Laupäeva õhtul mängiti jalgpalliajaloo 274. Interkontinentaalne derbi, kus kohtusid Istanbuli Euroopa-poolses osas asuv Galatasaray ja teisel pool Bosphoruse väina paiknev Fenerbahce. Galatasaray võitis 1:0 tänu egiptlase Mostafa Mohamedi 54. minuti väravale.

Koroonapandeemia tõttu peeti kohtumine tühjade tribüünide ees, mis tähendas muuhulgas ka, et selle derbiga tavapäraselt kaasnev möll jäi sisuliselt ära.

Euroopa jalgpallivaatlejad jõuavad harva kokkuleppele. Küll aga selles, et kuigi argumente leiab ka Glasgow, Sevilla ja Belgradi derbide kasuks, väärib just see kahe Türgi kõige kuulsama klubi duell aunimetust "Euroopa kõige rajum/suurem/vägivaldsem" derbi. Peamised põhjused ilmselt türklaste kuum veri ja geograafiline erakordsus.

Suuri linnaderbisid leidub Euroopast teisigi. Jalgpalli tippriikidest võib esile tõsta näiteks Madridi, Manchesteri, Sheffieldi, Milano, Rooma ja Berliini vastasseise. Globaalset tähelepanu mitteomavatest liigadest aga näiteks Praha ja Moskva kirevat jalgpalliskeenet.

Eesti lähinaabruse suurim derbi on ilmselt Stockholmi võistkondade AIK ja Djurgardeni vastasseis, mida 2019-2020 esmalt mainitud klubis mänginud Karol Mets on kirjeldanud kui matši, mille eel "tehti meeskonna uutele välismaalastele ühemõtteliselt selgeks, et see on Rootsi kõige suurem mäng".

Rootsi pealinnas toimuvale ei jää palju alla FC Kopenhageni ja Bröndby vastasseis ning Põhjamaade pealinnadest rääkides on viimastel aastatel seoses HIFK-i kõrgliigas figureerimisega saanud hoo sisse ka Helsingi ehk Stadi derbi, mille teiseks osapooleks HJK.

Tallinna derbi on kõigist mainitutest noorem, alustades 2021. aastal oma 23. eluaastat, sest duell sündis 1999. aasta hooaja eel, kui FC Levadia kõrgliigasse saabus ja koheselt senise valitseja FC Flora suurimaks rivaaliks sai.

Kuigi leidub ka sõbralikumat sorti linnarivaliteete (näiteks Lissaboni Sporting ja Benfica saavad omavahel läbi üpris normaalselt, mõlema suurim rivaal on hoopis FC Porto), siis üldiselt on need tulised ja printsipiaalsed – sa kas oled üks või teine. Põhimõttelisuse üks osa on, et mängijate liikumised ühe derbirivaali juurest teise manu on haruldased.

Näiteks Interkontinentaalne derbi on sel sajandil näinud kõigest üheksat juhtumit, kus mängija siirdub Galatasarayst Fenerbahcesse või vastupidi. Tõsi, liikumisi nii, et vahepeal mängijatakse mingis kolmandas klubis, leiab rohkem. Aga see on ikkagi oluliselt pehmem versioon, kui otse tuliseima rivaali ridadesse minek.

Glasgow derbis (Old Firm), mis kätkeb endas ka tugevat ajaloolis-religioosset tahku, leiab pärast Esimest Maailmasõda ehk viimase 100 aasta jooksul ainult kuus jalgpallurit, kes esindanud nii Rangersit kui ka Celticit, kusjuures pretsedenti otsesest üleminekust pole. Mitte, et sportlik tase ja vajadus sääraseid üleminekuid kuidagi piiranuks või välistanuks, seda tegid kirjutamata reeglid.

Aga kuidas on lood Tallinna derbiga? Just otseste üleminekute mõttes. Ühte sellist nägime ju esmaspäeval, kui eelmised kolm hooaega FC Floras mänginud ja kaks Eesti meistritiitlit võitnud Frank Liivak sõlmis kahe-aastase lepingu FCI Levadiaga. Pilk tarkadesse paberitesse ütleb, et Liivaku käik oli rariteetne, aga mitte unikaalne. Ükssarviku nägemisest rääkida ei tasu.

Eelmine klubivahetus, kus Florast otse Levadiasse siirduti, juhtus ju alles pool aastat tagasi, kui 2020. aasta suvel võttis samasuguse teekonna ette väravavaht Richard Aland, kes on aga praeguseks juba Narva Transi mängija.

Jätkem antud kaasuses kõrvale välismaal tehtud vahepeatuse kaudu ühest Tallinna derbi osalisest teise jõudnud mängijad (näiteks Indrek Zelinski, Markus Jürgenson, Brent Lepistu ja Zakaria Beglarišvili), samuti duubelrivistused (näiteks Anton Krutogolov siirdus Flora duublist Levadia omasse) ja Pavel Dõmovi omapärane juhtum, kus ta siirdus küll Levadiast otse Florasse, aga nii, et Levadia-lepingu viimased pool aastat mängis laenulepingu alusel Paide Linnameeskonnas.

Vaatleme ainult juhtumeid, kus toimus üleminek Flora või Levadia esindusmeeskonnast teise klubisse. Lisaks värskele Liivaku ja eelmise aasta Alandi juhtumitele leidub neid veel neli.

