Olite tublid, patsutab Eesti koondise peatreener Arno Pijpers JK Tondi esindaja Danel Rämmali õlale, andes talle üle täna, laupäeval esmakordselt peetud jalgpalliturniiri Wellington Cup võitjakarika.

Üle Wellingtoni pubi, kus turniiri autasustamistseremoonia aset leiab, kajavad plaksutamised ning ovatsioonid. Kuigi pubisse kogunenud jalgpallifännide aplaus kõlab võitjale, aplodeerib igaüks ka iseendale � Wellington Cupil kaotajaid ei olnud.

Nagu headele ideedele omane, sündis ka Wellington Cupi korraldamise mõte täiesti ootamatult, kui JK Piraaja staarjalgpallur ning jalgpallifännide seas kõrget reputatsiooni omav Kaarel Kosk istus jaanuari keskel järjekordselt baarileti ääres ja jälgis teleekraanilt jalgpalliülekannet. �Hakkasin mõtlema, et paljud mu tutvusringkonnas olid kurtnud, et keegi võiks kevadel ühe korraliku turniiri ellu viia,� meenutab Kosk. �Tajusin kohe, et seetõttu ei saa turniirile 16 meeskonna kutsumine raske olema. Ja kohe esimestel päevadel võetigi idee klubide poolt tormiliselt vastu, mis andis võimaluse ka sponsorite ja teiste partneritega varakult suhtlema hakata.�
23. jaanuaril avab Kosk vastava postituse Soccerneti foorumis ja juba viis päeva hiljem on 16 meeskonda osalemissoovist teada andnud.
Sama kiirelt, kui turniirile registreerub meeskondi, haakub projektiga ka toetajaid. Esimesena annab abistamiseks jah-sõna Wellington Pubi, üksteise järel lisanduvad veel Amstel, Nike, Jalgpallihaigla, Soccernet.ee ja mitmed väiksemad partnerid.
�Hämmastav, kui hästi kõik laabus, mistõttu kordagi ei tekkinud turniiri toimumises kahtlusi,� märgib Wellington Cupi peakorraldaja rahulolevalt. �Vastupidi � mitmed meeskonnad jäid ootenimekirja, et ehk kukub mõni varem registreerunud meeskond ära.�

Klubid valmistuvad justkui MMiks

Turniirile eelnev nädal on sündmusterohke � Soccerneti foorumis ja jututoas käib spekuleerimine favoriitide teemal, paljud klubid peavad omavahel sõpruskohtumisi, nende seas ka FC Soccernet, kes ei pea paljuks kolmapäeval mängida JSK Wellingtoni ja neljapäeval FC Mustamäega.
Ent kui mõni klubi tegeleb hoogsalt sõprusmängudega, siis Eesti jalgpallikaardile tulnud uue klubi, FC Nimeta eestvedajad töötavad selle nimel, et turniiriks saada kätte oma uhiuued, Manchester Unitedi vormile sarnanevad mängusärgid. Kaks päeva enne Wellington Cupi toimumist võivadki nimetud rahulolevalt hingata, särgid on käes.

Päev enne turniiri valitseb Wellingtoni pubis vaikus, mida rikuvad täringujalgpalliturniiril osalejad ning FC EBS Teami võtmefiguurid, kes õlleklaasi taga arutavad meeskonna majandusasju ning järgmisel päeval kasutatavat taktikat. Ei tea, kaua tudengite koosolek kestis, kuid fakt on, et esimeses mängus jookseb nende väravat kaitsma varukollkipper.

Hommikul, kui tõuseb päikene, lähen lahingusse ma...

Laupäeva hommik on pilvine ja tuuline, kuid see ei takista juba kella üheksa paiku esimestel mängijatel FC Kotkase kunstmurustaadionile saabumast. Tõsi, esialgu tuleb palli togida nurgas, et ei segataks hommikust treeningut läbiviivaid Levadia jalgpallureid. Ent 45 minutit hiljem kihiseb Kotkase staadioni nii paljudest harrastusjalgpalluritest, et levadialased tõmbavad ennast koomale ning annavad ühe platsipoole pühapäevasportlastele.
Samal ajal, kui esimesed meeskonnad teevad soojendusi, valmistavad piraajad, kes Koski turniiri korraldamisel igati aitavad, ette infostende ning vaatavad, et väravad oleks paigas.

