Võib öelda, et FC Kuressaare on hooaega alustanud hästi. Aga miks? Oma töö on kindlasti ära teinud peatreener Sander Post ja mängijad väljakul, aga tähelepanuta ei saa jätta ka fänne, kes kasvõi Narva saarlastele kaasa elama lähevad. 

Üks neist on Lauri Põld, kes on FC Kuressaarega seotud olnud üle kahe kümnendi ning elab klubile staadioni ääres kaasa ka siis, kui mäng viib saarlased teise Eesti otsa. Soccernet.ee-le rääkis Põld Kuressaare fännamisest, Premium liiga headest ja halbadest külgedest ning sellest, mida tähendab tulihingeline fänlus tema jaoks.

Lauri, räägi natuke endast. Kes sa täpsemalt oled ja millega sa tegeled?
Kõige paremini saan öelda nii, et ma teen tööd inimestega. See võtab hästi kokku nii minu tegevused õpetajana, Kaitseväes, jalgpallifänluses kui ka kiriklikus mõttes. Mida see täpselt tähendab, sõltub sellest, millises kontekstis või rollis parasjagu olen. Üks väga tähtis asi, mida välja tuua, on see, et olen Scoutspataljoni kaplan. Tahaksin välja tuua ka kirikliku poole, mis on võimaldanud mul üldse kaplanina tegutseda. Teenin Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus.

Millal ja kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid ning milline on su side jalgpalliga?
Jalgpall on olnud minu elus sellest ajast saadik, kui ma mäletan. Mul on kaksikvend Jüri ja kes seda teab, võib-olla mängisime juba emaüsas koos jalgpalli. Esimene suurturniir, mida mäletan, oli 1998. aasta MM. Jalgpall ei olnud enam ainult see, mida ma vennaga koduhoovis või sõpradega koolistaadionil mängisin, vaid sain aru, et see on midagi palju suuremat. Me saame seda teha väikeses ringis, meeskonnas, rühmas, kompaniis, pataljonis, brigaadis ja diviisis.

Mind köidab jalgpalli universaalsus. Tasemeline erinevus on üks asi, kultuuriline erinevus aga teine. Oleme ju näinud neid Brasiilia videoid, kus seitsmekümneaastased vanaemad mängivad nii, et vähe ei ole. Loomulikult mängisime üles kasvades sõpradega, aga suur muutus tuli siis, kui kolisime perega 2004. aastal Kuressaarde, kus liitusime jalgpalliklubiga. 

FC Kuressaares hakkasime noortegrupis mängima ja see tõmbas ka lapsevanemad käima. Lapsed mängisid, lapsevanemad käisid vaatamas. Saaremaal sellist asja väga polnud, et lapsevanemad oleksid aktiivselt mänge vaatamas käinud. Minu isa ja ema tõmbasid selle käima, et lapsevanemad käiksid vaatamas, suhtleksid omavahel ja inimesed hakkaksid staadionil käima.

Seoses Tallinna Legioni ja Nõmme Unitedi kaasusega on lapsevanemad ja fännamine praegu üliaktuaalne teema. Meenub sulle enda noorusajast sarnaseid seiku?
Nutitelefonide-eelse ajastu jalgpallisõbrana saan välja tuua, et neid asju on varem olnud küll ja veel! Neid ei ole lihtsalt jäädvustatud praguses formaadis ning need on kuidagi ajalukku ära vaibunud. Me ei taha siin rahvuslikku segregatsiooni välja tuua, aga see on jälle kultuuri teema. Eesti vaates selline asi ei sobi ja mul on hea meel, kuidas seda teemat praegu käsitletakse.

Praegu tuli see Legioni ja Nõmme Unitedi näitel välja plahvatuslikult, kuid ta on kogu aeg seal olemas olnud ja vindunud. Väga mõistlik, et me tegeleme sellega just sellises fookuses, nagu praegu. Mitte nii, et hakkame ütlema: "jälle need sibulad teevad". Me kõik teame, mida sellises olukorras tahetakse öelda, aga see ei ole lahendus. Austus mängureeglite vastu ning lapsevanemate viisakas käitumine on baastase kõigile, sõltumata nende kultuurilisest taustast või usutunnistusest.

