Pärnu Vapruse mängiv treener Gert Olesk lubab, et võistkond ei kavatse uuel hooajal meistriliigas peksupoisiks hakata.

32-aastane suurte kogemustega keskkaitsja räägib oma senisest karjäärist ja edasistest plaanidest, samuti Vapruse ja Pärnu jalgpalli käekäigust ning sihtidest.

Millal ja kus olid Teie esimesed kokkupuuted jalgpalliga?

Trenni hakkasin tegema 1982. aasta suvel. Esialgu harjutasin 2-3 aastat vanemate poistega lihtsalt lõbu pärast, kuid aasta lõpus ühinesin omavanustega, kui Pärnu KEK-is hakkasid toimuma tõsisemad trennid.

Mängisite pikka aega Flora-süsteemis Viljandi Tuleviku rivistuses. 1999. aastal õnnestus Tulevikul paljude üllatuseks võita hõbemedal. Mis oli toonase meeskonna edu taga?

Kuna Tulevik oli Flora-süsteemi 2. meeskond, siis oli soov emaklubile koht kätte näidata heade tulemuste näol. Suure tahtejõu ja kambavaimu puhul ning Tarmo Rüütli eestvedamisel suudetigi lõpetada hooaeg auväärsel teisel kohal.

Millised on Teie eredaimad mälestused koondisemängudest?

Kohe torkab pähe esimene koondise mäng 1994. aasta mai lõpus Makedoonia vastu 30-kraadise kuumaga. Ubakivi oli sel ajal treener ning me mängisime “mees-meest”. Kaitses olin mina, Marek Lemsalu ja Risto Kallaste. Marekile määrati tuntum makedoonlane, kes mängis juba välisklubis - too liikus natukene edasi-tagasi. Mulle anti mingi kohalik pallur, kes üritas treeneritele silma paista. Nii ta jooksiski ühest platsi äärest teise nagu segane ja mina järgi, sest üritasin samuti treenerile head muljet jätta. Mängu lõpp kujunes seetõttu päris jubedaks.

Teie viimased kohtumised koondise eest jäid 2000. aasta algusesse. Mis pärast seda juhtus, et Te parimas jalgpallurieas enam koondise eest platsile ei pääsenud?

King’s Cup Tais jäi viimaseks, sest 2000. aasta lõpus ei sujunud läbirääkimised hästi ning kokkuleppele lepingu suhtes Aivar Pohlakuga ei jõutud. See oli pettumus, sest soov koondist esinda oli olemas.

2001. aastal tegite lõpparve Viljandi Tulevikuga. Millest see tingitud oli?

Flora-süsteemist lahkumise põhjuse võib paigutada samuti läbirääkimiste kategooriasse. Flora majandusnäitajad olid tol ajal kehvad ning seetõttu taheti Tuleviku mängijatel oluliselt kärpida palka. Naise ja väikese lapse ülalpidamiseks sellest rahast poleks piisanud, sest sellega saanuks vaid poissmees ehk hakkama.

Kuidas leidsite taas tee Pärnu jalgpalli juurde?

Suhteliselt kohe peale Tulevikust lahkumist tekkis soov Pärnusse naasta. Selleks pidi Pärnus tööd leidma. Ühel hetkel sai suvepealinna minek võimalikuks ning andsin Vapruse treenerile teada oma tulekust ja soovist klubiga liituda. Esialgu pidin mängima hooaja duubelmeeskonnas Pataljonis kuni 2003. aasta suveni ning peale seda sain juba liituda põhimeeskonnaga.

Viimase kahe hooajaga on Vaprus tõusnud II liigast meistriliigasse, mis on teie edu saladus?

2003. aasta suvel hakkasin mängima Vapruse eest. Sel ajal olime esiliigas ja meil ei läinud üldse hästi – olime tabeli lõpus. Kuna Vaprus ei täitnud sel ajal mingeid rahaga seotud tingimusi, otsustas Eesti Jalgpalli Liit sõltumata 2003. aasta hooaja lõpptulemusest saata meeskonna uuest aastast 2. liigasse. Nii alustasimegi oma teed meistriliigasse. Trenni suhtes mingeid muudatusi polnud. Mehed tegid trenni sama kõvasti nagu nad seda tegid esiliiga ajal, sest eesmärk oli ikkagi meistriliigasse tõusta. Seetõttu võis Pärnu meeskond võrrelda mängimist teises liigas “jalutuskäiguga” – rahulikult tõusti aastaga tagasi esiliigasse. Tänu püstitatud eesmärkidele suudeti ka esiliigas võit taskusse pista ning toonane missioon näib olevat täidetud – meeskond on Eesti kõrgeimas seltskonnas.

