Jalka lugejate küsimustele vastab seekord Eesti koondise ja FC Thuni poolkaitsja Mattias Käit, kellest võib juba sel laupäeval saada Šveitsi meister.

• Artikkel ilmus esialgselt aprillikuu Jalkas.

Lugejate koostatud intervjuus räägib Käit nii varasemast karjäärist, söögi- ja joogiharjumustest kui ka platsivälistest rõõmudest. Ja lootusest, et FC Thuni imeline lugu – tõusis meeskond ju alles selle hooaja eel Šveitsi esiliigast kõrgliigasse! – kulmineerub meistritiitliga!

Kas Ronaldo või Messi? (@kaurimuhu_)
Minule meeldib Messi. Lihtsalt meeldib teda rohkem vaadata, ta on minu silmis nende kahe vahel huvitavam, keda platsil jälgida. Sümpatiseerib rohkem.

Kes oli lapsepõlves sinu lemmikmängija? (@henriloog)
Enne seda ei oskagi ühtegi iidolit välja tuua, aga 2010. aasta MM-il kujunes selleks Mesut Özil. Ta oli väga pikalt minu lemmik, kuni karjääri lõpetas. Ei oska isegi öelda, miks, aga kuidagi ta mulle sel turniiril silma jäi.

Miks sul Instagrami pole? (Erki)
Aga mida sellega teha? Ei näe vajadust! Mulle on seda palju öeldud ja saan aru, et see on oma imidži kujundamine või enda promomine, aga eriti nüüd, kui saan varsti teise lapse, ei oleks mul sellega niikuinii aega tegeleda.

Varem mul oli konto, aga kolm-neli aastat tagasi kustutasin selle ära. Selleks, et seal postitada ja oma elu jagada, tuleks ju ikka vaeva ka näha. Ma ei suutnud kunagi sellele erilist rõhku panna, et peaksin postitama või fännidele mingeid pilte jagama. Kui panin sinna ehk ühe pildi kuus või veel harvem, siis tundsin, et sellel pole mingit pointi. Puudust ei tunne. Kasutan Facebooki ja Twitterit – Twitterisse ma ise ei postita, aga hoian seal toimuval silma peal, see on sageli kõige kiirem uudistekanal.

Kus juuksuris käid? (@andreizevakin)
Huvitav küll, miks ta seda küsib (naerab – toim.)! Nagu spetsialist ise teab, siis Eestis olles külastan ikka tema salongi. Aga kui aus olla, siis välismaal on salongidega suur pahandus! Šveitsis elades olen kolmes-neljas salongis käinud – ja ei saada hakkama!

Viimati käisin siin niimoodi juuksuris, et võtsin kaasa pildi, mille Zevakin oli pärast viimast Eestis käidud korda teinud. Ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga Šveitsis jäi täiesti teistsugune tulemus!

Rumeenias elades kujunes mul näiteks kindel juuksur välja, Inglismaal on aga sisuliselt iga nurga peal barbershop, kuhu ei pea isegi aega panema – astud sisse ja asjad tehakse ära kiirelt ja hästi. Šveitsis pean igatahes veel õiget juuksurit edasi otsima.

Peale kodu, pere ja sõprade – mida igatsed välismaal elades Eestist kõige rohkem? (Kert)
Eesti suve! See on kõige esimene vastus, mis pähe tuleb. Olen päris paljudes riikides elanud, aga Eesti suve ei trumpa mitte miski üle, see on kindlasti asi, mida igatsen. Suvel on pärast Eestis veedetud puhkust alati raske tagasi klubi juurde minna, ükskõik kus parasjagu mängin.

Inglismaal elades tuli välja, et gaseeritud vett oli seal poest üsna keeruline saada – ja kui seda oli, siis ainult San Pellegrinot, mitte midagi muud. Palju sa ikka seda San Pellegrinot juua viitsid! Eestis on Värska minu kindel lemmik, mida alati joon. Ja muidugi Eesti piimatooted!

Üldiselt olen juba 12 aastat välismaal elanud ja tunnen, et algusaegadel oli igatsus suurem, nüüd olen ajaga sellega rohkem ära harjunud.

Aga lisame juuksuri ka siis siia juurde!

