Kas oskate arvata, miks veel umbes kakskümmend aastat tagasi, kodumängu päeval, kuulus Saksamaa kõrgliigaklubi mänedžeri hommikusse rutiini kardinanihutus, selleks, et heita pilk taevasse? Kas taevas on pilvine või särab seal päike? Kas nood hallid pilved taamal tõesti sõuavad linna kohale? Et nüüd ainult ilma hoiaks ...

Nädalavahetuse Welt am Sonntag veergudel meenutas ajakirjanik Lutz Wöckener noid tänaseks praktikast kadunud harjumisi ning tuletas meelde Müncheni Bayerni presidendi Uli Hoenessi tõdemust, et noil aegadel sõltus klubi finantssuutlikkus suuresti just ilmast. Ilus ja päikseline ilm täitis klubikassat, vihm seevastu jättis kassa tühjaks. Täna moodustab piletimüük Saksamaal kõrgliigaklubide sissetulekutes napilt kuuendiku (eelmisel hooajal 14,9 protsenti) ning põhjuse selleks on andnud jalgpalliülekannete üha massiivsem liikumine televisiooni ja internetti. See liikumine on olnud aga sedavõrd intensiivne, et ühe tulemina küsitakse Saksamaal aina kasvava kriitilisusega, kas jalgpall juba liiga sageli teleekraanil ei virvenda, ning Euroopa jalgpalliliidu UEFA uute turniiride valguses on teema eriti aktuaalne.

Liiga palju jalgpalli vaadanud? Video võib olla häiriv!

Fussball Bildi eelmise neljapäeva arvamusrubriigis võttis ajakirjanik Matthias Brügelmann viimaste kuude sündmused linnulennult kokku. Ta käsitles kolme teemat:

1. Rahvuste liiga süsteem. Kuidas nii, et turniiri võitja ei pääsegi otse EM-finaalturniirile? Põhjuseks muidugi raha, sest ühe suure jalgpalliriigi jõudmine EM-ile enne valikturniiri algust vähendaks koheselt ka valikturniiri populaarsust ehk sissetulekuid.
2. UEFA Meistrite Liiga kadumine vabalevikanalitelt ning mängude jaotus maksulistes telekanalites, mis on loonud olukorra, kus ühe klubi fänn ei saa ühe kanali kaudu oma lemmiku kõiki mänge vaadata, vaid peab selleks tellima kõik kanalid.
3. UEFA Euroopa Liiga 2 (2021. aastal käivituva liiga esialge töönimetus). Brügelmann küsib, mis huvi peaks küll pakkuma Euroopa liiga 2, kui juba töösolev nr 1 ehk Euroopa liigagi oma paljude igavate mängudega suurt huvi ei paku? Et sakslasest lugejale veider olukord täpsemalt selgeks teha, viitab ajakirjanik võimalusele, et Saksa liiga seitsmes võib loodavas liigas vastakuni minna Läti meistri Jurmala Spartaksiga. Suure jalgpalliriigi fännile võib selline olukord olla tõesti häiriv.

Brügelmanni seisukohad võib võtta kokku järgmiselt: 1) toodetakse liiga palju telejalgpalli; 2) toodetakse liiga palju igavat jalgpalli; 3) seda kõike pakutakse liiga kalli hinnaga. Kokkuvõtlikult: sellise poliitikaga eiratakse fännide soove ning sellised arengud tähistavad "allakäigu algust", leiab Brügelmann dramaatiliselt.

"Allakäigus" on tuvastatav aga keerukas paradoks – jalgpall trügib küll üha suuremas mahus teleekraanile, kuid selle vaatamine muutub aina kallimaks. Meistrite liiga kadumine vabalevist on ilmselge märk, tõdemus, et kriitiline mass vaatajaid on valmis maksma, mis tähendab, et jalgpallmäng on teinud taas sammukese "tooteks" kvalifitseerumise suunas. Saksamaal, kus näiteks profiklubide omandisuhted hoitakse "50+1 reegli" abil jõuga kogukonna-kesksed, on aga sellised arengud teravalt ühiskonda puudutavad.

Vabalevist kaotatud mängud on Saksamaal üle võtnud stream'i-põhine DAZN ning telejaamad Sky ja Eurosport. Kui tellida kõik paketid, siis aastase tellimuse korral kujuneb kuumaksuks 51,84 eurot (Sky 36,86, DAZN 9,99, Eurosport 4,99). Võttes aluseks eelduse, et jalgpallifänn on ennekõike huvitatud oma lemmikklubi tegemistest, satub iga tellija paketti arvestataval määral sisu, millele suuremat tähelepanu ei pöörata, kuid mis sellegi poolest tuleb kinni maksta.

Sky pakett sisaldab: Bundesliga (226 mängu), Saksa karikas (63), Meistrite liiga (34); DAZN: Meistrite liiga (110), Euroopa liiga ning teised rahvusvahelised liigad (205); Eurosport: Bundesliga (40).

Kui siia kõrvale sikutada võrdlus piletihindadega staadionil, siis pole poolesaja-eurone kuumakse sugugi väike. Näiteks liiga kõige odavam hooajapilet – seisukoht Müncheni Bayerni mängudel – maksab 140 eurot, mis teeb ühe mängu hinnaks 8,23 eurot.

Koondisemängud on jäänud siiski vabalevisse: Rahvuste liiga mänge vahendavad ARD ja ZDF, sõprus- ja EM-valikmängud on jäänud RTL-ile. Vabalevis on ka Saksa karika iga vooru kaks mängu, kuid siingi peitub üks omanäoline "aga", mille juurde tuleme allpool.

