Vaadates mängude ajakava, jäävad silma mõned paarid, mis ei kõla üldse huvitavana – näiteks Šveits-Tšehhi, Rootsi-Kreeka ning kas või tänane Austria-Poola mäng.

Tõesti, neis mängudes on vähem suuri staare, kui näiteks Itaalia, Prantsusmaa või Saksamaa mängudes, kuid alati ei tähenda sugugi staaride hulk väljakul head mängu.

Avalõigus esimesena mainitu ajas küll tõesti haigutama ja samamoodi ka Austria-Horvaatia vastasseis, kuid Rootsi ja Kreeka ning eilne Šveitsi Türgi vaheline mäng tõestasid, et ka vähemnimekad koosseisud võivad teinekord kokku panna tõeliselt haarava vutilahingu.

Kas näiteks keegi vaidleks vastu, et põnevuselt ja dramaatilisuselt oli eilne hilisõhtune mäng senise turniiri kindlalt parim heitlus?

Samas ei saa tõesti alati niimoodi vedada ja loota, et „kehvikute” vastasseisust miskit väga ilusat tuleb ja kui enamus mängijaid on tuttavad ka ainult nimepidi, siis on tulemuseks üsna kurb ja unine õhtupoolik. Kõige paremaks näiteks tooksin 2000. aasta mängu Türgi ja Rootsi vahel.

On tore, et juba 12 aastat saavad finaalturniirile 16 paremat meeskonda, sest enne seda kaheksakesi peetud turniir jättis mitmed ohtlikud meeskonnad koju. Nii näiteks polnud ju 1992. aasta finaalturniiril Itaaliat ega ka Hispaaniat. Samas võis samal turniiril näha vastasseisu SRÜ-Šotimaa, mis paneb käsi hõõruma vaid tulihingelise fanati.

Lahingus UEFA presidenditooli peale käis ühe ideena läbi tõsta finaalturniiril mängivate meeskondade arv 24-ni. Eesti seisukohalt ilus idee, kuid minu hinnangul on tegu täieliku demagoogiaga ja õnneks pole sellest enam seejärel tõsiselt räägitud.

Tõesti, saaks võib olla niimoodi kunagi ka Eesti finaalturniirile, kuid mida toob see kaasa turniirile endale? Kas tõesti usutakse, et näiteks Gruusia-Albaania mäng koguks täis terve staadionitäie fänne ja naelutaks suurema osa eurooplasi teleka ette? Mäng võib ju olla haarav ja põnev, kuid kui meeskonnad on turniirile saanud ainult läbi lõdvema valiksõela ja sisulist ohtu troonipüüdluseks nad ei kujuta, siis ei tekita see eriti kelleski huvi.

Lisaks peaks veel hakkama 24 meeskonna puhul arvestust pidama tobedate kolmanda kohtade arvestuses, mis tõesti muudab kogu alagrupiturniiri põnevaks, kuid lõpuks võib juhtuda ka selline tobe juhtum, kui 1994. aastal jõudis finaali alagrupis kolmandaks jäänud Itaalia.

24-meeskonnalisele turniirile oleks ka meil lootust pääseda, 8 meeskonnaga oleks iga mäng põnevusest tulvil ja staare täis, kuid ikkagi on praegune 16 meeskonnaline turniir ilmselt kõige parem lahendus üldse.

Seega, minge nüüd külmkapi juurde, võtke sealt esimene õlu (muidugi see Tartu oma) ja nautige tänast ebaseksikat mängu Poola ja Austria vahel.