Kaks neist, muuseas, olid omavahel otseselt seotud, sest 2015. aasta hooaja eel vahetasid klubid keskkaitsjaid. Levadia läks püüdma kolmandat järjestikust Eesti meistritiitlit, Flora alustas teist hooaega Norbert Hurda juhendamisel. 2014. aastal Flora eest 33 liigamängus platsil käinud Taavi Rähna lepingut ei pikendatud ja kogenud keskkaitsja siirdus Levadiasse.

Vastupidise tee võttis aga ette 19-aastane Madis Vihmann. Levadias 2014 Premium liigas ainult 37 minutit mänguaega pälvinud Vihmann tegi Flora ridades kaasa 20 mängus 1784 minuti jagu ja tuli Eesti meistriks. Rähni näitajad Levadias olid pea samasugused – 23 mängu ja 1699 minutit.

Sama tee, mis Vihmann, oli aasta varem võtnud ette poolkaitsja Erkki Junolainen. Tõsi, käesolevasse arvestusse kvalifitseerub ta ainult 7 minuti abil. Nimelt just nii palju ta 2013. aastal Levadia esindusmeeskonna eest Premium liigas mänguaega pälvis. 2014 Floras oli see number 981 (12 mängu, neist 9 põhikoosseisus).

Veel aasta võrra tagasi liikudes leiame aga esimese juhtumi, kui Tallinna derbi ühe osapoole ridadest otse teise manu siirduti. 2012. aasta hooaja järel ei soovinud FC Flora jätkata koostööd keskkaitsja Aleksei Jahhimovitšiga, kelle oli olnud kanda oluline roll 2010 ja 2011 võidetud meistritiitlites. Uue töökoha leidis Jahhimovitš Levadias, kus tõusis kohe põhitegijaks ja aitas klubil lõpetada kolme-aastase tiitlipõua. Jahhimovitš alustas Levadias põhitegijana ka 2014. aasta hooaega, aga sai maikuus võistluskeelu seoses kihlveopettustes osalemisega aastatel 2011-2012.

Rohkem kaasusi, kus Levadiast otse Florasse või vastupidi klubi vahetatakse, ei ole. Derbi 23-aastase ajaloo esimesed 14 (1999-2012) olid sedalaadi üleminekutest sootuks priid, aga järgnenud üheksa aasta jooksul on neid nähtud kuus ehk üks iga pooleteise aasta kohta.

Mida see näitab? Et veidi pärast 2010. aastat mahenes olulisel määral Flora – Levadia duelli selle algusest saatnud rahvuslik vastasseis. Murdepunktiks saab lugeda Levadia otsust mitte pikendada 2011. aasta lõpus lepingut Konstantin Nahkiga, kes oli tolle aasta Taasiseseisvumispäeval mängitud Tallinna derbis Flora kapteni Karl Palatu suunas natsižesti teinud.

Pärast seda on eestlaste ja venelaste vastasseisu moment Flora – Levadia duellis pidevalt kahanenud ja praeguseks sisuliselt olematu. Praegu seisnevad Tallinna derbi peamised pingepunktid kahe klubi erinevas lähenemises tippjalgpallile.

Kui Flora leegionäre ei kasuta, siis Levadia ridadesse kuulub neid talvise värbamisralli järel kaheksa. Kui Flora on võitnud eelmise kuue aasta jooksul neli meistritiitlit eelkõige noormängijate toel, siis Levadia armastab panustada kogenumatele palluritele. Samuti viljeldakse erinevat stiili ja panustatakse erinevat tüüpi mängijatele.

Erinev on ka intensiivsus, millega mängijaid suunatakse ja vormitakse. Kui Floras on see tugev, siis Levadias on rangeid raame vähem. "Vajasin õhkkonna muutust ja värsket energiat. Arvan, et Levadia on Eestis jätkamiseks õige koht, kuna siinne õhkkond, emotsionaalsus ja võitlusvaim sobivad mulle rohkem," põhjendas Liivak, miks otsustas karjääri Levadias jätkata.

Markus Jürgenson: seda tunnet on keeruline kirjeldada, seda peab tundma!

Samas ei tähenda see, et Tallinna derbi tulisus oleks vähenenud. See on lihtsalt muutunud. Mängijate jaoks on endiselt tegu hooaja ühe tipphetkega. 2019. aasta alguses Soccernet.ee videoloosarjas "Silm peale!" Tallinna derbist rääkides ütles 2009-2016 Floras mänginud, aga pärast Soomes veedetud hooaega 2018. aasta alguses Levadiaga ühinenud äärekaitsja Markus Jürgenson:

"Suure osa oma karjäärist kasvasin ma nii, et enne derbit öeldi, et see on tavaline mäng, millega saab tabelisse kas kolm, ühe või null punkti. Aga nüüd Levadias olen hakanud asja teistmoodi vaatama, sest mulle on antud selleks mänguks teine vaatenurk. /…/

Ülima tunde annab, kui midagi on läinud halvasti ja järgmises mängus näed, kuidas seetõttu pulbitseb meeskonnakaaslastes tahe minna ja tõestada. Kui see kõik realiseerub positiivseks tulemuseks, siis seda tunnet on keeruline kirjeldada. Seda peab tundma. Isegi siin meie väikeses Eestis, maailma mastaabis olematus derbis, on see väga hea tunne!"

2021. aasta Premium liiga esimene Tallinna derbi mängitakse 25. aprillil. Kui fortuuna seda tahab, võivad Eesti kaks edukaimat jalgpalliklubi enne seda kohtuda ka Evald Tipneri karikasarja raames. 2020. aastal lõppesid kõik kolm Tallinna derbit Flora võiduga (4:0, 3:1 ja 2:0).

* * *

Autor tänab abi eest jalgpallistatistikut Mati Kesavälit.