Millal sa teadlikumalt Eesti jalgpalli fännama hakkasid? 
See võiski olla 2004. aasta, kui kolisime perega Kuressaarde ja hakkasime Kuressaare jalgpallitiimi jälgima. See tähendas seda, et käisime staadionil mänge vaatamas, mõtlesime atmosfääri peale ja sellele, kuidas kogu asi toimib. Teine märgiline aeg rahvusvahelise jalgpalli mõistes oli siis, kui Kalev Sport alustas tööd ja hakkas näitama Inglise Premier League'i.

Sa võisid mängudest varem ajalehest lugeda, aga alles mitu päeva hiljem. Ülekandeid ja striime tollal sellisel kujul ei olnud. Kalev Spordi tulek muutis seda. "See on jalgpall, see on suurepärane jalgpall Inglismaalt!" (Ott Järvela tsitaat ülekandest - G. S.). Ärme unusta ka seda, et meil oli Soccernet.ee foorum. See oli jalgpalli mõistes täiesti omaette maailm, kõik oli suurepäraselt sektsioneeritud.

Oskad sa välja tuua mõned põhjused, miks FC Kuressaare sinu ellu tuli?
Teatavasti loodi FC Kuressaare 1997. aastal. Varem ei saa öelda, et oleksin fänn olnud. Kui keegi ütleb, et on varem Kuressaare fänn olnud, siis ta valetab. Aga miks Kuressaare? Sa kolid sinna, see on su tiim, su klubi. Siin ei olegi muud põhjust. 

Eestis on ju palju edukamaid meeskondi, kelle fännamine tooks kaasa enam eduemotsiooni. 
Kellele meist ei meeldiks kannatused? (Naerab). Tõsisemalt öeldes, ma tahaksin seda suunata sotsiaalsuse poole. Kui ma elan siin ja see on minu linn ning minu klubi, siis neid ma toetam. Tallinnas on sellist asja võib-olla keerulisem tunnetada, seal valid endale pigem linnaosa või mingi muu seose järgi klubi. 

Mis sa arvad, et ma peaksin vastama? Et FC Kuressaare pakkus 2004. aastal imelist mängupilti, karikaid ja raha? Ei – sellist asja ei olnud! Minu jaoks ei ole tähtis mängupilt ega karikad, vaid kogukondlikkus, sotsiaalsus ja identiteet, millega ma ennast seon. 

Kunagi käidi kirikus ja koguduses, saadi sellest osa. Praegu käiakse ka, kusjuures need numbrid on pigem isegi kasvutrendis. Inimestel on kogukondlikust ja sotsiaalsest koosolemisest puudus. Üks koht, kust me seda saame, on jalgpall. Ja miks me neid hetki oma ellu tahame? Igaüks saab sellele ise vastata. Tähtis on tunne, mis sellest osa saamine jätab. Jalgpall on üks osa sellest ja FC Kuressaare pakkus seda. 

Oled FC Kuressaare fänn olnud 22 aastat. Kas on teisi, kes ennast nii kaua Kuressaare fänniks pidanud on?
Saaremaal räägime tihti poolehoidjatest. Poolehoidja on väga ilus sõna, mida Tallinna ruumis väga ei kohta. See ei ole lihtsalt see, et hoian kellegi poole, vaid pigem kaaskannataja, kui kasutada teoloogilist väljendust. Kindlasti tahan välja tuua Alver Kivi – Saaremaa spordiajakirjanik number üks! Tema ja ta pere olid need, kes olid Kuressaare linnastaadionil ajal, kui see oli päris trööstitu paik. Nemad müüsid sissepääsu juures Kuressaare särke ja muud kraami. Salle siis veel ei olnud.

Miks salle veel polnud?
Sest sallid ei olnud veel disainitud. Salli disainimine toimus meie elukohas. Sallikomisjonis olid Kaupo Põld, minu isa, Miko Pupart, mu vend ja mina. Disainisime salli valmis ja see läks tegemisse. Tol ajal oli Eesti jalgpallifänluse jaoks tähtis koondise fännide ühendus. Nende käest ostsime 500 krooni eest esimese trummi. See oli ära teibitud sinimustvalge trumm, isoleerteibiga kaetud. Saaremaal sai see kõvasti niiskust ja vatti, nii et hakkas tükkideks minema ja mädanes ära. Vajalikud kontaktid saime Soccernet.ee foorumi kaudu. Kõik asjad käisid nii!

