FIFA korraldatav MM-finaalturniir on tõenäoliselt maailma populaarseim spordisündmus, mis köidab iga nelja aasta tagant miljardeid inimesi, kuid nagu iga nähtusega meie maailmas, on ka MM-il olnud oma eellugu ning kasvuraskustega põimitud algusaastad.

Kuidas kõik alguse sai

1872. aastal peeti esimene rahvusvaheline matš Inglismaa ja Šotimaa koondiste vahel, kuid MM-i eelkäijateks võib pidada esimesi olümpiamänge ning nende jalgpalliturniire. Esmakordselt mängiti olümpial jalgpalli 1900. aastal, kui see oli näidisalaks ning osalesid eranditult amatöörid. Jalgpall võeti ametlikuks olümpiaalaks alles 1908. aastal, kui turniiri korraldas Inglismaa Jalgpalliliit. Inglased võitsid ka esimesed olümpiakullad.

Vahel on nimetatud esimesteks maailmameistrivõistlusteks 1909. aastal peetud Sir Thomas Liptoni karikavõistlusi, kus Torinos kohtusid profiklubid Itaaliast, Saksamaalt ja Šveitsist. Kuna Inglismaa Jalgpalliliit ei lubanud oma profitiime turniirile, siis esindas Inglismaad amatöörklubi West Auckland, kes ka turniiri võitis.

1904. aastal loodi seitsme riigi esinduste poolt FIFA, asutajaliikmeteks olid Prantsusmaa, Belgia, Taani, Holland, Hispaania, Rootsi ja Šveits. Järgnevate aastate jooksul paisus FIFA liikmeskond tunduvalt ning võttis alates 1914. aastast olümpiaturniiride korraldamise enda kätesse. Korraldusõiguse FIFA kätte minek tuli mõru pillina inglastele, kes järgnenud turniiridelt pidevalt eemale hoidsid. 1921. aastal valiti FIFA kolmandaks presidendiks prantslane Jules Rimet, kelle tegevus andis tõuke esimese MM-i finaalturniiri toimumiseks.

1924. aastal peeti olümpial esimene interkontinentaalne suurvõistlus, kus oli võidukaks Uruguay meeskond. FIFA korraldatud turniiri saatis fenomenaalne edu ning osa võtsid 24 rahvuskoondist. Turniiril näitasid taset uruguailased, kes alistasid Jugoslaavia 7:0, USA 3:0 ning finaalis käidi üle Shveitsist tulemusega 3:0. Uruguay valitses toonast jalgpalli täielikult ning tehnilised lõunaameeriklased võitsid ka 1928. aastal peetud olümpiaturniiri.

Olümpiaturniiri populaarsus andis FIFA-le julgust korraldada enda turniir. Vastavale otsusele jõuti 28. mail 1928. Esimese turniiri korraldusõigusele kandideerisid Ungari, Itaalia, Holland, Hispaania, Rootsi ning suursoosik Uruguay, kelle kandidatuurile andis jõulise toetuse rahvuskoondise üliedukas esinemine olümpiaturniiridel. 1929. aastal toimunud FIFA kongressil Barcelonas valitigi Uruguay korraldajamaaks.

Ometi ei jäänud probleemid tulemata. Euroopa vaevles parajasti majanduskriisis ning see ei lubanud mitmel Euroopa riigil oma esindust Uruguaysse saata. Jules Rimet pidi isiklikult turniiri promomisse sekkuma ning tema toetusel suudeti MM-ile saata neli Euroopa koondist - Prantsusmaa, Belgia, Jugoslaavia ning Rumeenia. 18. juulil 1930 avati Montevideo staadionil esimene MM, mis sai jalgpalli uue ajastu lävepakuks.

Esimene MM Uruguays 1930

1930. aastal tuli esimeseks jalgpalli maailmameistriks Uruguay, kes oli ise ka turniiri korraldaja.

Korraldusõiguse Uruguayle andmine tekitas aga jalgpalliringkondades vastakaid seisukohti. Euroopa meeskondadele oli sõit Lõuna-Ameerikasse kallis ja kuna polnud ju lennuühendust, siis tuli sõita laevaga.