Nimetatud mängudele tuleb aga hakata juurde liitma Rahvuste liiga ja Euroopa liiga 2 kohtumisi, mis on Saksamaal kinnistanud veendumust, et jalgpallis toimub ületootmine.

Tähelepanuväärse selgituse sellesuunalistele arengute andis Hannoveri spordidirektor Horst Heldt, kes ütles, et jalgpalli otsustajateringi on jõudnud inimesi, kellel pole vähimatki aimu, mida fännid tegelikult ootavad ning see on toonud kaasa idiootsed otsused. Lisaks mainitud UEFA uutele initsiatiividele paigutab Heldt samasse kategooriasse ka arutelud Meistrite liiga finaali võimalikust toimumisest New Yorgis ning Hispaania liiga Barcelona-derbi võimalik pidamine Miamis.

Ent millised on fännide seisukohad? 15. septembri numbris küsis Fussball Bild nende arvamust. Ilmselgelt joonistub välja kurvastus telepakettide liiga kõrge hinna üle ning juhiti tähelepanu, et fännipõhine klubistruktuur on lagunemas, mis tuleb eriti selgelt esile suurte klubide puhul, kus keerlevat kõik vaid raha ja poliitika ümber.

Seisukohad UEFA uute turniiride osas liikusid seinast seina. Oli neid, kes leidsid, et uued turniirid annavad väiksematele riikidele ja klubidele uusi perspektiive, aga oli ka neid, kes arvasid, et turniire on niigi küllaga ning uute loomine pole mitte millegagi põhjendatud.

Tähelepanu väärib veel üks arvamus. Nimelt kirjutab tolles samas Fussball Bildi numbris arvamusloo ajakirjanik Kai Feldhaus, kes üldjuhul püüab oma kirjatükkides vaimukalt päevakajaliste jalgpallisündmuste üle arutleda. Meie siin ei pea alustama diskussiooni tema naljade kvaliteedi üle, kuivõrd möönma, et alljärgnevas peegeldub arvestatav osa suure jalgpallirahva seisukohast uute turniiride vajalikkusest (lisaks saame viiteid ka teistest Saksamaal huvipakkuvatest tänastest jalgpalliaruteludest). Niisiis pakub Feldhaus välja seitse võistlust, mida tema sõnul "kõik jalgpallifännid ootavad".

1. Jumalate karikas – võistlustest saavad osa võtta klubid, kus mänginud Diego Maradona; 2. Terror-treeneri turniir – turniir noortele, kelle karjääri Thomas Tuchel rikkunud; 3. Haudvaikne liiga – turniir klubidele, kelle staadionil pole võimalik teha suurt kisa (otsene vihje Berliini Hertha olümpiastaadionile, kus hiljuti tehtud uuringu kohaselt jõuab omanäolise projektsiooni tõttu väljakukatlasse vaid kuni 12 protsenti fännide tekitavast helist), 4. Õnneratta karikas – turniir võistkondadele, kel kasutusele võetud õnneratta meetodil töötav karistussüsteem (eelmisel nädalal pälvis sellekohast tähelepanu RB Leipzig, kus reeglite vastu eksinud mängija peab selleks puhuks ehitatud õnneratast keerutama, mis määrab talle karistuse); 5. Mullijoogiturniir – võistlussari, mis avatud klubidele, keda toetab energiajooki tootev Red Bull; 6. Filosoofide karikas – turniir kõrgharidusega mängijatele. Treeneriks Jose Mourinho, kes nõuab mängijatelt Hegeli ideede tundmist; 7. ARD-otseülekannete-karikas.

Selle taotluslikult vaimuka/tobeda loeteluga on ajakirjanik loonud fooni, kuhu lugeja ise peab kõnealused uued UEFA turniirid asetama ning on sügavalt kaheldav, kui paljud neist saavad jagu kiusatusest seda mitte teha.

Ent nagu eelpool osutatud sai, on üks jalgpalliturniir osalt siiski vabalevis saadaval. Ja nimelt – kaks mängu Saksa karikaturniiri igast voorust. Siiski sai ka rõhutatud, et sellega kaasneb üks "aga". Lõpetuseks selle "aga" taustast.

Trikk on selles, et ARD või ZDF teevad reeglina ühe nendest otseülekannetest Müncheni Bayerni mängust ning teised klubid selle vastu sisuliselt enam ei võitlegi. Kahtlemata on Bayern Saksamaa kõige edukam ja tuntum klubi ning juba nende argumentidega saaks telejaamad oma valikut väga edukalt põhjendada. Aga välja tasub tuua veel üks lisapõhjus.

Hamburgis tegutseva statistikaportaali Statista poolt läbi viidud jalgpallifänni uuringutest selgus, et lisaks populaarsusele (15 000 küsitletust pidas Bayernit oma lemmikuks 24 protsenti, järgnes Dortmundi Borussia 16 protsendiga) eristab Bayernit teistest veel üks aspekt, mis teleprogrammi tootja seisukohalt pole mitte vähem oluline. Nimelt on Bayernil ka kõige rohkem vihkajaid – 41 protsenti. Teisel kohal selles tabelis oli Leipzig 28 protsendiga. Polariseerumine tagab laiapõhjalise huvi.

Päris viimaseks olgu ka mainitud, et tollessamas küsitlus uuriti ka fännide rahakulutamise praktikaid ning ülekaalukalt, 42 protsendiga, juhtis seda tabelit jalgpallisalli ostmine. Kas oleks siit põhjust edasi uurida, milline see ilma mõju jalgpallile õigupoolest ikkagi on?