Mis sind FC Kuressaare juures kõige enam kõnetab? 
FC Kuressaare vaimsus, mis on püsinud muutumata sellest ajast, kui hakkasin seda klubi 2004. aastal lähemalt tundma. See on raske asi, mida kirjeldada. Mis asi on Kuressaare vaimsus? Meil ei ole kuskil kirjas dokumenti, et see on FC Kuressaare vaimsus. Aga see on tunnetus, minu personaalne tunnetus. Mida see mulle tähendab ja miks see on tähtis, see mind kõnetabki.

Ma saan olla osa sellest klubist. Ma saan anda oma isiksust, ideid ja energiat sinna klubisse ning see päriselt loeb! Mind ei kõneta niivõrd välised asjad, vaid tunne, mida see minus tekitab, ja see, kuidas ma saan ise väljapoole anda. See ongi põhimõtteline erinevus. Nagu see tsitaat: ära mõtle, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid mida sina saad teha riigi jaoks.

22 aastat fänlust on mõistagi väga palju, aga kas sa pead ennast tulihingeliseks fänniks?
Jah, aga kes on tulihingeline fänn. Mina pean ennast selleks. See ei tähenda, et pean terve mängu karjuma ja trummi lööma. See tähendab, et olen sada protsenti mängu juures, seda enne mängu ja mängu ajal. Ma ei saa sinna midagi parata, ma ka palvetan FC Kuressaare ja mängijate eest. Sekulaarses Eestis (riik, kus kirik ja riik on lahus - G. S.) on see vist next level fänlus.

Minu jaoks on tulihingelisus see, et jälgin väljakul liigutusi ja panen tähele, mis toimub. Kui mängijad tulevad pärast mängu meie juurde, tahame anda tagasisidet ja energiat. See teebki minust tulihingelise Kuressaare fänni.

Kunagi tänas Kuressaare vana füsioterapeut meid kaasaelamise eest. See oli Nõmme Kalju vastu, ehk kaotusmäng. Me ei karjunud ega skandeerinud seal väga palju, meil ei olnud trummi. Ütlesin talle, et vabandust, tundsin, et me ei teinud täna võib-olla piisavalt müra. Tema ütles mulle, et müra ei olegi tähtis. Tähtis on see, mis siin on, ja ta näitas südame peale.

Oluline on teadmine, et sul on olemas inimesed, kes toetavad. Mina toetan iga FC Kuressaare mängijat, iga FC Kuressaare poolehoidjat, kogu Saaremaad ja Kuressaaret. Ma elan praegu Tallinnas, aga ma ei tunne mitte ühegi teise klubiga sellist seost.

Mida tulihingeliseks fänniks olemine sinu jaoks tähendab?
See tähendab, et mõtlen FC Kuressaarest ühe päeva jooksul rohkem kui kümme korda. See on natuke psühholoogiaalane küsimus. Kui diagnoositakse häireid, küsitakse ju, mitu korda päeva jooksul inimene millelegi mõtleb. Loodan, et ma ei lähe nüüd mingi diagnoosi alla, kui ütlen, et mõtlen FC Kuressaarest päevas üle kümne korra. Aga nii see on.

Proovi kuidagi kokku võtta, kui suure osa sinu elust fänlus võtab?
Ma ei suuda seda täpselt öelda. Kui ma midagi armastan, siis panen sellesse sada protsenti ja elan selles. Kui me räägime Narvast, siis see on 12-tunnine reis. Aga ma mõtlen sellele juba eelmisel päeval, planeerin liikumist, mõtlen järgmisel päeval uuesti. Mu mõte on pidevalt nende asjadega hõivatud.

Kui ma näen staadionit, reklaame või midagi, mis jalgpalliga seostub, siis mõtlen sellele. Ajalises mõttes ei saa võtta ainult seda hetke, seda kahtteist tundi, kui sõidan kohale, vaatan mängu ja tulen tagasi. Ma mõtlen sellele eelneval päeval ja pumpan ennast üles.