Osavõtukutse said kõik FIFA liikmed, kuid turniirist võtsid osa vaid 13 tiimi: Argentina, Brasiilia, Boliivia, Tšiili, Paraguay, Peruu, Uruguay, USA, Mehhiko, Belgia, Rumeenia, Jugoslaavia ning Prantsusmaa.

Meeskonnad jagati nelja alagruppi, favoriidid Argentina, Uruguay, Brasiilia ja USA olid kõik erinevates gruppides. Gruppide võitjad pääsesid poolfinaali.

Argentina alistas Prantsusmaa 1:0, Tšiili 3:1 ning Mehhiko 6:3 ja kohtus poolfinaalis USA-ga. Ameeriklased alistasid alagrupiturniiril Belgia ja Paraguay seisuga 3:0. MM-i avamängus võitis Uruguay Peruud 1:0. Pärast seda kui nad olid alistanud rumeenlased 3:0, sai neist kolmas poolfinalist. Jugoslaavia alistas alagrupis Brasiilia ning Boliivia ja kohtus poolfinaalis Uruguayga.

Suurimatele favoriitidele poolfinaalis vastast ei leidunud. Argentina alistas USA ning Uruguay Jugoslaavia seisuga 6:1. Finaalis kohtusid seega suurfavoriit Argentina ja kodumeeskond Uruguay.

Pealinnas Montevideos toimusid enne mängu rahutused. Kakeldi piletite pärast ning purustati kassasid. Finaali alustasid meeskonnad järgmiste koosseisudega.

Uruguai: Ballesteros, Nazzasi, Mascheroni, Andrade, Fernandez, Gestido, Dorado, Scarone, Castro, Cea, Iriarte.

Argentiina: Botasso, Della Torre, Paternoster, J. Evaristo, Monti, Suarez, Peucelle, Varallo, Stabile, Ferreira, M. Evaristo.

Argentiinlased tahtsid revanšeerida Amsterdami olümpia finaalis saadud kaotust. 12. minutil avas skoori uruguailaste Dorado. 24. minutiks juhtisid aga juba argentiinlased Peucelle ja Stabile väravatest 2:1. Nagu tollasel ajal kombeks, lõppes ka too mäng suureskooriliselt, kui Uruguay lõi teisel poolajal kolm vastuseta väravat. Autoriteks olid Cea, Iriarta ja Castro.

FIFA president Jules Rimet ulatas karika Uruguay meeskonnale vaatamata Argentina protestidele, et kohtunik jättis fikseerimata mitmed uruguailaste jõuvõtted. Tüli tekkis ka kahe maa jalgpalliliitude vahel.

Kassadesse laekus lõpuks üle 250 000 Uruguai dollari, millega kaeti meeskondade osalemiskulud. Samas peetud FIFA kongressil võeti vastu põhimõtteline otsus – teise MM-turniiri korraldamine tuleb anda mõnele Euroopa riigile, kelleks sai Itaalia.

Itaallased võidavad kodus Mussolini rõõmuks - Itaalia 1934

Nagu esimeselgi MM-il, võitis ka 1934. aastal korraldajamaa, kelleks seekord oli Itaalia.

Teise MM-i korraldamisest olid huvitatud kaks riiki – Rootsi ja Itaalia. Peale FIFA kongressi peetud 8 pikka istungit otsustati korraldamisõigus anda Itaaliale.

Itaalia fašistlik valitsus, eesotsas Benito Mussoliniga lubas korraldada ennenägematu jalgpallietenduse, lootes samas propageerida oma natsionaalsotsialistlikke vaateid. Kui Uruguays peeti kõik kohtumised pealinnas Montevideos, siis Itaalias olid mängud jaotatud 8 linna vahel. Kohtumisi sai jälgida Roomas, Napolis, Milanos, Torinos, Firenzes, Bolognas, Genovas ja Triestes.

Esimest korda tuli enne MM-i pidada valikturniir, sest osalemissoov oli 32 riigil. Kolm neist enne valikmängude algust siiski loobusid. Finaalturniirile pääses 16 meeskonda ja kuna tolleaegsete FIFA reeglite järgi ei pääsenud korraldajamaa automaatselt finaalturniirile, pidi valiktsükli läbima ka Itaalia koondis.

