Eesti meeste jalgpallikoondis teenis uue Rahvuste liiga hooaja alustuseks võõrsilmängudest kaks viigipunkti. Sellise tulemusega võiks ju justkui rahule jääda?

Arvestades, et Eesti teenis viimati võõrsil peetud võistlusmängus endast tugevama vastase vastu punktilisa lausa viis aastat tagasi – 2021. aasta septembri alguses Walesi vastu saadi kätte 0:0 viik – oli seekordne 1:1 Islandiga üsna märgiline.

Rahvuste liiga avamäng karges Reykjavikis ei jätnud hinge vähimatki mälestust mingisugusest hirmsast kannatamisest, mille lõpetuseks Eesti koondis seisu lihtsalt “ära hoidis”. Platsilt peegeldus tagasi võrdsete lahing.

Ehkki VivatBet spordipanuste koefitsiendid ennustasid Islandit selles mängus tugevaks soosikuks, tuli Eesti vastastega toime. Lõpuvile kõlades oli Eesti koondise xG on target näitaja – maakeeli löökide kvaliteedi hindaja – lausa 2,96 ehk meie löökide ohtlikkust arvestades pidanuks vastaste võrk sahisema ligi kolmel korral. Paraku tegi Islandi väravavaht Hakon Rafn Valdimarsson ideaalilähedase esituse, tõrjudes nii Kevor Palumetsa üks-ühele olukorra kui ka penaltilöögi ning lisaks Mihkel Ainsalu pommlöögi. Tõsi, Maksim Paskotši peapalli vastu oli isegi Brentfordi väravavaht võimetu.

Viik Islandilt süstis Eestisse enesekindlust. Mitte ainult mängijatesse ja treeneritesse – kellest kiirgas pärast mängu, et viigiline tulemus selgelt tugevama vastase vastu jääb kripeldama – aga ka ülejäänud jalgpallirahvasse. Mis sellest, et Transfermarkti turuväärtuste järgi on Islandi koondise mängijate koguväärtuseks 95 miljonit eurot, kuid Eestil “kõigest” 15 miljonit.

Eesti krahmab soosikukoorma endale?

Enne käimasoleva Rahvuste liiga tsükli teist kohtumist Bulgaariaga olid avalikkuse ootused Eesti koondise suhtes märkimisväärselt kasvanud. Ehkki FIFA edetabeli järgi on Eesti maailmas 127. kohal ning Bulgaaria 85., ootas mängueelne õhkkond Eestilt iga hinna eest võitu.

Üks emotsionaalselt vägevamaid hetki koondise seekordsetel välismängudel leidiski aset just Bulgaarias, mil sadakond Plovdivisse sõitnud Eesti fänni tervitasid platsile jooksvaid mängumehi, justkui toimuks mäng hoopis meie kodustaadionil. “Eesti-Eesti!” kaikus üle Hristo Botevi nimelise staadioni nii mängu eel, ajal kui ka järel ning kohalikel polnudki sellele midagi vastu panna.

“Need fännid, kes siia tulid, olid väga tegijad. See annab meile juurde. Kui rahvas tuleb kaasa, võtab see ka vastaselt motivatsiooni ära. Suur-suur kummardus. Ütlesin juba enne matši, et see on nagu meie kodumäng," kiitis Eesti koondise poolkaitsja Patrik Kristal mängu järel Eesti ajakirjanikega vesteldes.

Eesti jalgpallikoondis leidis Bulgaarias enda tihedas graafikus aega ka kohtumiseks VivatBeti poolt fännireisile saadetud kaasmaalaste jaoks. Mängijad tegid Eestist reisinud fännidega ühiselt pilti, rääkisid juttu ning jagasid autogramme mängusärkidele kui ka rahvuslipule, mis päev hiljem Hristo Botevi staadionil ka uhkelt lehvis.

Ehkki avalikkuse silmis on Eesti koondise võidukohustus viimaste mängudega üha kasvanud, pidasid koefitsiendid ka Bulgaariat meie vastu tugevaks soosikuks. Eesti suutis aga statistilises mõttes üllatada ning viigipunkti napsata – ja võimaluste ohtlikkust arvestades olid Sinisärgid võidule märksa lähemal kui vastased. Markus Poom tabas karistuslöögist posti, Mattias Männilaane löök blokeeriti enne väravajoont viimasel hetkel ning Kristali kand oli enne väravani viinud pealööki mõne sentimeetri jagu suluseisus.