Kui palju näiteks nädala lõikes fännamisele kulub?
Ma arvan, et kaks päeva kindlasti. Ma ei käi ainult FC Kuressaare mänge vaatamas. Käin ka teiste klubide mänge vaatamas, jälgin mängijaid ja skaudin natuke. Lisaks välismaa jalgpall ehk Premier League, Bundesliga ja Eesti mängijad välismaal. Ma jälgin näiteks liigat, kus Maksim Paskotši mängib. See algas samast ajast, kui käisime Spursi staadionil, mul oli Paskotši särk seljas. Mourinho tuli ja võttis Paskotši ümbert kinni. The Special One (Jose Mourinho hüüdnimi - G. S.) on puudutanud Maksim Paskotšit ja mina olen puudutanud Maksim Paskotšit - see tekitab ju hea tunde, kas pole?!

Karol Mets mängib Saksamaal, Paskotši Belgias ja Mattias Käit on Šveitsi meister. Mida sa sellest arvad, et meie mehed on nüüd nii kaugele jõudnud?
Väga uhke tunne on ennekõike ja olen nende üle väga õnnelik. Eestis ei ole raske saada tippsportlaseks selles mõttes, et võimalused on olemas. Loomulikult ei ole meil maailma tippvõimalused, aga kõige tähtsam on sisemine tahe. Tundub, et seda võiks eestlasel olla.

Pigem on segajad nutiasjad ja kõik muu selline. Seda enam on mul hea meel näha, kui proovin mõne Eesti mängija Instagramist üles leida ja ei leia teda, sest ta ei tegele sellega. Või kui tal on professionaalne konto, kus on väga konkreetne sisu enda kui jalgpalluri kohta.

Mul on nende üle hea meel, et nad on sinna jõudnud. Mul on hea meel iga inimese üle Eestis, kes on neid aidanud. Kuna Eestis on nii vähe inimesi, siis me kõik saame võtta väikese vastutuskoorma. Väikesed suhtlused, pats õlale – see võib öelda rohkem kui vaja. See on päriselt hoolimine!

Kas sulle tundub, et eestlane võtab seda enesestmõistetavana, et meil on sellisel tasemel mängivad mehed? 
Me kõik mäletame Mart Poomi Inglismaa karjääri. Nägin Marti viimasel Nõmme Unitedi mängul, kus Kuressaare kaotas 1:2. Ütlesin talle, et legend oled! Me surusime kätt ja ta on tõesti legend. Siis Tarmo Kink. Mäletame ju kõik seda lööki, mille ta Middlesbrough' eest pani. Vinge! Ükskord jalutasin Heina tänaval ja Tarmo läks vist lapsega mänguväljakule. Ütlesin talle, et see värav, mille ta lõi, oli eepiline. Eestis saad selliseid asju teha.

Me ei võta seda enesestmõistetavana, aga samas tunnetame, et oleme midagi hästi teinud. Mitte nii, et nüüd puhkame loorberitel, sest mängijad mängivad välismaa kõrgliigades. Minu jaoks ei ole tähtis ainult edu, vaid emotsioonid. Olen Maksimi üle õnnelik, aga tunnen ka kurbust, kui tal läheb kehvasti või ta on vigastatud.

Kui palju fänlus sulle rahaliselt maksma läheb?
Eesti mängud on väga odavad. Kui räägime kõrgliigast, siis see on täiesti ainulaadne, et saad viie euro eest kõrgliiga mängule, olles kaks meetrit tippmängijatest, kuuldes kõike ja saad ka ise oma verbaalse esitusega mängu mõjutada. Loomulikult ei taha me kedagi saata sinnasamusesse, peame viisakaks jääma, aga saad näiteks öelda: "pane ette posti!"

Mäletan üht Kuressaare mängu. Ütlesime mängijale, et pane ette posti. Ta vaatas meie poole, võttis hoogu, pani ette posti ja sealt tuli värav. Viie euro eest sellist tunnet saada on päris nice. Rahalises mõttes võtab kõige rohkem ressurssi kohale sõitmine. Tallinnas saab ühistranspordi ja rongiga liikuda. Eemale minnes on keerulisem. Narva bussipiletid on korralik kulu, pluss veel teised kulud. Õlut ma staadionil ei joo.

Parim toetus ei ole tingimata iga hooaeg uue mängusärgi ostmine, vaid klubi toetamine teistmoodi. Otseannetuse või muude mooduste kaudu. Kõige tähtsam on vaimne toetus. Olen nende jaoks olemas, olen väljakul ja staadionil kohal, mõtlen nende peale ja tahan ka teisi kaasata. 

