Jalgpalli sarnast mängu mängiti Itaalias juba 15. sajandil ning seda kutsuti Florentine Kickball’iks. Tänapäevane jalgpall jõudis Itaaliasse 19. sajandil, kui Inglise, Šoti ja Šveitsi meremehed tõid selle Milaano, Genova ja Toriino linnadesse. 1898. aastal asutati Itaalia jalgpalliliit. Selleks ajaks oli see imeline mäng jõudnud juba ka teistesse suurematesse linnadesse.

Esimesed Itaalia meistrivõistlused mängiti samal aastal, mil loodi kohalik vutiliit. Osales neli võistkonda ja kõik mängud toimusid ühe päeva sees. 8. mail Toriinos peetud meistrivõistluste võitjaks osutus Genova vutiklubi. Lisaks Genovale osalesid ka FC Torinese, Internazionale di Torino ja Toriino Spordiklubi. Oli ka teisi klubisid, kuid need otsustasid mitte osaleda. Genova jalgpallurid võitsid tiitli ka kahel järgneval aastal, 1899 ja 1900. Kolm korda järjest suutsid nad meistritiitli võita ka aastatel 1902-1904.

1905. aastal ühineti Fifa liigasüsteemidega, mis põhinesid regioonidel. Siis hakkasid Itaalia jalgpalliliiduga liituma ka paljud Põhja-Itaalias asetsevate linnade klubid. Jalgpalli populaarsus oli Itaalias kasvanud juba hiiglaslikuks. Aastatel 1908-1913 suutis 5 korda tiitli enda valdusesse saada klubi nimega Pro Vercelli. 15. Mail 1910 pandi alus Itaalia koondisele, kui debüütmängus Milan Arenal võideti tenniseskooriga 6:2 Prantsusmaad. I maailmasõja tõttu ei mängitud Itaalias liigajalgpalli aastatel 1916-1919. Tollal oli raskusi Itaalia jalgpalli taastamisega, kuid vaikselt saadi kohalik vutt siiski jalgadele tagasi.

1929. aastal tehti jalgpalli arendamisel suur samm edasi, kui praegune Serie A laiendati 18 meeskonnaliseks ning tekkis ka profijalgpall. Saadavad tulud aitasid kinni maksta kulud, mis jalgpalliga kaasnesid. 1930. aastal mängiti esimene hooaeg uue süsteemiga ning võitis praegune Milaano Inter. Aastad 1934-1938 on Itaalia senise jalgpalli-ajaloo säravaimad - selle vahemiku sees suudeti võtta 2 maailmameistritiitlit ning 1 olümpiavõit.

Jällegi segas jalgapalli sõda, mis jättis ala tahaplaanile. 1943. aastal algas ka Suure Toriino võistkonna legend, kui eesotsas Valentino Mazzolaga võitis tiim nimega Torino viis aastat järjest kõik, mis võita oli. Nende tähelend lõppes aga 1949. aastal, kui kogu tiim suri traagilises lennuõnnetuses. Itaalia jalgpall kaotas enda parimad mängijad, kelle vägitegusi jäävad Itaalia vutifännid alati mäletama.

Lennuõnnetusele järgnenud viiekümnendad ei olnud Itaalia jalgpallile sugugi head. 1950. ja 1954. aasta MM-idel ebaõnnestuti ning 1958. aasta suurvõistlusele nad üldse ei pääsenudki. See tõi kaasa suured muudatused Itaalia jalgpalli struktuuris. 1965. aastal keelati ära ka võõrmängijate ostmine, mida hakati taas lubama alles 1979. aastal. Vahepeal suudeti ennast vutikaardile tagasi mängida, kui 1968 võeti EM-tiitel ning 1970 kaotati MM-i finaalis Brasiiliale.

1982. aastal suudeti võita kolmas - ning seni viimane - maailmameistritiitel. 1990. aasta MM toimus Itaalia pinnal ning lootused olid kõrged, kuid kodupubliku kurvastuseks leppis treener Azeglio Vicini võitstkond pronskikarva medalitega. Neli aastat hiljem kaotati omakorda finaalis Brasiiliale penaltitega. Ka 2000. aasta EM-il jäädi tiitlist napilt ilma, kui eesmärgist jäid neid lahutama vaid loetud minutid. Pärast seda ei ole itaallased suutnud midagi säravat korda saata. Ainsaks suuremaks saavutuseks võib lugeda Itaalia klubijalgpalli tuhast tõusmise hooajal 2002/03, mil AC Milan krooniti Meistrite Liiga tšempioniks.