Milline on sinu tavaline mängueelne eine? (@stenoigemeel) Mis on su lemmiksöök? (@romet_hirmo)
Tavaline mängueelne eine on mul puhas pasta, täiesti ilma kana ja kastmeta paljas pasta! Spagetid või muu sort, vahet pole, seda ma söön. Aastate jooksul olen katsetanud, mis mulle kõige paremini sobib, et mänguks valmis olla. Natuke oleneb mängu alguse kellaajast. Kui mäng on näiteks õhtul, siis lõunal söön ikka kana või liha, aga just selle viimase mängueelse einega olen jäänud pasta peale. Kui olen sinna näiteks kana ka lisanud, siis tekitab see mängu ajaks kõhtu pisut raske tunde ja see ei ole kõige mugavam. Puhas pasta on lihtsalt kuidagi niiviisi välja kujunenud eine.  

Lemmiksöögi osas ei oskagi kohe midagi konkreetset välja tuua. Abikaasaga teeme kodus päris palju süüa ja kodutoidud on kõik mu lemmikud.

Millist muusikat enne mängu kuulad? (Fjodor)
Eesti muusikat! Sisuliselt alati. Välja arvatud ehk siis, kui mõni tiimikaaslane riietusruumis kõlarist midagi muud paneb. Mina suure kõlari juurde ei sügele, ise kuulan oma kõrvaklappidest eesti muusikat.

Putsaküsimus – Predatorid või F50-d? (@romet_hirmo)
Skechers! Mina kasutan hoopis Skechersi putsasid. Olin varem Adidase peal ja mängisin Predatoritega, veel enne seda Nike'idega, aga praegu on mu vaieldamatuks lemmikuks just Skechers. Kui Šveitsi kolisin, kasutasid mõned tiimikaaslased neid, tahtsin huvi pärast proovida ja need olid tõesti mugavad.

Lemmikklubi, kus oled mänginud. (@inimene_kes_on_sinine_inimene)
Noh, kui siin Thunis oma töö lõplikult hindele viis pluss ära teeme, siis ilmselgelt on see minu praegune klubi, sellele ei saa vastu vaielda!

Kuidas on Thun suutnud sel hooajal nii edukalt mängida? Kellega Meistrite liigas kohtuda sooviksid? (Raimo)
Küsimuse teise poole põhjal tundub, et ta rändab juba kuskil tulevikus (naerab – toim.)!

Olgem ausad, ega hooaja algul ei oleks ju keegi arvanud, et see võib meil niimoodi minna. Kui klubi seadis eesmärgiks, et 12 meeskonna seas esikuuikusse jõuda, siis tundus juba see Šveitsi üldsusele natuke liiga optimistlik eesmärk. Aga olen seda ka sõpradele rääkinud, et see on vist tõesti esimene meeskond, kus olen mänginud, kus tõesti ei ole mitte ühtegi ego. Kogu võistkond hingab ühes rütmis, on nagu suur perekond. Võistkonna sisemine aura ja keemia on parim, mida olen kunagi kogenud.

Lisaks on meil pisut teist laadi taktika kui see, millega Šveitsis teised mängivad. Eristume teistest võistkondadest ja see on siiamaani edu toonud.

Küsimuse teisele poolele jätan praegu vastamata. Üks asi korraga – enne Meistrite liigat on üks teine asi vaja siin ära kindlustada...

Kui palju mängitakse Šveitsis kunstmuru peal? Kas sealne kunstmuru on Eesti platsidega võrreldav? (Mihkel)
Kolm võistkonda mängivad kõrgliigas kunstmurul: Young Boys, Lausanne ja meie ehk Thun. Teise küsimuse kohta – mul on raske võrrelda, sest pole väga pikalt Eestis mänginud. Natuke oskan võrrelda Sportland Arenaga, sest käisin seal talvel puhkuse ajal natuke trenni tegemas. Selle kvaliteet on ikka natuke kehvem, aga tuleb muidugi ka aru saada, kui palju Sportland Arena vatti saab, kui palju seal mängitakse ja trenni tehakse.