Kas raha mängib rolli, kui midagi päriselt armastad? 
Ei mängi. Loomulikult mängib siis, kui raha ei ole. Aga mulle meenub seik, kus hääletasin Kuressaarest mandrile. Mäng oli vist Tartus Tammeka vastu. Hääletasin Kuressaarest Tartusse, et mängu vaadata, ja siis tagasi läbi Tallinna. Korralik ettevõtmine. See oli huvitav aeg. Ma ei kujuta ette, kas see oli gümnaasiumi suvevaheaeg või midagi sellist.

18. aprillil käisite te kahekesi Narvas saarlaste mängu vaatamas ja tulite võiduga tagasi. Kas sellised hetked kaaluvad pikad reisid ja kulud üle?
See annab kindlasti positiivse emotsiooni. Aga kui me kaotame, ei lähe ma väljaku pealt ära tundega, et ma ei tule enam kunagi tagasi. Tulemus ei ole isegi kõige tähtsam. Mitte et Kuressaare võit mind ei huvitaks, aga lõpptulemus ei ole kõige olulisem. Tähtis on teekond ja see, mida ma tundsin staadionil olles. Narvas oli mega! Olime koos Sander Sinilaua isaga ja Gregor Rõivassepa pere oli ka seal. Piisas sellest, et oleme ühtse Kure rindena koos.

Võita on tore, aga sama tore oli istuda bussis, vaadata aknast välja ja mõtiskleda. Jõuda tund või poolteist varem Narva, vaadata seal ringi, rääkida inimestega. Väga huvitavad, sõbralikud ja toredad inimesed, kes rääkisid eesti keelt. Tribüünil olid soojad ja positiivsed kokkupuuted. 

See rutiin, et tead, et lähed heasse kohta ja sind võetakse vastu. Ühiskondlik kindlustunne, usalduslikkus, hea keskkond, kus saad ennast turvaliselt tunda ja samas viisakuse piirides arvamust avaldada – karjuda, kätega vehkida, trummi lüüa. See on tähtis. Kommentaatoril, pallipoisil, vaatajal ja turvamehel on erinevad rollid, aga kõik on osa sellest. Ole osa sellest, Premium liiga slogan, eks ole – mulle väga meeldib!

Keegi küsis mu käest, miks ma käin mänge vaatamas. Kuressaare mängul tehti publikurekord Mairo Miili nimelisel Kuressaare kunstmurustaadionil – 322 inimest. Kui mind ei oleks olnud, oleks olnud 321. Kui sõpra, kelle ma kaasa võtsin, poleks olnud, oleks olnud 320. Kui teist sõpra, kelle ma kaasa võtsin, poleks olnud, oleks olnud 319. Kriitiline mass tekib sellest, et võtame inimesi kaasa ja kutsume neid staadionile. Meie eeskuju ja olemine võiks anda neile tunnetuse, et see on lahe.

Mis on su kõige meeldejäävam fännikogemus või reis Kuressaare fännina?
Kõiki ei mäletagi, aga reise ja jutte on palju olnud. Meeldejäävamaid on olnud vähe selles mõttes, et alati on hea olnud. Foon ja tase on niikuinii kõrged: kui lähed, siis ongi juba hästi. Tulemuse mõttes ütleksin, et viimane mäng Narva Transi vastu oli epic. Kui lähen tagasi 2004. või 2005. aastasse, siis ma võõrsilmängudel väga palju ei käinud. Ma olin noor ega saanud ise autoga sõita. Võõrsilbussi pallikottide vahele ennast ka ei pressinud.

Kuressaare kodus oli tunne, et ei kaotatud kunagi. Tegelikult kaotati ikka, aga tunne pidi selline olema, et ei kaotatud. Narva Transi vastu olid mängud hästi intensiivsed. Kuressaare kunstmurustaadionil venisid mängud pikale, valgustus oli kehv, kogu see koht oli üks parajalt pekkis paik. 

Aga saime fännidena mõjutada mängijaid nii palju, et nad lasid meid piltlikult öeldes enda pähe ja see tõmbas nende sooritust alla. Üks mängija sai kollase kaardi, sest ta viipas meie poole. Selle võttis kohe üles pallipoiss, kes ei hakanud palli tagasi viskama. Pallipoiss oli mu vend Jüri. Ta töötles mängijat, viskas palli näiteks katusele ja ütles: "oih, läks mööda!" Mängija läks veel rohkem närvi ja sai teise kollase.

