Intervjuu | Marko Savic: Eestis on noori jalgpallureid, kes suudaksid Serbia kõrgliigas mängida (10)
Bogdan Vaštšuki (27) siirdumine Serbia kõrgliigasse oli suuremale osale jalgpallisõpradest positiivne üllatus. Mees sõlmis üheaastase kontrahti Serbia meistrisarjas palliva FK Voždovaciga. Klubi peatreeneriks on Eesti jalgpallisõpradele tuttav mees – Marko Savic (39). See andis hea võimaluse endise Levadia lootsiga vestelda nii tema enda tegemistest, Vaštšukist kui ka sellest, mida ta täna Eesti jalgpallist arvab.
Voždovac asub Serbia pealinna Belgardi keskel samanimelises linnaosas. Möödunud hooaeg lõpetati kõrgliigas 16 võistkonna seas seitsmendal kohal. Klubi peab oma kodumänge maailmaski ainulaadsel Vodžovaci staadionil, mis asub kohaliku ostukeskuse katusel. Staadion valmis 2013. aastal ja mahutab 5175 pealtvaatajat, vastates UEFA standarditele.
Möödunud nädalavahetusel alustas Voždovac seal uut hooaega 0:0 viigiga Javori vastu. Uuel nädalavahetusel võib staadionil näha aga juba ka klubiga värskelt liitunud Vaštšuki, sest Serbia kõrgliiga teises voorus kohtutakse liiga uustulnuka IMT-ga, kes jagab Belgradi klubina Voždovaciga sellest hooajast staadionit. Kuidas jõudis Vaštšuk Serbiasse ja mis pilguga vaatab pikalt Eestis töötanud mees siinsele vutile, sellest kõigest ta Soccernet.ee-le ka rääkis.
Bogdan Vaštšuk liitus päevad tagasi Voždovaciga. Kas ta oli klubi radaril juba varem või tekkis see mõte siis, kui temast sai vabaagent?
Bogdan oli meie valikus ka jaanuaris. Kuna ta liikus Sligo Roversisse tasu eest, siis ei olnud meil võimalik tema eest jaanuaris Sligole maksta. Tegelikult me mõtlesime Bogdani peale päris pikalt, äkki isegi kuus kuud.
Miks Bodgan üldse valituks osutus?
Esmalt arvan, et ta on väga hea mängija. Ta on eriline jalgpallur ja väga hea inimene. Lisaks oli meil just tema positsioonile mängijat vaja. Me tunneme Bodjaga üksteist hästi, töötasime koos Levadias. Ta teab minu jalgpallilisi põhimõtteid ja seda, kuidas soovin, et jalgpalli mängitakse. Tänu sellele on ta võimeline väga kiiresti kohanema ja meid aitama.
Kas sa näed, et Vaštšuk võiks tõusta üheks võtmemängijaks terves liigas ja seeläbi ka näiteks Eesti rahvuskoondises?
Muidugi. Arvan, et ta suudab rahvuskoondist väga palju aidata. Ma olin ka eelnevalt arvamusel, et Bogdan on Eesti mängijatest oma positsioonil üks parimaid pallureid. Kui ta mängib hästi Voždovaciga, siis ta peaks olema ka koondise nimekirjas.
Räägime natuke ka sinust. Sa lahkusid Levadiast ja Eestist umbes aasta aega tagasi. Lahkumine oli sinu enda otsus. Kui sa täna ajas tagasi vaatad, kas sa kahetsed oma otsust või oled siiani 100% kindel, et tegid õigesti?
Minu jaoks on oluline, et ma lihtsalt tegin selle otsuse ja ongi kõik. Ma analüüsisin seda otsust võib-olla paar päeva. Kui sain aru, et lahkun, siis nii oligi. Ei olnud sellist kaalumist, et kas ma teen nii või naa. Minu jaoks on kõik otsused head. See otsus oli mõistlik nii Levadiale kui ka mulle.
Umbes kuu aega hiljem sai minust Voždovaci peatreener ja see oli minu jaoks hea käik. Levadia teeb samuti praegu väga head hooaega, seega tundub, et ka nende jaoks oli see hea lahendus.