Šveitsis on vist kõige parem kunstmuru ehk Young Boysil. See on küll kunstmuru, aga niisugune, kus tunned joostes, et see on natuke pehmem kui näiteks meie klubi väljak. Lausanne'is pole ma ise veel mänginud, aga nii palju kui olen ka teistelt mängijatelt kuulnud, siis just Young Boysi väljakut peetakse päris heaks.

12 võistkonnast mängib kunstmurul kolm, ega see protsent kokkuvõttes väga suur ei olegi. Meie teeme oma staadionil ka trenni.

Mida arvad Bodö/Glimti fenomenist? Mängisid seal ju 2021. aastal lühikest aega – kuidas on võimalik, et nad Meistrite liigas suuri vastaseid järjest alistasid ja kaugele jõudsid? (Marilena, Bukarest)
Olen seda mõnele inimesele ka rääkinud, et minu meelest on nii Bodö kui Thuni klubi natuke sarnased. Mitte mängustiili poolest, aga just sellest küljest, et mõlemad on tegelikult väikesed klubid, kes teevad oma asja, usuvad sellesse, ja see on edu toonud. Tõesti on palju sarnasusi!

Olin Bodös küll lühikest aega, aga neil on praegu seesama treener (Kjetil Knutsen), kes meeskonna esiliigast kõrgliigasse tõstis ja siis sealt edasi veel edu saavutas. Thunis oli samamoodi, meie treener proovis esmalt kaks-kolm hooaega esiliigast kõrgliigasse tõusta, kuniks see lõpuks eelmisel aastal õnnestus.

Knutseni jaoks on hästi olulised detailid – ta keskendub neile ja edastab mängijatele väga hästi, kes mida tegema peab. Ma ei ole üllatunud, et neil on väga hästi läinud.

Mis on sinu ilusaim mälestus Bukaresti Rapidis mängitud kolmest  ja poolest aastast? (Marilena, Bukarest)
Fännid! Sellist fännimelu ei ole ma kuskil mujal kogenud. Kodumängudel lastakse kogu aeg ilutulestikku. Rumeenia liiga ei ole ehk iseenesest nii ahvatlev, aga kui mängid seal FCSB vastu suurel koondisestaadionil, kus on 40 000 pealtvaatajat, siis see on omaette kogemus ja mälestus.

Milline on su karjääri eredaim hetk olnud? (Hugo)
Ma väga loodan, et see kõige eredam hetk tuleb laupäeval!

Senimaani aga üht kindlat ei oskagi niimoodi välja tuua. Kui seda küsimust oleks küsitud hooaja alguses, oleksin kindlasti natuke teistmoodi vastanud, aga tänases seisus, kus see kõige-kõigem mälestus on juba käegakatsutav, ei oska ma midagi muud selle kõrvale küll panna. Bodö tuli minu sealoleku ajal küll Norra meistriks, aga ühtegi liigamängu ma ei mänginud, ma ei saanud isegi meistri medalit.

Milline on olnud kõige raskem hetk sinu karjääris? (Mikk)
Sloveenia. Domžales olles tekkis olukord, kus klubis ei olnud hea aura, ja miskipärast muutus justkui üleöö nii minu kui Rauno Sappineni olukord, kellega koos seal tol hetkel olime. Mängisime kolm-neli nädalat järjest, Sapi oli veel kolmes mängus kaks väravat löönud ja siis ühel hetkel edastati lihtsalt info, et nüüd me enam sinuga ei arvesta, me ei taha sind.  

Millal tuled Eestisse mängima? (Eron) Millal teed Premium liiga debüüdi? (Karl)
Täiesti aus vastus – võib-olla ei tulegi! Kunagi ei saa öelda, et kindlasti ei tule, aga tahaksin karjääri pigem lõpetada välismaal, kui kõik hästi läheb.

Kui kaua kavatsed veel karjääri jätkata? (@sebastianabiram)
27-aastane mängija ei ole nüüd ju küll päris õige inimene, kellelt sellist küsimust küsida (naerab – toim.)! Keeruline küsimus. Sportlasena tahaks ju ikka, et karjäär kestaks nii kaua kui võimalik, et vigastused segama ei hakkaks ja mida kõike muud, aga kunagi ei tea, mis seisus keha 34- kuni 35-aastaselt veel on. Seda peab jooksvalt vaatama, aga loodan, et karjäär ikka kestab veel!

