Inglismaa jalgpalli meistrivõistluste 24. voorus sai otsa detsembris Jose Mourinho asemel Manchester Unitedi peatreeneriks asunud Ole Gunnar Solskjaeri vägev seeria. Ametiaja kaheksast esimesest kohtumisest kaheksa võitu saavutanud norralase meeskond oli kodus Burnley vastu veel 86. minutil 0:2 kaotusseisus, aga suutis Sir Alex Fergusoni aadete ja meelsuse vaimus välja võidelda 2:2 viigi.

Mängu esimene sajaprotsendiline väravavõimalus avanes 9. minutil Marcus Rashfordile, aga Romeru Lukakult söödu saanud ja Burnley puurivahi Tom Heatoniga silmitsi pääsenud Inglismaa ründaja pealelöök ebaõnnestus täielikult ning hüples väravast ohutult mööda. Too episood osutus esimese poolaja kontekstis erandiks, sest edaspidi oli Burnley pressing tulemuslik ja Unitedi ründemäng ladususest kaugel.

Teise poolaja alguses, 51. minutil kinkis Andreas Pereira palli ohtlikus tsoonis vastasele ning Ashley Barnes kasutas võimaluse ära ja viis külalised üllatuslikult juhtima. United elavnes muidugi oluliselt, aga erinevalt kõigist eelmistest Solskjaeri käe all peetud kohtumistest ei tipnenud vastasele avaldatud surve värava(te)ga.

Palliga jõuti küll karistusalasse, jagati viisakaid tsenderdusi ja teeniti üks ohtlik karistuslöökki, ent läbimurret ei tulnud. Kõik viitas, et pärast pikka õnnestumiste seeriat pole seekord lihtsalt Unitedi päev. Seda tunnet kinnitas 81. minut, kui Chris Wood vältis napilt suluseisu jäämist ja toksas peaga võrku paremalt tulnud tsenderduse, viies Burnley 2:0 juhtima.

Et Unitedil seekord ikka üldse õnne ei ole, sai kinnituse kaks minutit hiljem, kui kohtunik Jon Moss määras esmalt Unitedi kasuks penalti, aga muutis siis kohe oma otsuse ära, sest leidis, et Marcus Rashfordile tehti viga ikkagi napilt väljaspool karistusala. Kõik pidanuks olema tehtud ja selge ning võit Burnley jagu.

Aga ei olnud. Sest see oli vana hea United oma koduses kindluses. Sir Alex Ferguson vaatas mängu küll mitte treeneri-, vaid VIP-looži pingilt, ent tavapärase tööga - lõpu eel end ise juukseidpidi rabalaukast välja tõmmata - sai hakkama ka tema viieline õpilane Ole Gunnar Solskjaer.

87. minutil sai United Jesse Lingardile tehtud vea järel penalti, mille Paul Pogba kindlalt realiseeris. Ning üleajal pandi Burnley marulise surve alla, mille tulemusel äsas Victor Lindelöf 90+2. minutil külaliste võrku 2:2 viigivärava.

Unitedi võiduseeria küll lõppes, aga päästetud viik on siiski järjekordne empiiriline kinnitus tundele, et Solskjaeri United on tehtud tugevast puust. Kolm tähelepanekut mängust, kus Man Unitedi peatreeneri imeline võiduseeria lõppes, aga tema maine tugevnes:

1. Solskjaeri julged valikud. Kaheksa võitu ühelt poolt ja veebruari keskel ees ootavad järjestikused keerulised mängud (PSG, Chelsea, Liverpool) teiselt poolt panid Unitedi peatreeneri Solskjaeri tegema mitut julget käiku:

1) Andreas Pereira esimest korda pärast augustit põhikoosseisus ja jaanuaris väga hästi esinenud Ander Herrera pingil, 2) Romelu Lukaku ja Marcus Rashford esimest korda koos Solskjaeri nimetatud algkoosseisus (tõsi, tuleb arvestada, et Anthony Martial vigastusega väljas), 3) nende kahe kõrval edurivis viimati 5. jaanuaril alg11-sse kuulunud Juan Mata.

Rohked muudatused ja Burnley organiseeritud kaitsetegevus ühendasid avapoolajal Unitedi ründemängu liigestest lahti ning 51. minutil eksis rängalt Pereira, kinkides enda trahvikasti lähedal palli Burnleyle, kust sündis avavärav.

Kaotusseisu jäänuna – esimest korda Man Unitedi peatreenerina! – järgis Solskjaer enda mentori Sir Alex Fergusoni maneere ehk jätkas julgelt, tuues Pereira asemel platsile Jesse Lingardi, mis tähendas tagasihoidliku kaitsetöövõimega Mata langemist keskväljale ehk suuremat koormust ja vastutust Paul Pogbale ning Nemanja Maticile.

Samas Jose Mourinho ametiajal korduvalt nähtud variandi Lukaku keskel – Rashford äärel variandi staatilisust möönis täna kaudselt ka Solskjaer, kui asendas 68. minutil Lukaku Alexis Sancheziga, kelle elav esitus oli lõpuminutitel tähtis ja vajalik.

2. Sitke Burnley renessanss. Eelmisel hooajal lihtsurelike Premier League’i võitnud ehk suure kuuiku (Manchester City, Manchester United, Tottenham Hotspur, Liverpool, Chelsea, Arsenal) järel seitsmenda koha pälvinud Burnley tänavune hooaeg algas õudselt. Viie mänguga oli neil tabelis üks punkt ning 19-ga ehk hooaja ekvaatoril kõigest tosin.

Peatreener Sean Dyche, kes ei kaotanud oma tööd ka siis, kui meeskond 2015. aastal Premier League’ist välja kukkus, püsis aga ametis ja on suutnud algatada renessanssi. Eelmisest neljast Premier League’I kohtumisest oli Burnleyl kirjas üks viik ja kolm võitu. Tänane mäng oli viies järjestikune, kus suudeti kaotust vältida. Peatreeneri usaldamine kannab vilju.

3. Bobby Charlton kui elav mälestus. Kohtumine oli algfaasis, kui ühe mänguseisaku ajal näitas režissöör järjest kolme plaani: 1) Old Traffordil statsionaarselt rippuv plakat, kus kirjas "6. veebruar 1958, Manchesteri lilleõied (Flowers of Manchester)", 2) oma tavapärasel kohal VIP-tribüünil istuv Sir Bobby Charlton, 3) leinalint Man Unitedi jalgpalluri õlavarrel.

Kuna tegemist on Man Unitedi kõige lähema kodumänguga 6. veebruarile, mälestati täna 1958. aastal Müncheni lennuväljal Manchester Unitedi meeskonda Belgradist koju tagasi toonud lennuki õnnetuses hukkunuid (23-st kaheksa olid Man Unitedi mängijad, kelle hüüdnimeks on saanud Manchesteri Lilleõied).

Charlton oli üks neid, kes jäi õnnetuses ellu ja võitis 10 aastat hiljem klubi koosseisus Euroopa meistrite karika (Inglismaa klubide esimene võit Euroopa esivõistlusel). Mängu-eelsel leinaseisakul peeti lisaks Manchesteri Lilleõitele meeles ka Kanalisaarte lähistel kadunuks jäänud Cardiff City ründajat Emiliano Salat ja lennukipilooti David Ibbotsoni.

We will never forget. #FlowersOfManchester pic.twitter.com/W7rRcKEg2x — Manchester United (@ManUtd) January 29, 2019