Luup peale | Lisaajal San Marino meistrist jagu saanud Floral vedas, et aasta on 2024 (4)
Olgugi, et Tallinna Flora pääses Konverentsiliiga kolmandasse eelringi, peaks Eesti meister tundma omajagu häbi, sest San Marino meistri Virtuse alistamiseks läks tarvis kamaluga õnne, lisaaega ja mõne aasta eest muutunud reegleid.
Kui euroloos viis kokku Flora ja Virtuse, sai Eesti klubi tunda midagi, mis pole kuigi tavaline - nad olid selged soosikud. Aga avamäng San Marinos näitas, et võib-olla on soosikukoorem florakate jaoks liiga raske, sest Maarjamaale naasti 0:0 viigiga.
Vastasseisu saatus jäi kodumängu kanda ning see näis mängueelsel pressikonverentsil Florale sobivat. "Oleme mänguks valmis, tahame domineerida 90 minutit ja läheme võitma!" lausus poolkaitsja Markus Soomets mängueelsel pressikonverentsil. "Nemad teavad väga täpselt, milleks on võimelised. Nad eeldatavalt tulevad siia kaitsma, aga meie keskendume rohkem enda mängule ja läheme võitma!"
See oli jutuks hea küll, sest kui alguses tunduski, et Soometsa sõnad peavad paika, siis aja möödudes sai selgeks, et Flora ei suuda pikalt domineerida ning Virtus ei tegele ainult kaitsmisega. Seetõttu oli väga lähedal olukord, kus Flora langeb juba kolmandat aastat järjest eurosarjast ilma, et seljataks ühegi vastase.
Märkmed esimese poolaja võtmesündmustest:
- Daniil Kuraksini teise minuti tsenderdus põrkas karistusalas ette Soometsale, kelle siseküljeüritus vuhises meetri jagu üle värava.
- Mark Anders Lepik võitis vastase kolmandikul palli, misjärel Soomets andis läbisöödu Tony Varjundile, kes mängis väravavahist mööda ja teenis penalti. Palli taha astus Lepik, kes saatis selle kolmandal minutil paremasse alanurka, väravavaht hüppas vasakule - 1:0!
- Elia Ciacci pääses 12. minutil karistusala otsast löögile, Evert Grünvald püüdis vasakusse alanurka teel olnud üritue. Lepik sai seitse minutit hiljem Virtuse kastis palli, konksutas vastasest mööda ja lõi, aga blokk oli ees.
- Soomets võitis 26. minutil vastase kolmandikul palli ning söötis Sergei Zenjovile. Ääreründaja leidis karistusalast Varjundi, kes jätkas Soometsale, kes omakorda söötis edasi Lepikule, kelle esimene löök takerdus mängijates ning teine lendas napilt väravast mööda.
- Virtuse viigivärav oli lähedal 28. minutil, mil Marco Lukka andis enda väljakupoolel valesöödu. Hetk hiljem pääses Nicolo Vallocchia trahvikasti otsast löögile, Grünvald tõrjus nurgalöögiks.
- Flora ja Lepiku teine oli väga lähedal 30. minutil, mil tipuründaja suunas Zenjovi tsenderduse värava eest latti. Kolm minutit hiljem tekkis rohesärkidel veel üks hiilgav šanss, kui Hussari terav sööt veeres Lepiku eest läbi tagumises postis olnud Kuraksinile, kel oli ees tühi värav, ent 21-aastane mees veeretas palli Alex Passanitile sülle.
- Soomets võttis 36. minutil vasemal äärel Lombardi ette, tekitas ruumi ja tsenderdas värava ette, kust Kuraksin lõi peaga mööda.
- Luigi Rizzo tõusis 44. minutil mitme vastase vahelt Flora kasti, tegi konksu vasakule ja lõi tagumise alanurga suunas, aga Grünvald püüdis.
Flora alustas mängu etemalt kui läks juba kolmandal minutil juhtima. Eduseis hoogu maha ei võtnud, sest võõrustajad surusid edasi, aga mida poolaeg edasi, seda rohkem sai Virtus mängu sisse. Siiski olid parimad võimalused Floral, sest korra käis pall latis ning korra jätsid suurepärase võimaluse kasutamata Lepik ja Kuraksin. Virtusel oli kolm momenti, ent Grünvald jäi avapoolajal alistamatuks.