Sa mainisid, et sinust sai Voždovaci peatreener. Kas see juhtus kohe või olid sa enne abitreener?
Alguses olin ma ametlikult abitreener, aga tegelikult olin peatreener. Seda põhjusel, et ma alles õppisin ja polnud veel UEFA Pro litsentsi kätte saanud. Minu abitreeneril oli aga Pro-litsents olemas. Tegelikult kõik teadsid, et ma olen peatreener.
Eesti liigast Serbia kõrgliigasse liikumine on selge samm edasi. Kui suur väljakutse see sinu jaoks oli?
Muidugi on see samm edasi. Tean Serbia liigat väga hästi, sest olen Serbiast pärit. Meie liiga on Euroopas tugevuselt 11. või 12. kohal ja liiga meister tagab pääsu otse Meistrite liiga alagruppi. Lisaks on sel hooajal kolm Serbia klubi, kes mängivad teistes UEFA klubisarjade alagruppides. Seega võib öelda, et Serbia liiga on väga tugev.
Töötasin Eesti liigas, mis ei ole väga kõrge kvaliteediga. Tegemist ei ole Euroopa tippliigaga. Teisalt olin ma peatreener väga tugevas klubis, kes sai ka Euroopas mängida ning see oli minu jaoks väga hea kogemus.
Me saame hästi aru, et Serbia liiga on selgelt tugevam kui Premium liiga. Mis on need olulisemad asjad, mida saaksime meie siin Serbiast õppida?
Asi ei ole õppimises. Asi on eelarvetes, mängijate füüsilises vormis ja ka mängijate valikus.
Belgradi Crvena zvezda eelarve on 65 miljonit eurot. Kuidas seda üldse Eesti klubidega võrrelda saaks?
Minu klubil on liigas väikseim eelarve, umbes üks miljon eurot. Meil on ka väga noor meeskond, aga võtame näiteks Levadia ja Flora, kelle eelarved on seal umbes kaks ja kolm miljonit. Neid klubisid ei ole võimalik Serbia omadega võrrelda, sest eelarved ja mängijate valik on niivõrd erinevad.
Kas sa näed, et Eestis ja Premium liigas on mängijaid, kes võiksid Serbia liigas hästi hakkama saada?
Jah, muidugi. Teil on palju häid mängijaid.
Ma soovisin enda meeskonda Daniil Kuraksinit. Me rääkisime Norbert Hurdaga temast, aga ei jõudnud kokkuleppele. Ta on minu jaoks väga põnev mängija. Mark Anders Lepik on huvitav mängija. Patrik Kristal – ma arvan, et ta on oma vanuseklassi Euroopa üks andekaim jalgpallur.
Teil on kvaliteetseid jalgpallureid. Ramol Sillamaa on väga hea mängija, Rocco Robert Shein on väga hea ja on teisigi häid noori, kes suudaksid Serbia kõrgliigas mängida. Neil läheks kuu, kaks või pool aastat, et liigaga harjuda, aga ma olen kindel, et nad saaksid hästi hakkama.
Sinu jutust näib, et sa oled ennast Eesti jalgpalliga kursis hoidnud?
Muidugi! Ma ei vaata küll mänge, aga jälgin tulemusi, vaatan mängude tipphetki. Kui mu hea sõber Ivan Stojkovic Paidesse läks, siis vaatasin paar mängu algusest lõpuni ka ära. Ma tean hästi, mis toimub.
Kui palju sa hoiad sidet endiste hoolealustega Levadia päevilt ning kui palju suhtled Vladimir Vassiljeviga?
Ma juba unustasin ennist Vovat mainida, sest nad mängivad esiliigas, aga ma vaatan Nõmme Unitedi mänge küll. Neil on päris mitu põnevat mängumeest. Vassiljev ja Stojkovic on minu head sõbrad.
Levadia mänge ja mängijaid jälgin ma rohkem ja loodan, et nad võidavad sel aastal ka tiitli.
Premium liiga hooaeg on olnud eelnevatega võrreldes ootamatult võrdne. Samas ei olnud Eesti klubid eurosarjas kaugeltki edukad. Mulle isiklikult tundub, et liiga on küll võrdsemaks läinud, aga samal ajal on kvaliteet natuke alla poole tulnud, eriti tipptiime vaadates.