Millised plaanid on sul pärast jalgpallimängimise lõpetamist? (Sten Markus)
Veel üks küsimus lõpetamise kohta (naerab – toim.)!? Mingid ideed on peas olnud küll. Peatreenerina töötamas ma end ei näe, aga nagu enne ütlesin, siis ära iial ütle iial. Spordi ja jalgpalli juurde tahaksin tegelikult jääda – olen oma elust sellele juba nii suure osa pühendanud, et tahaksin kindlasti ühel hetkel oma kogemusi järeltulijatele edasi anda. Milline see roll aga täpsemalt on, eks ole näha. Natuke peab vaatama, kuidas karjäär läheb. Ehk avanevad mõned uksed iseenesest.

Kes on praegu maailma parim poolkaitsja? (@anitamariahea)
No vot! Kas võtame mõne lõhkuva või ründava poolkaitsja? Aga hetkel meeldib mulle väga, kuidas mängivad Pedri Barcelonast ja Vitinha PSG-st. Ma ei tea, kas nemad kaks ongi parimad, aga nemad mulle tõesti meeldivad.

Lemmikvärav, mille oled koondise eest löönud. (@henritaalvik)
Ilmselt Belgia vastu löödud värav! Lõime selle hästi kiiresti kohe mängu alguses, koduväljakul kodufännide ees ja suure jalgpalliriigi vastu.

Kuidas on sattunud nii, et oled koondises löönud palju rohkem väravaid kui koduklubides? Sul on koondise eest kirjas 64 mängu ja 11 väravat, aga koduklubide peale kokku üle 160 liigamängu ja ainult üheksa väravat. (Rainer)
Tule Thuni mängu vaatama, siis saad aru (naerab – toim.)! Välismaal mängides on minu roll olnud täiesti teine kui koondises. Thunis olen praegu täiesti kaitsev mängija, nii number kuus, kui üldse olla saab. Kui ma vastaste karistusalasse jõuan, siis peab see ikka paras ime olema, olen täiesti kaitsev poolkaitsja. Praegune treener näeb, et sellises rollis olen tiimile kõige kasulikum. Rapidis oli pigem sama, olin kaitsva suunitlusega ja väravate löömine oli eespool teiste meeste ülesanne. Koondises mängides olen tavaliselt lihtsalt natuke ründavamas rollis.

Milliste kuulsate jalgpallurite särke oled endale saanud? (@kl20072024)
Oi, neid on palju! Suurte koondistega mängides olen ikka aeg-ajalt vastastega särke vahetanud. Kõiki särke pole ma endale jätnud – näiteks kuna mu parim sõber on AS Roma fänn, siis Itaaliaga mängides proovisin talle mõne Roma mängija särgi saada.

Olemas on mul Kevin De Bruyne särk, Ilkay Gündogani särk, Romelu Lukaku särk, David Alaba särk näiteks. Bosnia ja Hertsegoviinaga mängu järel vahetasin särki aga hoopis näiteks väravavaht Asmir Begoviciga – vaatasin, et tunnelis keegi tema särki ei taha, ja mõtlesin, et miks mitte.

Üldiselt nende küsimisega eriti probleemi ei ole, kõik on harjunud seda tegema. Vahel öeldakse ausalt ära, kui särgivahetus on kellegi teisega juba kokku lepitud või on plaan särk fännidele kinkida. De Bruynega oli aga näiteks nii, et ajasime juba väljaku peal natuke juttu – see oli see Eestis peetud Eesti–Belgia mäng, kus Artjom Dmitrijev punase kaardi sai. Sattusime väljaku peal kohe temaga sellest olukorrast rääkima ja pärast oli seda lihtsam särki küsida.

Mis sulle isaks olemise juures kõige rohkem meeldib? Mis kõige vähem? (Hendrik)
Mis kõige vähem... sellist asja vist ei olegi! Võib-olla päris alguses vähesed unetunnid. Või see, kui peab pikalt perest eemal olema, kui näiteks koondisega reisil olla. Praegu tuleb mul ka tükk aega üksi olla, sest peaksime mai alguses saama teise lapse ja naine lendas just Eestisse, et selleks valmis olla.