Kuigi tallinlased olid statistiliselt paremad igas valdkonnas - näiteks Flashscore'i andmetel jäi pallivaldamine 65:35, pealelöögid 10:3 ja raamilöögid 4:3 -, siis Virtus näitas poolaja lõpus, et ka nemad suudavad mängida. Seetõttu võis olla kindel, et vaheaja järel läheb põnevaks.
Märkmed teise poolaja võtmesündmustest:
- Lukka tõmbas keskväljal täiesti ebavajalikult Lombardi murule. Et vasakkaitsjal oli kollane all ning vilemees Snir Levy andis talle teise - muuhulgas täiesti põhjendatult, sest käsi käis üsna tugevalt näos -, jäi Flora 48. minutil vähemusse. Seejärel võttis peatreener Taavi Viik väljakult ära ründaja Varjundi ja tõi tema asemele kaitsja Robert Veeringu.
- Andrea Montanari leidis 58. minutil püstsööduga karistusalast vahetusmehe Marseljan Mema, kelle löök oli Grünvaldile kerge saak.
- Virtuse õhus olnud viigivärav saabus A. Le Coq Arena murule 68. minutil. Ciacci võttis Flora kolmandikul Soometsalt palli ära ja tõusis karistusala poole. Seejärel söötis kasti otsas täiesti üksi olnud Simone Benincasale, kes paigutas mänguvahendi rahumeeli siseküljega võrku - kogu Virtuse pink koos mängijate, treenerite ja ülikondades esindajatega jooksis väljakule, seis oli 1:1!
- Kuigi mängupilt soosis Virtust, siis Flora teenis 77. minutil penalti, kui külaliste kapten Manuel Battistini mängis kohtuniku hinnangul enda karistusalas käega. 11 meetri trahvilöögi realiseeris Rauno Sappinen, kes virutas palli jõuliselt vasaku posti kõrvale - 2:1!
- Virtuse pika domineerimise järel tekitas 86. minutil korraks elevust ka Flora, kui Hussar mängis paremal äärel Nicola Gorist mööda ja tsenderdas teravalt värava ette, aga Passaniti klaaris ohu.
- Flora üks avantüür Virtust ei murdnud - nad tulid uuesti ja veel ohtlikumalt. Kreida tõstis 88. minutil palli vastu vastase pead, misjärel murdis Mema kahe floraka vahelt läbi, tegi igale poole konkse ja virutas palli vasakusse alanurka - 2:2!
- 90+1. minuti alguses näis, et Flora ikkagi pääseb, kuid Passaniti võttis Sappineni ohtliku pealelöögi ära.
Ja põnevaks läkski, sest Flora jäi juba 48. minutil vähemusse ning pärast seda vajus initsiatiiv pigem Virtusele. Ja mida mäng edasi, seda enam Virtus kontrollis. Viigivärav oli pikalt õhus, sest Flora vajus täiesti ära ja lubas neil üha rohkem mängida - okei, Flora oli vähemuses, kuid kas oleks pidanud Virtuse suguse meeskonna vastu vajuma niivõrd madalale? Noh, tagantjärele poleks pidanud, sest Virtus lõi ära.
Flora kukkus viigivärava järel rohkem suruma ja jõudis ka korduvalt löögile, aga ülemäära ohtlikud need poldud. Jalkajumal otsustas, et päästab Flora naha, sest hambutu ja mannetu rohesats taastas viimasel veerandtunnil teenitud penaltist eduseisu.
Taas kaotusseisu jäänud külalised otsisid maruliselt viigiväravat, ent Flora peab tänama õnne, et nende seekordsel vastasel on Euroopa mõistes kvaliteeti vähe. Sest kui seda olnuks rohkem, oleks viigiväravale järgnenud võiduvärav ja Flora eurohooaeg olnuks läbi.
Märkmed lisaaja võtmesündmustest:
- Flora läks lisaaja teisel minutil juba kolmandat korda juhtima, kui Kreida söötis vahetusest sekkunud Nikita Mihhailovile, kes leidis kaitseliiniga ühelt joonelt Sappineni. Varem värava löönud ründaja söötis tagumisse posti, kust Rauno Alliku toksas palli võrku - 3:2. Viis minutit hiljem lõi Alliku oma teise, väravasööt läks taas Sappinenile - 4:2.
- Flora proovis veel eduseisu maha mängida, sest Virtus teenis 100. minutil Veeringu käepuutest penalti. Mario Barone lõi vasakusse alanurka, aga Grünvald tõrjus!