Fänni või poolehoidjana oled edukas, kui oled mängijate peas. Aga ajad on muutunud. Mina ei taha enam kellegi peas negatiivsena olla. Hea näide on mäng Kalevi vastu. Meie äärel tegi Ats Purje suurepäraseid asju. Ta mängis väga hästi ja see tähendas, et pidime talle puid alla panema. Panime igat moodi. Ta vahetati välja ja kõndis meie eest läbi. Ja tead, mis me tegime? Me plaksutasime ja tänasime. Minu põhimõte on see, et kui mängija vahetatakse välja või ta teeb midagi sportlikult ilusat, annan talle au ja aplodeerin. Aitäh, et oled pannud oma elu siia väljakule ja pühendunud jalgpallile, et mulle kui poolehoidjale ja fännile pakkuda sellist kogemust, mis mu elu nii suuresti täidab.

Purje jutuga edasi minnes: kaks nädalat hiljem oli Saatse Püha Paraskeva kirikus teenistus. Pärast teenistust oli ristimine. Sisse astub ristiisa – ja kes see on? Ats Purje! Mina olin seal must rüü seljas ja tundsin korraks, et läks nüüd tiba kehvasti. Aga Ats Purje on kõige bänterisõbralikum mees maailmas.

Saatse Püha Paraskeva kirikus on Päätnitsapäev, kohalik kirikupüha. Sinna tuleb kokku inimesi üle Eesti, umbes 3000 inimest väiksesse külla. Inimesed on pärast jumalateenistust surnuaias oma lahkunute haudadel, söövad, joovad, mälestavad esivanemaid ja räägivad juttu. Kõnnid ringi ja näed, et seal on Tartu vennad Tenisted, Ats Purje ja Frank Liivak. Sellised asjad juhtuvad ainult Eestis!

On sul olnud hetki, kus oled endalt küsinud, et miks ma seda kõike teen?
Endalt ei ole küsinud. Teised on küsinud: miks sa lähed, miks sa sõidad, miks sa käid Kuressaares mänge vaatamas, miks sa külmaga seisad, miks sa oled ainuke tüüp, kes karjub? Aga keegi peab olema. Teen neid asju ja proovin sellest kõige positiivsema kaasa võtta. Olen ka Tottenham Hotspuri fänn! (Muigab).

Siis on praegu keerulised ajad, kas pole?
Minu jaoks ei ole. Need on hetked, kus tahangi olla. Just nendest hetkedest tulebki välja sitkus ja toimetulekuoskus. Kriitilistes hetkedes tuleb välja inimloomuse võimekam osa. Kaitseväes räägin sellest täpselt samamoodi. Mul on sellesse suur usk. Jalgpalli ja fänlusesse suhtun väga suuresti vaimse poole pealt. See peegeldub tegevustes, mida teen. Kui olen staadionil ja olen sada protsenti mõttega asja juures, siis usun, et see jõuab ka väljakule.

Kuidas teil teiste fännirühmitustega suhtlus käib? Kui palju te omavahel suhtlete?
Meil ei ole sellist asja nagu Kure fännirühmitus. Rühmitused on pigem Floral Viies Sektor või Kaljul Roosad Pantrid. Näiteks Nõmme Kalju kodumängudele meeldib mulle varem kohale minna ja inimestega suhelda. Balti jaamas nägid mind mõned inimesed: "oo, Kure sall." Mul oli Kure sall, neil Nõmme Kalju sallid. Läksime sama teekonda rongi peale ja Hiiul maha. Nad ootasid vist mingit hõõrdumist. Aga ei, me teeme ühist asja. Kui vinge on see, et läheme praegu koos staadionile ja saame sellest kõik osa.

Nõmme Unitedi mängus liikusid nende fännid meie eest läbi, et Andre Frolovi penaltit vaadata. See emotsioon, mis nad said, tekitas minus endas ka hea tunde. Loomulikult kaotas FC Kuressaare valusalt kümne mehega viimase minuti penaltist, aga see emotsioon, mida Nõmme Unitedi fännid said – mõtle, sinu lemmikklubi realiseerib viimasel minutil penalti ja võidab 2:1. Kui nad tagasi tulid, lõin patsu ja ütlesin neile, et hästi karjusite, hea fänlus, tublid, et kohal olete ja neid asju teete. See võtab hästi kokku, kuidas ma jalgpalli ja fänlust vaatan.

