Taas kord on kätte jõudnud aeg, kus uus ja huvitav Manchester Unitedi peatreener on esimese pigem õnnestunud hooaja järel jõudnud teisel hooajal vastamisi make or break olukorraga. Näib, et hollandlasel Erik ten Hagil pole plaani, kuidas tahetakse mängida ja seega on raske ka fännidel tulevikku helgemana ette manada kui ta on.

Mängijatel jääb puudu ka sisemisest põlemisest ja julgusest riskida. Tekib aga küsimus - kas suuremat pilti vaadates on asi ikka nii hull? On eelnevalt toodud mõtted lihtsalt üksikjuhtumite pealt tehtud järeldused, mis ei pruugigi olla nii kivisse raiutud? Ja pessimitlikumal lainel jätkates võiks suisa öelda, et tegemist on kõigest jäämäe tipuga - halvimalt ei ole veel isegi maski rebitud, olgu selleks siis Glazerid või mõni teine sajast hädast.

Suvi algas helgelt, lõppes aga sügiseselt kurvalt

Esimene oluline punkt ajajoonel praeguse seisu mõtestamiseks on kindlasti suvine üleminekuaken. Alguses tundus, et äri läheb libedalt, nagu Sir Alex Fergusoni aegadel - juttu on vähe, hallid kardinalid tõmbavad niite ja asi saab korrektselt ja kiiresti tehtud. Reaalsus aga kahjuks nii helge ei olnud.

Ten Hagi filosoofiat arvestades olid ju nii Mason Mount kui ka Andre Onana ideaalilähedased mängijad. Seda ka eeldatava taseme poolest, sama saab väita ka Sofyan Amrabati ja Rasmus Höjlundi kohta. Kameruni väravavaht on peale väga krobelist algust mingi enesekindluse leidnud.

Sama ju sisuliselt toimus ka Fergusoni poolt toodud David de Geaga, kes alguses oli raskustes Inglise jalgpalliga kohanemisega. Justkui ei midagi uut päikese all. Väravavaht on selles suhtes privilegeeritud olukorras - meeskond võib mängida üldplaanis halvasti, aga temal see tõrjeid tegemast ei sega. Seega on ka Onana vähem sõltuv meeskonnamängust. Kolme ülejäänu puhul on aga raske väga põhjapanevaid järeldusi teha - meeskond jookseb süsteemselt lati alt läbi ja üksikute mängijate esituste hindamine on üpris kompleksne.

Täiendustest ehk aga isegi olulisem on vastupidise märgiga tegevus - filosoofiasse mittesobivate mängijate eemaldamine. Lisatud mängijate osas võiks ju panna Unitedile isegi hindeks neli või viis, vaadates aga tervikut on hindeks kolm miinus.

Võib isegi kummaline olla hakata siunama mängijaid, kes on viimasel ajal lausa säranud või vähemalt oma ära teinud. Jutt meestest, kes mõlemad suvel ka rambivalguses olid - Harry Maguire ja Scott McTominay. Ja seda kummalisem, et erinevalt Jadon Sanchost näivad mõlemad ka sümpaatsed ja asjalikud, heas mõttes töömehed. Tõde on aga karm - kumbki ei sobi lihtsalt ten Hagi mänguplaani.

Maguire’i puhul võiks välja tuua, et tal on isegi teatud väga suured plussid, isegi hollandlase mängujoonises. Jalaga mäng on tal täiesti viisakal tasemel. Ei saa üle ega ümber ka tema dominantsist õhus mõlemal pool väljakut.

Kõik need suured plussid aga kahvatuvad, sest võrrandis on ka üks väga suur ja rasvane miinus. Ebakindlus, mis tekib vastase kontrarünnakute puhul, teades, et Maguire ei ole lihtsalt füüsiliselt võimeline neid efektiivselt kaitsma, nullib meeskonna vaatevinklist kõik plussid. Mõne teise peatreeneri käe all võiks ju olla tegemist superstaariga, seda vähem ja rohkem näeme ka Inglise koondises. Nii on tema mittelahkumine ka lükanud ümber doominokivi, et tuua uus mänguplaani sobituv kaitsja.

Sama lugu on laias laastus ka Scott McTominayga - mängib hingega ning raske on talle kui mängijale midagi ette heita. Võiks ju olla nagu Liverpoolis Divock Origi omal ajal. Sarnaselt Maguire’iga on tal ilmselged tugevused - suur, tugev ja agressiivne šotlane, kes ründab kasti väga hästi. Puudu jääb aga just oskusest positsioonirünnakus mängida nii palliga kui ka pallita. Nimetatud positiivsed omadused oleksid talle andnud 20 aastat tagasi hea kasvulava, tänapäeva jalgpallis on aga parimal juhul tegemist tippmeeskonna lisaminutite vahetusmehega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et jah - täienduste osas sai töö küll tehtud, aga meeskonnas uue stiili juurutamise puhul on toodud mängijatest tähtsam see, kes siiani olulistest lülidest minema saadakse. Siit leiab põhjused ka palju räägitud identideedikriisile.