- Flora vormistas lõppseisu 119. minutil, mil Sappinen leidis karistusalas valveta jäänud Kreida, kes lahendas üks-ühele olukorra kindlalt - 5:2.
Flora kannatas normaalaja ära ning asus lisaajal taas domineerima, sest vastased olid silmnähtavalt omadega läbi. Tänu sellele lõi Flora kiiresti kaks ära ning tundus, et mäng oli tehtud. Ikkagi andsid rohesärgid vastasele penalti näol võimaluse, aga Flora õnneks seisis väravasuul Grünvald. See oli lisaaja ainus Virtuse moment ning Flora lõi lõpus veel ühe, mis tähendas, et Eesti klubi pääses Konverentsiliiga kolmandasse eelringi. Soccernet.ee tähelepanekud mängust:
1. Flora, teil peaks häbi olema!
See on ütlemata tore, et Eesti meisterklubi on nüüd Konverentsiliiga põhiturniirile pääsemisest kahe paarivõidu kaugusel, aga kui vaadata seda, mis on senimaani Euroopas toimunud - ja eriti veel mänge Virtusega -, peaks Floral olema piinlik. Sest noh, kes osanuks arvata, et Flora peab tänama jumalat ja teisi kõrgemaid võime, et nad pääsesid edasi tänu sellele, et võõrsil löödud väravate reeglit ei ole enam. Nagu fännide plakatilt sai lugeda, siis "Piinlik, FCF!"
Mida muud saakski üks meeskond tunda, kes ei saa Euroopa kõige nõrgema liiga meistri vastu normaalajal hakkama? Ka see pole mingi vabandus, et Flora mängis pea terve teise poolaja kümnekesi, sest Virtuse mõlemad väravad sündisid individuaalkäkkidest - esimese puhul kaotas enda kasti juures palli Soomets, teise puhul Kreida. Lisaks on Virtus amatöörvõistkond. Näiteks nende teise värava löönud Mema valmistab igapäevaselt tehases jalanõusid ning sai töölt eriloa, et tulla Tallinna. Sarnaseid lauseid saaks kirjutada sisuliselt iga Virtuse mehe kohta.
Flora peaks ka seepärast tundma häbi, et enne mängu räägiti enesekindlalt, kuidas Virtusest sõidetakse koduseinte vahel üle. "Flora standard on lüüa väravaid, võita ja domineerida. Arvan, et homses mängus on kõigile näha, kui palju tahame võita ja väravaid lüüa! Ja olen kindel, et ka tulemus tuleb järele," sõnas Virtuse avavärava sepistanud Soomets. Seda sama enesekindlust jagus vaid mängu algusesse ja lisaajale, mil vastased olid juba väsinud.
San Marino meister oli lihtsaim võimalik vastane, kellega mängida. Neile kaotamine oleks olnud umbes sama, nagu võita lotoga, aga panna siis paberile vale kontonumber ja jääda kogu rahast ilma. Kuigi numbrite tundmisega oli raskusi, siis õnneks jõuti ikkagi õigele teele ja teeniti UEFA-lt 375 000 eurot.
2. Floral vedas, et Konverentsiliiga eelringides pole VAR-i
Flora pääses juhtima kolmandal minutil, kui Lepik realiseeris penalti. Aga kordus näitas, et penaltit poleks pidanud tulema, sest Varjund kukkus ilma, et väravavaht Passaniti teda puutunud oleks.
Eestlaste teine värav sündis samuti penaltist. Kui esimese puhul oli selge, et viga polnud, siis teise puhul polnud telekordusest täpselt näha, kas Virtuse mees mängis käega või mitte, ent üks oli selge: ta käed olid pallipuute ajal keha vastas. Suure tõenäosusega oleks VAR ka selle otsuse ümber pööranud.
Aga Flora jäi ju vähemusse - VAR oleks selle otsuse tühistanud! Ei, sest isegi kui Lukka viga polnud väärt teist kollast, ei sekku videokohtunik kollase kaardi olukordadesse.
Sestap peab Flora tänama lisaks mõne aasta eest muutunud reeglitele ka fakti, et Konverentsiliigas on VAR olemas alates play-off-ringist. Jällegi: piinlik, väga piinlik.
3. Kõik märgid näitavad, et järgmises ringis tuleb saun
Flora sai edasi, aga järgmises ringis läheb tarvis imet, et alistada Islandi meister Reykjaviki Vikingur või Albaania tšempion Egnatia, sest kui Virtuse vastu pääseti peamiselt tänu vastase puudulikule kvaliteedile, siis oleks narr eeldada, et Vikinguri või Egnatia vastu läheb sama lihtsalt.