Ülejäänu kõik väga meeldib. Lapselt saab väga palju positiivset energiat. Ootan iga päev seda hetke, kui trennist koju jõuan. Meil on selline traditsioon välja kujunenud, et kui koju jõuan ja ta oma unest ärkab, siis läheme koos õue mängima. Vahel lähen lapsega kahekesi mängutuppa, et natuke isa-poja aega veeta. Nüüd kahjuks ei saa tükk aega seda teha, aga isaks olemine on suur õnnistus. Seda, mida oma lapselt saad, on väga raske sõnadega kirjeldada.

Kui teeksid mõnda teist sporti, siis millist? (Sten Erik)
Ma täpselt ei mäleta, mitu aastat, aga veel Eestis elades käisin väiksema õe kõrvalt näiteks tennisetrennis. Sloveenias elades hakkasin hobiks golfi mängima, käisin trennikaaslastega mängimas. Bodös ei olnud seda võimalik üldse harrastada ja Rumeeniasse ei hakanud ma oma golfikeppe kaasa võtma, aga golf on üldiselt küll niisugune ala, mis mulle meeldib. Lihtsalt ei ole jõudnud seda viimasel ajal mängima nii palju, kui tahaks.

Aga muudest aladest... mulle on kusjuures väga palju öeldud, et mul on väga hea 400 meetri jooksja keha. Või oli see 800 meetrit? Ma ise ei oska sellele hinnangut anda, aga see ei oleks kindlasti minu valik, mida ma teeksin. Ei oskagi välja tuua üht spordiala, millega ma kindlasti tegeleksin, kui ma jalgpalli ei mängiks.

Jälgimise mõttes olen muu spordiga aga üsna hästi kursis. Vormelit vaatan – Red Bulli ajast meeldis mulle Sergio Perez, aga nüüd, kui uus hooaeg algas, ei olegi kindlat lemmikut, pigem on lihtsalt huvitav jälgida, kuna olen seda aastaid teinud.

Eesti ja Läti kossuliiga tulemusi jälgin. Euroliigas on mänge vahepeal nii palju, et keeruline on järge pidada, aga kui nüüd natuke aega üksi elan ja mõned mängud telekast tulevad, siis ikka vaatan. Ehk tundub imelik, aga jalgpalli ma telekast isegi väga tihti ei vaata. Kui vaatan, siis ongi see kas Eesti liiga, mõni Rapidi mäng või Šveitsi liiga, millega ise seotud olen. Tippliigasid lihtsalt ei jõua väga jälgida, eriti kui väike laps on kodus.

Kas sul on mõni lahe lugu mõne kohtunikuga rääkida? (@tsirgulaura)
(Mõtleb – toim.). Sloveenia ajast meenub, et seal oli kohtunik Slavko Vincic, kes toimetas kõrgel tasemel ka Euroopas ja vilistas hiljem isegi Meistrite liiga finaali. Täpset olukorda ei mäleta, aga ta vilistas mingi olukorra minu vastu, kus tegelikult ei olnud viga või midagi sellist. Ta sai aga vist suhteliselt kiiresti aru, et tegi vale otsuse, ja juba mängu ajal palus mult vabandust – ma pole sellist asja kunagi kogenud! Vahel ikka kohtunikud hiljem tunnistavad, et on mõnes olukorras eksinud, aga et kohe väljaku peal mängu ajal, seda mitte.

Rumeenias mängides kogesin ka teise tippkohtuniku Istvan Kovacsi stiili, mis oli kusjuures täiesti teistsugune. Temaga ei olnud võimalik rääkida – ta oli hästi konkreetne, mitte üldse halvas mõttes, aga ta on range ja suhelda temaga väga ei saa. Vincic oli just selline, kellega sai rääkida ja kes polnud niivõrd karmi suhtumisega.

CV
Mattias Käit
Sündinud: 29.06.1998
Koduklubi: FC Thun (SUI)
Endised klubid: FC Levadia, Fulham (ENG), Ross County (ENG), Domžale (SVN), Bodö/Glimt (NOR), Bukaresti Rapid (ROU)
A-koondises (2016–...): 64/11

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.