Lady Fortuuna ei ole ten Hagile päikesekiirte jagamisel helde olnud

Nagu klassikud ütlevad ja seda võib jalgpallis ka universaalseks tõeks pidada - mäng algab kaitsest. Teiste pallimängude puhul see ehk nii drastiliselt esile ei tõusegi, on ju skoorid tunduvalt suuremad ja väljakud väiksemad. Mis võiks aga olla olulisem ülesehitamise faasis oleva meeskonna jaoks, kui vähemalt kindlus kaitses?

Ten Hag ise ei olegi seda trummi taganud, mis jätaks ka napaka mulje, aga kaadrite taga on see kindlasti ehk isegi teema number üks. Tegemist on üpris tavatu olukorraga, kus pikemaks ajaks olid ja on siiani vigastustega väljas neli olulist kaitselüli - Luke Shaw, Lisandro Martinez, Aaron Wan-Bissaka ja Tyrell Malacia. Lisades siia klaasmees Raphael Varane’i, on tegelikult pilt kaunis nukker. Isegi mitte niivõrd lühemas vaates, meeskond peaks suutma tulemust teha ka Maguire-Evans paariga, aga just ten Hagi filosoofiale pinnase valamisel.

Huvitava seigana saab ju välja tuua näiteks Amrabati mängitamise vasakkaitse. Kõik on tore sinnamaani, kui mängija ei suuda kohaneda kaitses vajaliku distsipliiniga ja on järjepidevalt meetri jagu teistest madalamal. Kõik päädis näiteks lihtsa väravaga Bayernile. Heites pilgu tagasi üleminekutele, siis siit koorub ka ten Hagi jalgpalli haavatuse põhjus.

Martinez, Varane ja Victor Lindelöf suudavad rolli välja kanda, ehk viimane natuke madalamal tasemel, aga siiski. Järgnevad aga mängumehed, kelle jaoks peab meeskonda nende järgi kohandama, mitte vastupidi. Pragmaatilise kaalutlusena, et mitte teha vastaste fännidest prohveteid ja mitte saada sacked in the morning, peabki ten Hag järeleandmisi tegema.

Tõrvatilgad, mis mujal võiksid olla magus mesi, muudavad aga kogu meeskonda. On ju ka Diogo Dalot saanud Wan-Bissaka eemaloleku ajal kiidusõnu, reaalsus aga on see, et tegemist on siiski ründava äärekaitsjaga, kaitses kipub eksimusi tulema liialt palju.

Jalgpall saab paratamatult alguse kaitsest. Iseasi, kelle kaela süü veeretada, kas klubi või ten Hagi või halbade kokkusattumuste, siis hooaja esimeses faasis võib Unitedi kaitsetööd kirjeldada inglisekeelse sõnaga liability.

Aeg annab arutust, kui aega antakse

Kriis on tegelikult läinud ohtlikult sügavaks, pidades silmas tõenäosust, et ten Hag võib kinga saada - siinkohal ehk polegi kaotused Manchester Cityle ja Newcastle’ile midagi määravat. Nad lihtsat ilmestavad ehk paremini klubi seisu võrreldes tipu ja selle lähedusega.

Unitedil on olnud sellel hooajal ainult üks mäng, mida on olnud võimalik rahuliku südamega vaadata - karikamäng Crystal Palace’iga, mis võideti 3:0. Muidugi üpris halva meki lisab see, et neli päeva hiljem kaotati samale meeskonnale 0:1 suhteliselt mannetu mänguga.

Paratamatult tekib päevakorda igipõline küsimus - kui kaua Manchester Unitedi peatreenerile aega antakse? Ten Hag istub praegu sisuliselt kinni seotuna granaadihunnikus. Glazeritel ei ole ülemäära palju vaja, et lihtsama vastupanu teed minna - kaotus või viik Copenhageniga võõrsil, liigamängudes koperdamised ja võibki olla finito.

Tegelikult võiks ka mõneks ajaks ära unustada sloganid "United peab kohe tulemust tegema!" või "Mount peab iga mäng värava lööma või söödu andma!" või "Höjlund peab kohe lööma!" Tegemist on ju meeskonnaga, kes on juba 10 aastat järjepidevas kriisis olnud, mõningate üürikeste helgete perioodidega.

Nii kaua, kuni vundament veel väriseb ja hollandlane oma armaadat ehitab, mis ei saagi olla kiire protsess, tuleks hingekosutust otsida väiksematest asjadest. Näiteks: oh, Bruno Fernandes ei teinudki solvunud teismelise tüdruku nägu! Või siis: Marcus Rashford ei jäänud kordagi mängu jooksul murule pikutama!

Nali naljaks, aga hooaja, paari järel suuri karikaid loota on ehk liiast. Optimismiks on tegelikult põhjust küll, arvestades, et aeg-ajalt on ka "ten Hag ball'i" nähtud ja see on kindlasti atraktiivsem kui linnarivaalidel. Samuti on selge, et peamised probleemid saavad alguse kaitsest ja mängijate vigastuspausilt muudab ka mängupilti drastiliselt.