Kuigi Flora on mänginud eurosarja alagrupis ja Vikingur ega Egnatia pole, siis juba selle eurosuve tulemused näitavad, et mõlemad potentsiaalsed vastased on Florast kõvasti paremad. Flora kaotas Meistrite liiga avaringis Sloveenia meistrile Celjele kokku 1:7, aga Vikingur langes samas ringis Iirima meistri Shamrock Roversi vastu alles normaalaja lõpus löödud värava pärast. Egnatial läks Bosnia ja Hertsegoviina meistri Banja Luka Boraci vastu veel õnnetumalt, sest alistuti alles penaltiseerias.
Floralt on raske midagi loota ka seetõttu, et kui mitte lugeda lisaaja võitu, siis nad on juba seitse matši järjest võiduta: esmalt viigistati Nõmme Unitediga, seejärel kaotati Levadiale, siis kaks korda Celjele, saadi võõrsil tuppa Tammekalt ning mängiti avamängus Virtusega 0:0 viiki. Sellise vormi pealt on Euroopas ikka jube raske.
Sestap ei tasuks imestada, kui järgmsies ringis tuleks selle suve teine eurosaun. Aga noh, pall on ümmargune - teoreetiliselt on kõik võimalik, ka Flora võit.
4. Viik näitas taktikalist tarkust
Paberil 4-2-3-1 formatsiooniga alustanud Flora mängis rünnakul teistsuguse asetusega. Vasakkaitsja Lukka tõusis ülesehituses keskväljale Kreida kõrvale ja Soomets liikus äärele ning teisel pool liikus Hussar keskväljapaariga ühele joonele või kõrgemale. See tekitas olukorra, kus Floral oli vastase kasti ümber rohkem mehi. Ülekaalu oli eriti näha esimese pooltunni jooksul, sest siis olid Virtuse mehed mängijate jagamisega hädas ning mõlemad ääred olid ohtlikud.
Kahjuks tõi lüke kasu vaid 47 minutini, mil Lukka sai punase ning Viik pidi kaarte pisut ümber mängima. Aga sellegipoolest kiitus Flora lootsile, sest mõneti julge lüke - meeste nihutamise tõttu jäi tagant tühjaks - osutus väärt riskiks, kuna Virtus ei olnud avapoolajal eriti ohtlik.
5. Tuttav kohtunik, aga eriti just ühe mehe jaoks
Mängu peakohtunik, Iisraelist pärit Snir Levy on varemgi Eestis käinud ja vilistanud Eestiga seotud mänge. Ta vilistas näiteks 2021. aastal, kui Tallinna Levadia alistas Konverentsiliiga esimese eelringi avamängus A. Le Coq Arenal Gibraltari klubi St. Joseph'si 3:1. Lisaks vilistas ta samal aastal kahte Eesti U17 mängu, kusjuures selles koondises mängis Virtuse vastu põhis alustanud Mihhail Kolobov.
Aga kõige eredamalt mäletab kohtunikku Sappinen, sest Levy ohjas saatuslikku 2023. aasta 19. augusti mängu, kus 28-aastane ründaja vigastas põlve. Eelmisel suvel väljaku kõrvale jäänud mees naasis vutiplatsile alles 19. juulil Tartu Tammeka vastu.
6. Mängu parim - Rauno Sappinen
Tere tulemast tagasi, Sappinen! 63. minutil vahetusest sekkunud ründaja näitas, miks ta on viimaste aastate parim Eesti ründaja: ta realiseeris normaalajal penalti ning andis lisaajal kolm väravasöötu.
Et Sappinen mängis umbes 60 minutit, oli Viigi sõnul väga riskantne, kuid hea uudis on see, et mees tundis end pärast mängu hästi ja põlv pidas vastu. Sappinen annab Flora mängule kõvasti juurde.