Ma olen sinuga nõus. Liiga on muidugi võrdsemaks läinud, aga tase on võrreldes paari hooaja taguse ajaga madalam. See pole pelgalt minu arvamus, see on lihtsalt ilmselge. Võtame Paide koosseisu kaks aastat tagasi. Seal olid Klavan, Anier, Deabeas. Nad olid siis palju tugevamad kui praegu.
Nõmme Kalju oli ka siis tugevam. Flora mängis sel ajal Euroopa Konverentsiliiga alagrupis. Nad mängisid seal iga mängu kui võrdne võrdsega ja seda tugevate Euroopa klubide vastu. Kui sa võrdled seda Florat tänasega, siis sa näed isegi, et seal on väga suur vahe.
Ma ütleks, et Levadia on ehk suutnud umbes sama taseme juures püsida. See on minu, kes ma vaatan asja kõrvalt, nägemus.
Lisaks liigale on olnud juttu ka sellest, et Eesti mängijad vajavad koondise vaatevinklist igapäevaselt kõrge kvaliteediga mänge. Selle jaoks minnakse piiri taha, aga kahjuks oleme näinud, kuidas läbilööki ei õnnestu teha ning tullakse koju tagasi. Milles on asi? Mida me valesti teeme või mida peaks teisiti tegema?
Ma arvan, et praegu ei jää puudu ühest asjast, vaid mitmest.
Esmalt noored ja noortetöö. Ma usun, et teil oleks vaja rohkem välismaa treenereid, kes noortega tegeleksid. Oleks vaja paremaid organisatsioone – just noorteliigade ja noorte treenimise mõttes. Praegu tundub, et kõik noored mängivad tulemuse peale: 13-14-aastaste poiste treenerid tahavad võite, klubid tahavad võite. See on kõik vale! Noormängijate arendamise puhul pead sa teisiti mõtlema.
Teine oluline nüanss on eestlaste mentaalne pool. Eesti mängijad pole vaimselt nii valmis nagu Serbia ja näiteks Horvaatia mängijad. Nad pole valmis nii jõhkralt välismaal oma koha eest võitlema. Oleks vaja rohkem võitlejahinge.
Välismaale minek ei ole kerge. Sa lähed esimest korda välja mängima, keegi sinu keelt ei räägi. Sa tuled ilusast Eestist, sul on hea kodu, sõbrad jne. Nüüd pead sa minema ja ennast tõestama, aga see pole lihtne. Sa pead vaimselt valmis olema.
Eesti mängijatel on kvaliteet olemas. Ma tean, et teie jalgpallurid on head, ma ju ise nägin seda.
Millised on sinu enda ambitsioonid? Millised on sinu unistused peatreenerina? Rahvuskoondis või klubi, mis mängib Meistrite liigat?
Sellised ambitsioonid olid mul siis, kui olin noorem. Täna on minu jaoks oluline, et suudaksin iga päev asju paremini teha ja areneda. Kus ma oma karjääri lõpetan? Ma ei kujuta ette. Ma ei keskendu sellele. Minu jaoks on fookus tänases päevas, et olla iga päev parem. Päeva lõpuks näeme, kui kõrgele tasemele ma jõuan.
Lõpetuseks, sa oled meie vestluse ajal korduvalt rõhutanud kui ilus on Eesti ja kuidas sulle siin meeldis. Kas on midagi, mida sa tõeliselt igatsed? Mõni igatseb kohukest, aga kuidas on sinuga?
Iga päev Eestis oli minu jaoks rõõm, sest minu pere armastas Eestit ja Tallinna linna. Seal oli väga hea elu. Okei, kliima ei olnud kõige parem, sa tead seda isegi, aga Eesti on kultuurne. Seal olid väga viisakad inimesed ning Tallinn oli väga hea linn elamiseks.
Ma tõesti igatsen seda aega, mida Eestis veetsin.
Mis asja, Eesti klubidel rohkem raha majandamiseks kui Serbia kõrgliiga klubil?
On raske ja närvi ajab. Ja samas rumal ning silmakirjalik. Ja samas paremat ju ei paista.
Kumb siis on? Ja miks see nii on?
Toitvat kätt ei hammustata.
