Kui Eesti põhikoondis valmistas Balti turniiril neljapäeval Leedu vastu pettumuse, siis seda ei saa öelda meie fännide kohta. Nad ei oska mitte üksnes alkoholi tarbida ja laule laulda, vaid ka jalgpalli mängida!

Reedel Valga kunstkattega staadionil peetud Balti fänniturniiri jalgpallis võitis Eesti meeskond, kes oli MTÜ Jalgpallihaigla poolt korraldataval turniiril Leedu kolleegidest 5-1 üle. Hilinemisega kohale jõudnud lätlased seljatati 3-1.

Läheb madinaks: pudelid kõrvale, mänguvorm selga!

Kui kell oli kolmekümne minuti pärast kümme, kaunistasid staadioniäärset ala esialgu ainult JK Piraaja jalgpallipoisid - teisi veel ei olnud. Vähemalt professionaalsuses jätab Eesti koondise fännidel veel küll kõvasti soovida.

Varsti saabus ka ülejäänud fänniseltskond, kõigil mõtteis naabritele koht kätte näidata. Aga leedukaid ei paistnud ikka veel kuskil lähinaabruses paiknevat. "Nad tulevad, uskuge mind," kinnitas PaPa. Nii juhtuski.

Kuigi esialgu planeeritud mängugraafikust oldi maas, sai turniir koheselt hoo sisse. Poborsky juhendamisel koostati üheteistkümneliikmeline Eesti meeskond: edurivis võtsid kohad sisse Viljar ja Raks, poolkaitseliinis lõid teravusi Raimo, Kirves, Jots ja Marti, tagaliini jäid kindlustama Miq, Säga, Kastjan ning Ballack, kes kinnitas, et tema seal mängida ei oska. "Paned keha ette - muud kunsti polegi," teadsid meeskonnakaaslased rääkida. Väravat kaitses väidetavalt kogu turniiri parim mängija Rainer.

Kuigi paberite järgi oli peatreener Poborsky, paistis seda ametit täitvat hoopis tegevdirektor PaPa, kes teadis (enda arvates, olgu mainitud) kõige paremini, kuidas võit koju jätta. "Kui peale ei löö, siis väravat ka ei saa," sõnastas ta teada-tuntud tõsiasja. Tegevdirekori sõnu võttis kuulda keskväljamaestro (olude sunnil, nagu ta ise ütleb) Jots, kellel tekkis kogu kohtumise jooksul kinnisidee pall kaugpositsioonilt väravapostide vahele saata ja raimonõulikult elegantsete, kuid kohati ebaeffektiivsete liigutuste abil vastaste kaitseliin segadusse ajada.

Kui osa inimestest pidas Eesti koondise kaitset Leedu vastu hirmsaks, siis eeldatavasti seetõttu, et nad ei olnud leedulaste fännimeeskonna oma veel näinud. See oli jube, võimaldades Raksul, kes oli vahepeal õppinud filippoinzaghilikku karistusalas mahakukkumist, kolm ja Viljaril kaks palli probleemideta vastaste väravavõrku saata.

Hilinenud külalised - lätlased

Probleeme tekkis lätlastega kohe algusest peale, kuna piiri ületades ei olnud neil passe. Isikuttõendavad dokumendid hangitud, maanduti siiski edukalt Valga kunstmuruväljakul. Seejärel keeldusid lõunanaabrid üle väljaku mängimast, niisiis jätkus turniir poole platsi peal. Esmalt kohtuti leedukatega, kes 5-3 alistati.

"Nad tulid ju meile külla. Poisid, oleme viisakad, lepime nende nõudmistega," rääkis Poborsky eestlased, kes algselt vastaste nõudmisi kriitilise pilguga vaatasid, nõusse. Poolaega otsustati 10 minuti võrra pikendada (ehk 30-minutiliseks), et kõik soovijad platsile pääseksid.

Kuna vahepeal oldi tarbitud piisaval kogusel alkohoolseid jooke, muutus koosseisu valmisel oluliseks faktoriks kainus. Algrivistuses jooksid lätlaste vastu 7 meest: Raks, Raimo, Miq, Jots, FC Levadiat toetav Kolja, Kastjan ja Rainer. Esimeses kohtumises üliedukat minekut näidanud ja ka Läti-mängus silma kirja saanud Ragnari liigutused muutusid teisel poolajal üha kohmakamateks. "Ega ta liigamängudes nii siis mängi, seal ta lammutab!" kinnitasid tema meeskonnakaaslased JK Piraajast. Jotsi ja Säga tabamused kohtumise lõpuminutitel jätsid võidu teenitult Eestisse.

Pärast mängu jaotati eriskummaliste printsiipide järgi mitmeid auhindu, mille olemusest vist keegi eriti täpselt aru ei saanud. Aga jalgpalli sai mängitud, leedukatele kätte makstud ja õllekarikas koju toodud (ära joodud).