Võidukohustus kasvab mühinal

Eestlase hing ihkab alati enamat. Ehkki FIFA edetabeli järgi oleme oma Rahvuste liiga alagrupis selged autsaiderid, kergitasid kaks võõrsilt saadud viiki kahtlemata rahva ootusi ülespoole.

Esimesena ootab meid koduväljakul ees maailma edetabelis 98. kohal olev Luksemburg. Senistest vastastest pealtnäha nõrgim, ent võõrsil Bulgaaria vastu said nemad kätte 2:1 võidu. Samas Islandile kaotasid nad kodus kuivalt, seisuga 0:3.

Alagrupi senised tulemused räägivad tõepoolest erakordse tasavägisuse keelt. Kahe esimese mängu järel pole keegi suutnud nautida vaid võite, samas pole keegi jäänud ka nullile. Esikohajärjestus on hetkel Island, Luksemburg, Eesti, Bulgaaria – aga sellest lähtumine on täiesti tühi töö, sest iga punktiga võib seis hoobilt muutuda.

Eesti jalgpallisõbrad on mõnes mõttes õnnesärgis, sest Rahvuste liiga tsükli kesksed mängud toimuvad just kodupubliku ees. Juba vähem kui nädala pärast võib nii mõndagi grupi lõppjärjestuse osas selge olla ning et saaksime olla edukad, on vaja kodupubliku toel nii laupäeval, 3. oktoobril Luksemburgilt kui ka teisipäeval, 6. oktoobril Islandilt punkte võtta.

Juba enam kui viis aastat Eestis tegutsenud Vivatbet hindab laupäevases mängus väikeseks soosikuks Luksemburgi, kuid koefitsientidest on näha ka Eesti koduseinte jõudu. Kindlasti on oodata väga tasavägist mängu, mis Eestil on vaja grupis edu saavutamise nimel igal juhul võita. Senistest mängudest on laupäevane kahtlemata ootuslikult kõige tasavägisem, mida võib kindlasti lugeda plussiks Eesti koondisele.

Eesti kasuks räägib eesootavate mängude eel ka hea tervislik seis: Islandi ja Bulgaaria võõrsilmängude vahel tegi peatreener Jürgen Henn algkoosseisus lausa neli vahetust, mis tagab oktoobrikuu alguseks mängijatele hea füüsilise toonuse.

Ükski meie mängija ei saanud esimeses kahes mängus vigastada, mis tähendab seda, et tänu ühele lisapuhkepäevale Bulgaaria võõrsil- ja Luksemburgi kodumängu vahel on Sinisärkidel võimalik viia end parimasse võimalikku füüsilisse konditsiooni.

A. Le Coq Arenal mängimisega kaasneb koondise jaoks alati vägev emotsioonilaeng. Viimati nauditi seal juuni alguses Balti turniiri võitu, kui Karel Mustmaa lõpuminutite värav tõi meile 1:0 võidu ja teise järjestikuse Balti karika. Luksemburgi koondise tugitala on Lissaboni Benfica põhimees Leandro Barreiro, kelle valvamisel peavad eestlased kindlasti esmaklassilist hoolsust üles näitama, kuid teiste meeste individuaalsed tasemed ja read CV-des ei reeda vastastele liigset üleolekut.

Islandi puhul on eestlastele juba suures pildis teada, mis meid ees ootab. Nüüd on vaja koduseinte tugi lihtsalt ka tulemuseks vormistada ning hoolitseda selle eest, et domineeriv ja füüsiliselt võimekas vulkaanidemaa koondis ei suuda Lillekülat enda omaks muuta.

Sedavõrd tasavägist alagruppi, kui käimasolevas Rahvuste liiga aknas, pole Eesti koondisel aga ammu olnud. Just sellistes mängudes kerkivadki esile pisiasjad, millest meie võistkond peab nüüd suutma maksimumi välja võtta.

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!