Kuivõrd on Vaprus praegu professionaalne klubi? Kas jalgpall on Teie põhitöö?

Vaprus on hetkel puhas amatöörklubi, sest kõik käivad tööl ja koolis ning klubi eest mängivad lõbu pärast. Kui kord tulevad suured sponsorid, siis võib üht-teist arendama hakata.

Kuidas hindate Vapruse komplekteeritust ja valmisolekut uueks hooajaks?

Meistriliiga mänge jälgiti eelmisel aastal juba. Arvatavasti esinelikusse kuuluvate TVMK, Levadia, Flora ja Transi vastu veel ei saa, kuid ülejäänutega on võimalik nii mõndagi positiivset ära teha. Eelpool nimetatud klubide vastu ei minda loomulikult mütsiga lööma, sest pall on ümmargune ning igaks mänguks häälestavad mängijad ennast võidulainele. Pole välistatud, et parematel päevadel võivad pärnakad veel üllatada, sest arvatavasti keegi ei pea Vaprust sel aastal veel tõsiseks konkurendiks.

Eelmise hooaja lõppedes teatas klubi tegevjuht Rain Põldme, et meeskonda tuleb leida 3-4 tugevdust. Kas ja millistel põhjustel on praeguseks plaanid muutunud?

Tugevdusest nii palju, et meeskonna treeningutele on kaasatud mõned Jüri Ivanovi poisid ning paar Pataljoni mängijat. Kuna klubi finantspool pole veel paranenud, ei saa praegu rääkida ka mängijate palkamisest.

Millised on meeskonna tugevamad ja nõrgemad küljed?

Esialgu võib nõrgemaks küljeks pidada kogemuste vähesust, kuna meeskond on väga noor. Kui aga suudetakse tuleval hooajal kanda kinnitada meistriliigas, siis see noorus võib muutuda arvestatavaks jõuks, sest meeskond on väga perspektiivikas.

Milliste sihtidega uuele hooajale vastu astute?

Peamine eesmärk on püsimajäämine liigas ja loomulikult ka tugevate vastu korralikult mängida. Vapruse meeskonnal ei ole nimelt plaanis olla peksupoiss liigas.

Esiliigas olid Vapruse kodumängudel publikunumbrid kõige suuremad. Meistriliigas kasvab see number kindlasti veelgi. Kuivõrd tähtis on publiku tugi Eesti liigas?

See on igale meeskonnale tähtis – nii Vaprusele kui ka teistele. Kui suvel käisid kodumängudel inimesed kaasa elamas, siis see aitas moraalselt ja julgustas. Mujal mängides oli raskem, sest näiteks Arenal oli parimal juhul mõni üksik pealtvaataja ning kogu staadion kajas tühjusest. Seetõttu on toetajad alati meeskonnale tähtsad ning neid oodatakse iga ilmaga staadionile.

Kuivõrd olete sidunud oma tulevikku Vapruse klubiga? Kas Teil on klubiga pikemad plaanid?

Olen noortetreener ning aitan Vapruse põhimeeskonda. Üldiselt planeerin ainult ühe aasta korraga, kuid Pärnust ei kavatse ma lahkuda. Kuna olen eluaeg jalgpalliga tegelenud ei näe ma põhjust sellest loobumiseks – arvan, et olen jalgpalliga veel päris pikalt koos.

Millist perspektiivi Te näete jalgpalli arenguks Pärnus?

Hetkel mängib erinevates vanuserühmades reeglina kolm klubi eestikatel ning pikemas perspektiivis on plaan ühendada need erinevad klubid üheks suureks korralikuks klubiks. See oleks ideaalnägemus jalgpalli arengust Pärnus.

Kas Te Soccernet.ee-d ka loete?

Tavaliselt on Soccernet.ee esimene koht, kus kohast läbi lipsan internetis – vaatan uudiseid ja kommentaare.


Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
Ops, Renat Djomin, Madis, lauri, Mati Song