Möödunud nädala pühapäev oli Eesti jalgpalli jaoks tähtis päev, sest meeste koondise poolkaitsja Mattias Käit krooniti Šveitsi meistriks. Keskväljamehe sõnul oskavad Thuni elanikud ja võistkonna liikmed tähtsaid hetki väärikalt tähistada ning et suurem pidu on veel alles ees.

Šveitsi kõrgliiga 35. voorus sai uustulnuka Thuni muinasjutt imeilusa lõpu, kui nende lähim konkurent St. Gallen alistus kodus 0:3 Sionile. See kõik tähendas seda, et eestlase koduklubi, kes luhtas kaks eelmist võimalust väljakul ise tšempioniks tulla, võitis 128-aastase ajaloo jooksul esimese meistritiitli.

Päev pärast tiitli kindlustamist rääkis Eesti vutiajaloo 27. meister Käit Soccernet.ee-le, et neil toimus kodustaadionil konkurendi matši ühisvaatamine. "Meil oli ette nähtud, et vaatame kogu tiimiga üleval loožis mängu. Ja fännidele oli ka staadion avatud — kes tahtis, see sai suure ekraani pealt jälgida," meenutas rõõmsameelne Käit.

FC Thun, who were only promoted last season, have won the Swiss title 🤯

It's a first major trophy in the club's 128-year history. A truly incredible story. And as they clinched via a St. Gallen defeat, players and fans got to watch it and celebrate together 🏆

What scenes ❤️ pic.twitter.com/y30QIeUi9j — Men in Blazers (@MenInBlazers) May 3, 2026

Käidi sõnul olnuks ideaalstsenaarium see, et Thun oleks juba kaks vooru tagasi kodumängus Lugano vastu tiitli kindlustanud. Paraku kaotati too kohtumine 0:1. "Juba siis olid mingisugused plaanid pidustusteks tehtud. Ikkagi ju kodumäng, täismaja ... Oleks tahtnud fännide ees tähistada. Aga lõppkokkuvõttes pole vahet, kuidas see karikas tuli, peaasi et tuli," rõõmustas Käit, keda seob Thuniga pärast tänavust hooaega veel aasta jagu lepingut, mida on võimalik hiljem ka pikendada.

Eesti koondislane kinnitas, et kui kaks korda ei suudetud tiitlit kindlustada, siis ei tekkinud mõtet, et egas ometi. "Isegi kui me poleks eile meistriks tulnud, siis kõik oleks sõltunud ju meist. Pidime vaid ühe mängu ära võtma. Mingisugust närvilisust ma võistkonnas selle osas ei tunnetanud. Võib-olla oleks pinge hakanud kerima siis, kui kõik oleks jäänud viimasesse vooru. Siis oleks olukord olnud hoopis teistsugune," lausus Käit.

Thuni 50-aastane peatreener Mauro Lustrinelli rääkis kohalikule meediale, et tiitlipidustus oli tema jaoks sedavõrd karm, et peab nüüd kolm-neli päeva taastuma. Käit kinnitas, et tema võttis siiski rahulikult.

"Ma ise küll hullu ei pannud. Ei pea kolm-neli päeva voodis olema," naeris Käit, kes otsustas peomeeleolus siiski kaineks jääda. "Aga tähistamine oli äge ikka. Pärast lõpuvilet suundusid fännid keskväljakule, meie sõitsime sinna bussiga järgi. Püro, kaks-kolm tundi tähistamist ja laulmist ... Pärast seda suundusime kohe ümber nurga asuvasse fännibaari, mida omavad siis Thuni ultrate pealikud. Seal tähistamine jätkus. Õlut voolas korralikult!"

Scenes in Thun (Switzerland) after they win the top division and their first ever trophy in the club's 128 year history.

They won the promotion to division 1 last season only. pic.twitter.com/tEEUs8PTcr — Total Football (@TotalFootball) May 3, 2026

"Thunis osatakse suuri sündmusi tähistada," kostis Käit, kelle sõnul läks tiitel 45 000 elanikuga linnas olevatele fännidele tohutult korda. "Arvan, et selle kõige tegigi eriliseks see, et tegu on väikese linnaga. Ja pea 130-aastase ajaloo jooksul on see alles esimene meistritiitel. Ma arvan, et ka edaspidi osatakse seda tähistada. Meil ongi suurem pidu ja paraad 15. mail — eks näis, mida see endast kujutab. Päev varem toimub Berni Young Boysiga viimase vooru mäng, pärast seda saame karika kätte."