Kell on mõned minutid üle 10 kui antaksegi avavile. Kummalgi väljakul on kohe esimesed mängud tõsiste jalgpallifännide jaoks põnevad ja intrigeerivad � ühel platsipoolel on vastamisi EBS ja FC Soccernet, teisel JK Piraaja ja Eurouniv FC.
Esimestest minutitest peale on selge, et ükski klubi pole unustanud ka oma fänne turniiri toimumisest teavitamast. Kuigi plakateid ega lippe pole näha, annavad fännid enda olemisest märku kõva kaasaelamisega. �Löö! Löö! Löö juba, kurat,� elavad fännid, enamasti naissoost, ennast välja. Samuti õpetavad toetajad platsilolijatele häälekalt, kellele pall tsendardada või keda kaitses katta. Wellington Cup on alanud!

Päev jätkub sarnaselt avamängudele põnevalt ning emotsiooniderohkelt. Ja kui fännidel igav hakkab, ergutatakse hüüetega kasvõi mõne suvalise meeskonna mängijaid või võetakse üles mõni tore lauluviis.
Nii kajabki ühel hetkel üle staadioni laul: �On ainult üks Martin Ðmutov...�. Lõuna-Eestist pealinna saabunud Põlva Lootose ja FC Lepatriinu ühendmeeskond on viimasel hetkel enda rivistusse värvanud ühe avalikkusele tundmatu jalgpalluri, keda aga tõelised fännid hästi teavad ning teda lauldes ergutavad.
Aga sarnaseid ühislaulmisi võtavad pealtvaatajad veelgi mitmel korral ette, vahetades vaid kangelase nime.

"Turniiril valitses fantastiline õhkkond," õhkab AiFo, Lepatriinude üks juhtfiguure, mängude lõppedes. "Turniiri korraldus oli super, pinget ja teravust jagus küllaga ning loomulikult oli meeldiv, et meil õnnestus võita JK Minevikku ning üleüldse ei löödud meile ühtegi väravat."
Olgu etterutatult märgitud, et Lootos/Lepatriinud jõuab veerandfinaali, kuid alistub pärast väravateta normaalaega penaltitega Nimetale.

Tähtis pole võit, vaid osavõtt

Iga alagrupimänguga muutuvad mõnede klubide mängijate näoilmed rõõmsamas, samas on sama paljude pallurite silmis traagika. Nooremate ja kogenematute klubide noorpallurid hakkavad üksteist sõimama, vanemad mängumehed aga veeretavad muhedalt palli, üritades nahkkera sihtmärgini � väravasse � toimetada.

Ühe taolise suurüllatuse valmistavadki 1188 Infoabi pallurid, kes saavad 1:0 võidu üle võõrustajate, JK Piraaja meeste üle. Kohtuniku lõpuvile kostudes teevad üllatusvõidu sepistajad korraliku puntratantsu, nagu �Kevades� nähtud.
�See oli meie jaoks täiesti ootamatu võit,� tõdeb Eesti tuntuim jalgpallifänn Ott Pruun. �Lootsime turniiril küll mõne punkti saada, kuid mitte sellest mängust.�
Võidule vaatamata jäi 1188 Infoabi jaoks veerandfinaaliuks suletuks, kuid meeskond polnud sellest põrmugi heitunud. �Meie jaoks pole tähtis võit, vaid osavõtt ning jalgpallist kui toredaimast spordialast rõõmu tundmine. Nii mõnelgi korral oleme rõõmustanud ka pärast kaotust, sest teame, et oleme endast maksimumi andnud ning näidanud ilusat jalgpalli.�

Turniir edeneb jõudsalt ning pärastlõunal jõuab aeg play-offideni. Selle kadalipu läbivad ning Wellington lõppvaatuse, finaalini jõuavad FC Haiba/Eesti Telefon ja Tondi JK.

Kuigi Haiba ja Eesti Telefoni ühendmeeskond surub kohati väga jõuliselt, ei õnnestu neil oma võimalusi 19 minuti jooksul realiseerida. Minut enne lõppu hakkavad nii mängijad, pealtvaatajad kui korraldajad ootama penaltiseeriat.
Ent Tondi mängijal Juri Korotkovil on teistsugused plaanid. Mängu lisaminutil lennutab ta palli vastaste värava poole, mis rikoðetist leiabki koha postide vahel.

