Mis tunne on esindada Eestit jalgpalli EM-finaalturniiril? 2012. aastal Eestis toimunud U19 EM-finaalturniiri meenutavad tänaseks kogenud tegijad Karol Mets ja Brent Lepistu.

• Artikkel ilmus esialgselt maikuu Jalkas.

Eesti U19 noormehed (sündinud 1993) on seni ainus meie poistekoondis, kes EM-finaalturniiril osalenud. 2020. aastal pidi Eestis toimuma 16 meeskonnaga poiste U17 EM-finaalturniir, mis jäi aga koroonapandeemia tõttu ära, 2023. aastal mängiti Eestis tüdrukute U17 EM.

Esimeseks pääsukeseks oli aga just nimelt 2012. aastal Tallinnas, Haapsalus ja Rakveres toimunud turniiril osalenud meeskond, mis kohtus Portugali (0:3), Kreeka (1:4) ja hilisema meistri Hispaaniaga (0:2). Hiljem jõudsid Arno Pijpersi juhendatud koosseisust A-koondisesse Karol Mets, Brent Lepistu, Artur Pikk, Andreas Raudsepp ja Hannes Anier. Praeguseks toimetab ainsa toonase koondislasena endiselt profimängijana vaid Mets, veel eelmise aasta lõpus oli selles nimekirjas ka Lepistu.

Mets tunnistab tagantjärele, et tolles hetkes ei teadvustanud ta endale päris täpselt EM-finaalturniiri tähtsust ja sellega kaasnenud võimalust end maailmale näidata. "Ma arvan, et tegelikult me keegi ei saanud tol hetkel täpselt aru, mis võimalus meil oli nii individuaalselt kui meeskondlikult silma paista ja kellelegi silma jääda. Sellistel turniiridel käib skaute ja talendiotsijaid väga palju, arvan, et me ei hoomanud päris hästi ära, kuhu me nii-öelda sattunud olime. Läksime lihtsalt mängima, suure energia ja tuhinaga Eestit esindama ja nautima," meenutab Mets Jalkaga vesteldes.

Ka Lepistule tundub, et tolles hetkes ei jõudnud meeskonnale võimaluse suurus päriselt kohale. "Mingis mõttes olen Karoliga nõus. Meile oli seda infot juba tükk aega ette söödetud, et see võimalus meil tekib, mistõttu võtsime seda ehk kuidagi enesestmõistetavana," vaagib Lepistu.

"Sportlikus mõttes oleksime võinud olla aga tunduvalt paremini ette valmistatud – kui lõpuks reaalselt see hetk kätte jõudis ja turniiri tempot ja tasemevahet kogesime, siis oli see paras reaalsuskontroll. Oleksin tahtnud selleks tasemeks nii meeskondlikult kui individuaalselt paremini valmis olla, kui selleks üldse oli võimalik paremini valmis olla – vastu tulid ikkagi mehed, kes olid juba otsapidi Real Madridi ja Barcelona põhimeeskonnas. Tegelikult tehti ilmselt toonastele võimalustele vastav maksimum. Mäletan, et isegi psühholoogid olid kaasatud."

Nii Mets kui Lepistu kinnitavad kui ühest suust, et tegu oli nende karjääris märgiliste nädalatega. "See on ju tänase päevani minu koondisekarjääris ainulaadne kogemus – mängida finaalturniiril!" paneb Mets asjad perspektiivi. Lepistu toob välja, et peaaegu kõigile mängijatele oli see turniir omalaadne harutee.

"Saime sel turniiril esimest korda aimu, mis tasemel maailma tipud päriselt on ja mida suur jalgpall tähendab. Pärast turniiri oli mingis mõttes kaks varianti – mõned mehed vaatasid, et jalgpall ei ole ikka nende jaoks ja hakkasid vaikselt lõpetama, minu ja ilmselt ka mõne teise puhul andis see vastupidi motivatsiooni veelgi juurde. Väga tähtis hetk karjääris oli see igal juhul, meenutame seda turniiri omavahel aeg-ajalt siiani."

Kogu kogemus oli noore jalgpalluri jaoks toona esmakordne ja eriline. "Hakkasime turniiriks valmistuma juba tükk aega varem ja kui Arno Pijpers peatreeneriks asus ja mängud lõpuks kätte jõudsid, oli meeskonnas väga hea energia," on Lepistul meeles. "Sõitsime politseieskordiga staadionile, mängisime rahvusstaadionil tuhandete ees – selles vanuses oli Eesti jalgpalluri jaoks see midagi väga-väga suurt!"

Mida aga kogenud mehed tänastele noortele oma finaalturniiri kogemuse põhjal soovitavad?

"Kõigepealt tuleb rahulikuks jääda, usaldada oma tugevusi, mis on sind täna siiamaani aidanud ja võimaluse sellisel turniiril mängida toonud," lausub Mets. "Üks asi on see, et turniir toimub Eestis, aga kõik mängijad on ju lõpuks sinna koondisesse teiste seast valitud. Teine asi on see, et emotsionaalselt ei tasu end üle motiveerida. Üle mõeldes või üle motiveerides võivad sisse tulla vead, nagu meil avamängus Portugali vastu, kus kohe omaväravaga alustasime. Lisaks on see võimalus silma jääda ja teha oma väliskarjääri alustuseks väga hea samm. Igal mängijal tuleb endast maksimum anda. Eesti jalgpallile oleks väga kasulik, kui see turniir õnnestuks ja mängijad leiaksid endale välismaalt hea väljundi!"

Lepistu lisab, et ühelt poolt on väga tähtis nii mentaalne kui füüsiline ettevalmistus, aga kõige selle juures ei tasu asja ka unustada lihtsamaid asju. "Minu soovitus on seda kõike nautida! Privileegi sellist turniiri mängida ei teki paljudel – need emotsioonid, vastasseisud ja kõik muu turniiri juurde kuuluv on tohutult äge kogemus, mida tuleb kindlasti nautida. Ja loomulikult sportlikult endast parim anda. See on äge aeg!"

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.