Käit ei osanud öelda, kas pidustused veel linnas käivad ja kas kohalikel on täna äkki vaba päev. "Varsti peaksin minema lõunat sööma. Siis saan näha, kas linn on jõutud puhtaks teha, kas mingid kohad on suletud. Võib-olla keegi ei jõudnud tõesti tööle," lõõpis Käit.

View this post on Instagram

A post shared by SRF Sport (@srfsport)

0 ego = tiitel

Käidi hinnangul tõid Thunile meistritiitli eelkõige nende efektiivne mängustiil ja võistkonna ühtsus. "Nagu varem Jalka ajakirjale antud intervjuus mainisin, siis meil tõesti pole mitte ühtegi ego riietusruumis. Pole ühtegi sellist meest, kes poleks tiimimängija. Keemia on meil väga tugev.

Võib-olla see jalgpall, mida me viljeleme, pole fännide jaoks kõige ilusam, aga see on huvitav ikka. Me pressime igas mängus kogu kohtumise lõikes kõrgelt. Ja kui saame palli, siis tahame rünnata kaitseliini taga olevaid ruume. Sellega tekitasimegi omale palju ohtlikke variante.

Teised võistkonnad proovivad liiga palju tiki-taka jalgpalli mängida, proovides palli hoides võimalusi luua. Ma ei ütleks, et me proovime silmad kinni pikka palli ette lüüa, vaid pigem proovisime kiiresti vastase seljatagust rünnata ja seeläbi teravust luua," kirjeldas Käit Thuni mängujoonist.

View this post on Instagram

A post shared by kicker.ch Fussball (@kicker.ch_fussball)

"Ja mul on au olla osa sellest," teatas Käit uhkusega. Lisaks tiitlivõidule sündis tema perre mõni päev tagasi teine poeg Monte. "Võin sulle öelda, et see nädal, mis mul on olnud ... Või need viis päeva isegi — lapse sündimine, viis päeva hiljem meister. Paremat nädalat ei saa ette kujutada!" muljetas Käit, kes sai klubilt loa paariks päevaks Eestisse tulla.

Kuna meistritiitel on olemas, siis nüüd tuleb seada uusi sihte. Käit ei tee saladust, et nii tema kui klubi unistavad Meistrite liigasse pääsemisest. "Muidugi tahaksime sinna välja jõuda. Samas on praegu tähtis hetkeolukorda nautida ja alles juuli lõpus hakkab see teine eelring pihta. Sinnani on natuke aega veel," märkis Käit, kellel on käsil karjääri parim periood.

***

Välismaa klubiga meistriks tulnud Eesti jalgpallurid:

• Taani: Urmas Rooba (FC Kopenhaagen 2003, 2004, 2006)
• Soome: Sergei Terehhov (Valkeakoski Haka 2004), Ats Purje (Turu Inter 2008, Kuopio Palloseura 2019), Pille Raadik (Aland United 2013, 2020), Mihkel Aksalu (Seinäjoki 2015), Signy Aarna (Aland United 2020)
• Bulgaaria: Joel Lindpere (Sofia CSKA 2005)
• Leedu: Taavi Rähn (Ekranas 2008)
• Holland: Ragnar Klavan (AZ Alkmaar 2009)
• Poola: Sergei Pareiko (Krakowi Wisla 2011), Henrik Ojamaa (Varssavi Legia 2014)
• Ungari: Tarmo Kink (Györi ETO 2013), Igor Morozov (Debrecen 2014), Inna Kiss-Zlidnis (Ferencvaros 2015, 2016, 2019, 2021, 2022, 2023), Vlada Kubassova (Ferencvaros 2024, 2025)
• Valgevene: Artur Pikk (Barõssavi BATE 2016)
• Norra: Pavel Londak (Rosenborg 2016)
• Wales: Kevin Kauber (The New Saints 2018)
• Malta: Albert Prosa (FC Valletta 2018)
• Armeenia: Ilja Antonov (Ararat-Armenia 2020), Nikita Baranov (Pjunik 2022)
• Läti: Artur Pikk (Riia FS 2021)
• Šveits: Karol Mets (Zürich 2022), Mattias Käit (Thun 2026)
• Iirimaa: Markus Poom (Shamrock Rovers 2023)
• Hongkong: Henri Anier (Lee Man Warriors 2024)
• Gibraltar: Mattias Männilaan (Lincoln Red Imps 2025)
• Sloveenia: Alex Matthias Tamm (Ljubljana Olimpija 2025)