�Uskumatu värav,� tunneb Tondi esindaja Danel Rämmal rahulolu. �Ootasime juba kohtumise lõppu, et selgitada võitja penaltiseeriaga, kuid õnneks suutis Korotkov kastanid tulest tuua.�
Kuigi ajalooline võit jäi haibalastel saavutamata, hindavad nad ka teist kohta kõrgelt. �Jätsime oma ülekaalu kasutamata ja jäime lõpus penalteid ootama, kuid lohakus maksis kätte,� selgitab meeskonna liider Kristjan Jägel. �Aga pole hullu, oleme ka teise kohaga väga rahul ning pealegi tuleb aasta pärast uus turniir.�

Arno Pijpers paneb väärika punkti

Wellingtoni pubi on juba tund enne autasustamise ametlikku algust harrastusjalgpallurite poolt hõivatud, et pärast tõsiseid pallilahinguid rüübata sõõm kesvamärjukest ning oodata Eesti jalgpallikoondise tüürimehe, Arno Pijpersi saabumist autasustamisele.

Kuigi kõigil on seljataga mänguderohke päev, on pubisse kogunenud vutisõbrad väga elavad: pea kõiki Wellingtoni uksest sisse astujaid võetakse vastu suure käraga ning et naabriga turniirist muljeid avaldada, tuleb tavapärasest kõvemini rääkida.
Järsku avaneb taas pubi uks ja sisse astub õhtu oodatuim külaline � Arno Pijpers koos abikaasa Carlaga. Enamik pubis viibijatest tervitavad oma iidolit täie häälega ning paljud ulatavad tere-käe.

Algab autasustamine. Esmalt püüab kohalviibijate tähelepanu ruupori abil võita turniiri peatoetaja, Wellingtoni pubi omanik Mikko Savikko, seejärel haarab ohjad enda kätte piraajade peatreener Ilmar Põhjala.
Nagu autasustamistel tavaks, alustab Põhjala tagasihoidlikumalt mänginud meeskondade autasustamist. Eriliselt tormiliseks muutuvad pubis viibijad, kui 9.-12. koha diplomit läheb vastu võtma Eurounivi kapten Raimond Lind alias Raix.
Vutifännidelt pälvivad suuremad ovatsioonid veel FC Soccernet ja loomulikult JK Piraaja.

Peagi jõuab kord kätte esinelikusse jõudnud meeskondadeni, kelle esindajatele annab Arno Pijpers edasi edusoovid peagi algavaks hooajaks ning parimate meeskondade laudadele ilmuvad ka Amsteli õllekastid.

Fännid ei lase aga Pijpersil hinge tõmmata. Üksteise järel palutakse FC Flora ja Eesti koondise peatreenerilt autogramme ning tehakse ühisfotosid. Naerataval Pijpersil pole selle vastu mitte midagi, fännid jätkavad tänutäheks skandeerimist �Arno! Arno!�.

�Eesti fännid on tõeliselt toredad,� lausub esmakordselt Wellingtoni sattunud Carla Pijpers vaimustunult. �Poleks osanud arvatagi, et fänlus on nii jõudsalt arenenud.�
Arno Pijpers vabandab, et ei jõudnud turniiri vaatama, kuna FC Flora valmistub järgmisel päeval aset leidvaks mänguks, kuid lisab, et Wellington Cupi-sugune turniir on piisavalt tähtis, et vähemalt autasustamisele tulla. �Eestis peaks tegelikult taolisi turniire rohkem olema, et populariseerida jalgpalli senisest enam ning pakkuda ka harrastajatele võistlusvõimalust.�

Koduteele asumine pole Arnol ja Carlal aga kerge, sest ukse juures peatavad nende tee Soccerneti pallurid, kes soovivad meeskonna vaimse liidri, Kolmeteistkümne eeskujul üksteise järel oma ebajumalale edukat tegutsemisaastat.

Pijpersite lahkumise järel ootab Wellington Cupi peakorraldajat Kaarel Koski baariletil rahulolevate osalejate poolt rida õllesid ja muid napse, et turniiri afterparty võiks jätkuda hommikuni.

Mõned, nende seas ka mina, otsivad homme aga telefonikataloogist mõne massööri numbri, et taastada oma liikumisvõime.