Mis teeb Eesti fännikultuuri võrreldes välismaaga eriliseks?
Olen käinud väga paljudel staadionitel Eestis ja iga fännirühmitus on oma asukoha moodi. Inimesed on sellised, nagu nende kodukoht, sest nad on sellest kohast pärit või toimetavad seal. Kogukondlikkus teeb eriliseks. Samas ka teadmine, et teeme neid asju ühiselt. Mitte ainult meie klubi teie klubi vastu, vaid koos loome keskkonda.

Eesti on piisavalt väike, et tunda ühtsust, aga piisavalt suur, et tuleksid välja piirkondlikud erisused. See teeb Eesti klubifänluse eriliseks. Samad inimesed, kes on oma klubi suured fännid, saavad Eesti koondise mängudel kokku ja oleme kõik Eesti eest väljas. Tuleb näha suuremat pilti: mitte ainult oma klubi hüvanguks, vaid kogu jalgpallifänluse hüvanguks.

Mida saaks FC Kuressaare paremini teha?
Siinkohal peaksime välja tooma petitsiooni, et FC Kuressaare Mairo Miili nimelise kunstmurustaadioni kaamerapukk peaks liikuma teisele poole. Et me ei näeks Tšernobõli (hellitav nimetus kaamerapildis nähtu kirjeldamiseks - G. S.), vaid tribüüni. Üks häiriv faktor on see, et muidu oleks kaamera suunatud lõuna poole ja päike hakkaks silma paistma. See on aga kriitilisem hooaja alguses, kui päike on madalal.

Aga tõmbame selle asja käima! Toomas Vara on sellel teemal ka kõvasti sõna võtnud. Need on asjad, mida saame mõjutada. Mujal maailmas võib-olla öeldaks, et mis te räägite. Eesti jalgpallifänluse üks eripära ongi see, et saame päriselt asju mõjutada.

Mis sinu jaoks Eesti kõrgliiga eriliseks teeb, mis eristab seda teistest maailma tippliigadest?
Just seesama lähedus. Väga hea piletihind. Kus mujal saad viie euro eest sellise kogemuse? Mitte kuskil! Selle aja jooksul on individuaalsed sooritused läinud päris heaks. Eesti kõrgliiga mängijad ja ka Esiliiga mängijad pakuvad palju rõõmu. Individuaalsete soorituste väljapaistvus on kasvanud.

Mängukorraldus on samuti hea. Siinkohal tänusõnad Jalgpalli Liidu kogukonnajuhtidele. See kogukonnajuhtide programm on suur süsteem, mis on hästi käima saadud. Nüüd saame tagasisidet ja kogemusi kaasa võtta, et seda veel paremaks teha. Lähedus tagab, et Eesti jalgpall on vastuvõtlik tagasisidele. Saame seda ise suunata ja sellest hoolida.

Kuidas sulle tundub, kas Eesti inimesed hindavad neid hüvesid piisavalt?
Eesti inimene võiks seda rohkem hinnata. Mitte selles mõttes, kuidas see mulle kui Laurile kasulik on, vaid mida inimene sellest saab. Mis tunde tekitab see, kui tuled staadionile? Mis on ühiskondlik või sotsiaalne hüve? Saame teha asju koos, olla ühisolemises, tulla välja sotsiaalmeedia mullist ja olla päriselt füüsiliselt kohapeal. Seda võiks inimene hinnata. Kui ta seda hindab, tuleb ta ka staadionile mängu vaatama.

Miks peaks üks fänn üldse staadionile tulema, mitte kodus teleka tagant vaatama?
Kõik need ühisolemise ja väljas olemise hüved. Ole osa sellest – ma saan sellest osa ja olen osa sellest. Need on kaks huvitavat mõtet. Kui olen kodus, saan sellest osa. Kui tulen staadionile, olen aktiivselt osa sellest.