Protokoll:
30. juulil kell 19.00 A. Le Coq Arenal
Tallinna FC Flora - AC Virtus 5:2 (1:0; 2:2; 4:2)
4. pen. Mark Anders Lepik, 77. pen. Rauno Sappinen, 92., 97. Rauno Alliku, 120. Vladislav Kreida - 68. Simone Benincasa, 88. Marseljan Mema
Realiseerimata penalti: 101. Mario Barone (Evert Grünvald tõrjus)
Hoiatused: 39., 48. Marco Lukka - 3. Alex Passaniti, 71. Simone Benincasa, 75. Michele Rinaldi, 85. Manuel Battistini, 112. Nicola Gori
Eemaldamine: 48. Marco Lukka
Mänguolud: +23, päikesepaisteline ilm, muruväljak väga heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 1386
Peakohtunik: Snir Levy
Abikohtunikud: Tuval Rahamim Koltunoff, Avi Avraham Goldstain
Neljas kohtunik: Nael Odeh (kõik Iisrael)
Flora: Evert Grünvald, Kristo Hussar, Erko Jonne Tõugjas, Mihhail Kolobov (74. Andreas Vaher), Marco Lukka, Vladislav Kreida, Markus Soomets, Tony Varjund (49. Robert Veering), Sergei Zenjov (91. Nikita Mihhailov), Daniil Kuraksin (63. Rauno Alliku), Mark Anders Lepik (63. Rauno Sappinen).
Varus: Silver Rebane, Kristen Lapa, Andreas Vaher, Robert Veering, Rauno Alliku, Rauno Sappinen, Nikita Mihhailov, Konstantin Vassiljev, Oscar Pihela, Sander Alamaa, Gregor Rõivassepp, Sten Prunn.
Virtus: Alex Passaniti, Manuel Battistini, Roberto Sabato, Nicola Gori, Elia Ciacci (81. Matias Colagiovanni), Aron Giacomoni (64. Michele Rinaldi), Andrea Montanari (64. Mario Barone), Nicolo Vallocchia (64. Sami Abouzziane), Tommaso Lombardi (55. Marseljan Mema), Simone Benincasa, Luigi Rizzo (111. Nicholas Arrigoni).
Varus: Giovanni De Bartolo, Michele Rinaldi, Marseljan Mema, Mario Barone, Sami Abouzziane, Matias Colagiovanni, Nicholas Arrigoni.
Eesti klubijalgpalli majakas, teenäitaja ja paatosest pakatav "heade kodanike" kasvataja ei suutnud normaalajal San Marino meistri vastu enamat, kui 2:2 viik. Milline õnn, et võõrsilvärava reegel aastaid tagasi ajaloo prügikasti saadeti. Selle alusel vilistanuks kohtunik eilse mängu 90 minuti möödudes lõppenuks ning San Marino meister, amatöörmeeskond, kelle hooaeg isegi veel ei käi(!), sammunuks edasi järgmisse ringi.
Tõusud ja mõõnad on jalgpallis tavalised nähtused. Ent vormikõveraga pole siinkohal midagi pistmist. Flora on kukkunud omaenda mõõga otsa, komistanud selle äraspidise loogika taha, kus edu püütakse saavutada rangelt vaid Eestimaal sirgunud mängijaid kasutades, vältides igasuguseid abijõude piiri tagant. Kuigi sõnades on kõik kaunis ja üllas, ei lenda sellist filosoofiat kasutades Euroopas kuigi kaugele. Eesti mängijateturg lihtsalt ei kannata seda välja ning selle õnnestumiseks peaks FCF noortetöö, skautimine ja mängijate arendamine olema kordi kõrgemal tasemel.
Nii on Flora minetanud konkurentsivõime nii kodumaal kui euromängudes ja pole näha, et probleemile oleks nii jätkates kiiret lahendust. Vassiljevi karjäär on sisuliselt läbi, Zenjov ja Alliku lõpule lähedal. Uus põlvkond on arengujärgus, ent Euroopa tasemel sama rohelised kui valmivad tikrid.
Meenuvad Aivar Pohlaku sõnad sellest kuidas Premium liiga peab kohanema faktiga, et lähiajal(kuidas mule meeldivad tema umbmäärased daatumid) hakkavad kohalikud klubid stabiilselt mängima eurosarju. Kuidas küll, jääb mulle mõistetamatuks. Kohalikest mängijatest koosneva dream teami kasvatamine on aeganõudev, alternatiivseid viise kasutavad klubid(Levadia, Paide, Kalju) aga peavad rinda pistma rahvusvahelist konkurentsivõimet pärssivate kohalike reeglitega.
Lõpetagu see "noorenduskuuritamine" ja loogu meeskond, mis on võimeline mängima ka Sloveenia meistri vastu, ammugi veel kohvikupidajatega kääbusriigist.
Floral väga vedas, et Sappineni said. Ta peab ikka korralikult tassima hakkama neid.
