Liverpooli ja Bayerni vahelise Meistrite liiga kaheksandikfinaali eel oli ilmselt vähe neid, kes julgesid ennustada väravateta viiki. Ometi täpselt nii läks, sest 90 minuti jooksul muutus mõlema meeskonna rünnak aina hambutumaks ning mängu eel maiuspalana serveeritud duell jättis vaataja suhu mõru maigu. Kordukohtumise eel on otsad samas täiesti lahti.

• Bayern tuleb Anfieldilt ära kujutlematu tulemusega

Kui avapoolaeg tormati maha raevuka tempoga ning pall käis ühe värava alt teise alla, siis teisel poolajal sumbus mõlema meeskonna rünnakulust peaaegu nulli. Ilmekaks näiteks soovimatusest riske võtta oli Bayerni karistuslöök keskväljal, kui neli lisaminutit olid juba täis tiksunud ning oli selge, et selle episoodiga mäng ka lõppeb. Selle asemel, et pikk tsenderdus karistusalasse saata, veeretati pall tagasi oma väljakupoolele ning kohe kõlas ka Gianluca Rocchi lõpuvile. Soccernet.ee kolm tähelepanekut kohtumisest:

1. Püssid pauku ei teinud, kaitsemüürid pidasid

Enne mängu arutati, kui palju lööb Liverpool ja kui paljuga suudab Bayern vastata. Saksa klubi kaitseliin on sel hooajal palju eksinud, Liverpool pidi aga meeskonna vaieldamatult tugevaimast keskkaitsjast Virgil van Dijkist jäänud auku lappima poolkaitsja Fabinhoga ning ka Joel Matipi esitused pole viimasel ajal kindlust sisendanud.

Avapoolaeg lubaski aimata, et mõlemad kaitseliinid on vääratustele altid. Oma pitseri vajutas palli vallata armastavate meeskondade aina süvenev harjumus avada mängu igal juhul väravavahi kaudu lühikeste söötudega, mis tõstab vastase kõrge pressingu korral oluliselt eksimuste riski. Nii ka läks, sest korduvalt eksisid nii Manuel Neuer, Alisson Becker kui ka mõlema meeskonna keskkaitsjad.

Kummagi meeskonna ründeliin ei suutnud aga pakutut vastu võtta. Mohamed Salah takerdus pidevalt kaitsjatesse, äsja haigusest tervenenud Roberto Firmino ei olnud samuti tavapäraselt terav ja nii jäi Liverpooli rünnakuraskus Sadio Mane õlgadele. Teises väljaku otsas etendasid Robert Lewandowski ja James Rodriguez nähtamatuid mehi – tõsi, ka kaaslased ei suutnud kummalegi piisavalt tuge pakkuda, eriti teisel poolajal. Lewandowski tegigi lõpuks 90 minutiga vaid 34 pallipuudet ja sai kirja ühe möödaläinud pealelöögi.

Nii jäigi kahe meeskonna arvele lõpuks küll 25 pealelööki, ent Liverpool sai neist raamide vahele vaid kaks (kummalgi poolajal ühe) ja Bayern sootuks üheainsa. Seejuures polnud asi tingimata emma-kumma üliheas kaitsemängus, lihtsalt ründajad ei suutnud end maksma panna. Mängu järel rõhutasid mõlema meeskonna mängijad ja peatreenerid sõnades küll nullimängu olulisust, kuid vaevalt saab kumbki pool tulemusega ka ülemäära rahul olla.

2. Liverpooli ründemasin vajab senisest sagedasemat õlitamist

Kriisiks on Liverpooli olukorda mõistagi palju nimetada, või kui, siis vaid andrusansipliku ääremärkusega – juhul kui see on kriis, siis sellises kriisis … Samas on Jürgen Kloppi hoolealused kaheksamängulise võiduseeria järel järgmisest kaheksast kohtumisest suutnud võita vaid kolm ning kui nädalavahetusel peaks koduliigas punkte kaotatama ka Manchester Unitedile, on tiitliheitluses initsiatiiv taas Manchester Cityle loovutatud.

Skoorid skoorideks ja punktid punktideks, kuid Kloppi ründemasin on viimastes mängudes mitmel puhul liivase kriginaga kokku jooksnud – pealtnäha justkui rünnatakse ja rünnatakse, ent vastase väravale ohtlikuks ei saada. Bayerni (ja City) ähvardamiseks tuleb sellest üle saada, sest hoolimata rabedusest räägib statistika kordusmängu eel selgelt sakslasi pooldavat keelt. Bayern on viimasest 26 Meistrite liiga kodumängust võitnud 22 ja kaotanud vaid kaks. Samas viiks Liverpooli 13. märtsil Allianz Arenalt veerandfinaali ka igasugune väravatega viik, nii et intriigi jagub korduskohtumise eel piisavalt.

3. Traditsioonid toovad naeratuse näole

Euroopas pole üleliia palju suuri staadione, mis oleksid võimelised sel moel ühes rütmis hingama nagu Anfield. Viisis, kuidas – kogemata või meelega? – tavapärasest veidi hiljem kaikuma hakanud "You’ll Never Walk Alone" Meistrite liiga hümni täielikult enda alla mattis, oli midagi jalgpalliromantikutele meelepärast ja parimas mõttes hingekriipivat. "Euroopa õhtud" ei kujuta endast jätkuvalt pelgalt sõnakõlksu; kahju vaid, et järgnenud vaatemäng võimsale proloogile vääriliseks partneriks polnud.