Tahad sa rääkida Taavi Jürisoo üleminekust Kuressaarde ja sellest, kuidas sina selles rolli mängisid?
Tead, juba eelmisel hooajal käisin palju Kalevi mänge vaatamas. Kuna Kalev on Tallinnas baseeruv klubi, võimaldas see mul nende mänge vaatamas käia. Vahet polnud, kelle vastu nad mängisid – mitte ainult Kuressaare vastu, vaid kõik teised tiimid ka. Lihtsalt selleks, et saada staadionikogemust ja näha lähedalt, kuidas mängijad toimetavad.

Taavi Jürisoo jäi mulle väga silma. Kuidas ta mängib, kuidas oma asju teeb, milline on tema professionaalne suhtumine. Mõtled, et selline vend võiks minu tiimis mängida, sest näen temas neid mängija väärtusi, olemust ja vaimsust, mida pean tähtsaks. Mängude lõpus lähed tribüüni äärde, patsutad ja tänad. Mitte nii, et tule Kuressaarde! Pigem nii, et hea töö ja vaatame, mis tulevik toob. Mul oli väga hea meel vaadata mänge koos Taavi vanaisaga. Rääkisime ka muudest asjadest, aga loomulikult tuli Taavi esitus jutuks. Ütlesin ka, et tahaksin Taavit Kuressaares mängimas näha.

See manifesteerimine läks hästi! Rääkisin ka meie klubi juhtkonnaga, et järgmiseks hooajaks võiks täiendusi olla ja Taavi Jürisoo on vend, keda võiks vaadata. Ma ei saa öelda, et olin agent ja läksin kedagi ära rääkima. Pigem fännina ja jalgpalliarmastajana suunasin seda mõtet sinnapoole. Loodan, et mängijad tunnetavad minu toetust.

Mida saaks Premium liiga ühe tulihingelise fänni silme läbi paremini teha?
Positiivne on ühtlane tase. Kui vaatame tabelit, siis kõik võivad kõigiga mängida. See on suurepärane. Levadia on küll viimasel ajal edukaid etteasteid näidanud, aga üldiselt on mängud põnevad. Kuidas liiga on hallatud, see on hästi. Kohtunike teemal ei hakka ma väga sõna võtma, sest olen ise kunagi kohtunikutööga tegelenud. Loomulikult on hõõrdumisi ja inimesed tahavad oma klubi edu näha, aga kohtunikud on samamoodi osa mängust. Hindan nende tööd nagu mängijate tööd.

Infra on samuti edasi arenenud. Kui võrrelda kümne aasta taguse ajaga, on edasiminek märkimisväärne. Kogukonnajuhtide kaasamine on väga positiivne. Arendamist vajavad mängukorralduslikud olmelised teemad: WC-d, söök ja jook. Siin tahaks näha rohkem kogukondlikkust. Mis on konkreetsele kogukonnale omane? Mitte ainult see, et meil on Tallinnas Amps, vaid Saaremaal on näiteks Pöide pruulikoja asjad, kohalikud burgerid ja kohalik toit. Legendaarsed Elva kodumängu sõõrikud on hea näide omapärasest lahendusest. Selline kogukonnapõhine kogemus on ääretult tähtis ning kutsub staadionile sellest osa saama.

Aga lõpuks, miks sa armastad Eesti jalgpalli?
Ma armastan Eesti jalgpalli, sest see on ainulaadne maailmas. Meil ei ole teist Eestit kuskil mujal. See kontekst, kus oleme ja need inimesed, kellega toimetame. Need, kes on enne meid olnud – see kõik on pikk teekond. Sellest koosneb Eesti jalgpall, Eesti klubijalgpall ja ka Eesti rahvuskoondis. Kui ma armastan iseennast, siis armastan ka jalgpalli. Väga filosoofiline, aga loodan, et mitte liiga nartsissistlik.

Kui hoolin endast, hoolin ka klubist, kellega ennast seon. See toob mind staadionile ja toob mind mõttega asja juurde. Ma ei saa öelda, et armastan Eesti jalgpalli sellepärast, et meil on maailma parimad mängijad. Vahetu kogemus – see on põhjus. See tunne, et minu kohalolust ja panusest sõltub päriselt midagi. See on maailmas ainulaadne. Loodetavasti.

Mujal ei saa olla füüsilises ja vaimses mõttes mängijatele nii lähedal. Näha neid ka teistes kontekstides – poes või muudes sotsiaalsetes olukordades, mitte ainult jalgpalliväljakul või staadionil. Sellepärast armastan Eesti jalgpalli!