammekasse läksin, siis Tristan Koskoril oli neli väravat, pärast minu liitumist kaheksa. Kalevis oli sama lugu Anieriga - enne mind üks, pärast üheksa tabamust ja siis võttis Levadia ta omale.

Tooksin välja ka Kristjan Kase, kes minu silmis muutus mängijaks, kes saaks nüüd hakkama ükskõik millises teises klubis, enne seda oli ta Tulevikus pingipoiss. Suure sammu tegid edasi ka Reno Mark, Uku Kõrre ja Magnus Villota.

Võrreldes eelmise hooajaga oli meil neli uut mängumeest: Kase, Kask, Sinilaid ja Kauber. Mängumeest just selles mõttes, et teised liitujad tegid Premium liiga debüüdi. Kõik see tähendab, et meeskonna tuumik jäi eelmisest hooajast alles, ent võrreldes mullusega suutsid nad palju paremini mängida.

See hooaeg oli väga imelik, sest mäng ja tulemus ei käinud absoluutselt kokku. Hooaja algfaasis mängisime kehvasti, kuid teenisime punkte, teises pooles mängisime hästi, aga siis ei tulnud punkte. Mängud, mis ma teiste klubidega võitsin, ei suutnud ma seda Vaprusega.

Meil oli tänavu 18 võõrsilmängu ja me ei suutnud ühtegi punkti teenida. Arvan, et sel kehval statistikal on kaks põhjust. Esiteks, mängijate jaoks on Pärnu koht, kus on mentaalselt palju kergem mängida. Teiseks, kodus on alati kohal fännid, kes elavad kaasa isegi siis, kui tabeliseis on kehv. Paljud Eesti klubid ei saa öelda, et nad mängivad tänu fännidele kodus paremini, sest neid lihtsalt pole, aga Pärnus selliseid inimesi jagub.

Vaatamata nendele kahele punktile, leian, et tegu oli lihtsalt halva kokkusattumusega. Enam suurt vahet polegi, et me võõrsil ei suutnud punkte teenida, sest niikuinii jäi meil tabelisse vaid käputäie silmi.

Rääkides mu tulevikust, on aeg juhe seinast välja tõmmata ja puhata. Võimalik, et võtsin selle töökoha liiga kiirelt vastu. Olen alati öelnud, et armastan Eestit, see on südamelähedane riik, kus on toredad inimesed ja mõnus õhkkond.

Tammekas lõppes hooaeg väga hilja, 10. detsembril jõudsin tagasi koju ja 12 päeva hiljem võttis Vaprus minuga ühendust. Minupoolne viga oli see pakkumine kohe vastu võtta, oleksin pidanud seda veidi rohkem analüüsima. Tammeka töö võttis minult palju energiat, mistap olid mul selle aasta algul probleemid tervisega, mis segasid töötamist. Ma ei ürita leida vabandusi, aga paljud lihtsalt ei tea sellest.

Viis klubi nelja aasta jooksul on väga palju. Pidevalt vahetuvad riiestusruumid ja kollektiivid.

Võin öelda, et mul on laual väga hea pakkumine ühest teisest Balti riigist, aga ma ei tee enam seda viga, et torman sinna. On aeg puhata ja veeta aega perega, keda ma pole kaks kuud näinud. Loodan, et tulen kunagi tagasi Eestisse ja usun, et kõik eelnevad kogemused tulevad mulle kasuks."

Pärnu Vaprus lõpetas teist aastat järjest Premium liiga viimasel kohal. Tänavu suudeti võita 3, viigistada 2 ja kaotada 31 mängu, punkte kogunes tabelisse 11.