Esimene maailmameister Uruguay oma tiitlit kaitsma ei läinud, kuna oli solvunud Euroopa koondiste peale, kes nende kutset 1930. aasta MM-ile vastu ei olnud võtnud. Samuti ei osalenud valikmängudel Inglismaa, Šotimaa, Wales ega Põhja-Iirimaa. Põhjus seisnes vanas Inglise jalgpalliliidu vägikaikaveos FIFA-ga.
 
Sellest hoolimata võis 1934. aasta MM-i pidada eurooplaste MM-iks. Finaalturniirile pääses 12 Euroopa riiki ja 4 mitte-euroopa riiki – USA, Brasiilia, Argentina ja Egiptus. Viimased neli langesid välja juba esimeses ringis ning paremate kohtade saatus otsustati eurooplaste vahel.

Erinevalt Uruguays peetud MM-ist mängiti Itaalias olümpiasüsteemis – esimeses mängus kaotuse saanud meeskond langes koheselt välja. Normaalaja lõppedes viigiga mängiti 2x15 minutit lisaaega ning kui ka see lõppes viigiga, siis ootas ees korduskohtumine.

Teel finaali pidas hõbedameeskond Tšehhoslovakkia kolm kohtumist. Esimeses ringis alistati Rumeenia 2:1, veerandfinaalis Šveits 3:2 ja poolfinaalis Saksamaa 3:1.

Itaalia tee finaalini oli vastasest raskem – pidada tuli neli kohtumist. Esimeses ringis alistati USA suurelt 7:1. Veerandfinaalis Hispaania vastu lõppes normaalaeg seisuga 1:1 ja esimest korda tuli mängida lisaaeg. Kuna ka lisaaja lõpuks jäi seis 1:1, tuli pidada korduskohtumine, mille Itaalia järgmisel päeval kodupubliku rõõmuks 1:0 võitis. Poolfinaalis lõpetati Austria tee, kui viimane alistati 1:0.

Pronksimängus läksid vastamisi naabrid Saksamaa ja Austria. Juba esimesel minutil skoori avanud Saksamaa suutis hoida oma eduseisu kuni mängu lõpuni ja esimest korda MM-il osalenud sakslased said kaela pronksmedalid.

Esikohaheitluses Itaalia ja Tšehhoslovakkia vahel alustas teravamalt Tšehhoslovakkia, kes 71. minutil Antonin Puc´i löödud väravast juhtima läks. Võõrustajamaa sellega ei leppinud ja 10 minutit hiljem mängis vastase puurivahi üle Raimundo Orsi. Normaalaeg lõppeski seisuga 1:1 ja mängu saatus tuli otsustada lisaajal.

40 000 pealtvaatajal ei tulnud kaua oodata - juba lisaaja 5. minutil lõi Angelo Schiavio itaallaste kasuks värava. Schiavio tabamus jäigi mängu viimaseks ja seega oli Itaaliast saanud esimene Euroopa riik, kes tulnud jalgpalli maailmameistriks.

Itaalia teine triumf - Prantsusmaa 1938

Skandaalsel 1938. aasta MM-il võidutsesid teist korda järjest itaallased, kes olid legendaarse peatreeneri Vittorio Pozzo juhtimisel ühtlasi ka valitsevad olümpiavõitjad.

Prantsusmaa nimetamine MM-i võõrustajamaaks tekitas protesti Lõuna-Ameerika meeskondade seas, kes pidasid õigeks, et suurvõistlusi peetaks kordamööda siin- ja sealpool Atlandi ookeani. Seetõttu otsustasid esimene maailmameister Uruguay ja Argentina turniiri boikoteerida.

Eemale jäid ka kodusõjast laastatud Hispaania ja anschluss’i tõttu loobunud Austria, kelle koht jäi tühjaks. Tänu sellele pääses Rootsi ilma mängimata otse veerandfinaali. Teistel nii hästi ei läinud ja näiteks nende esimene vastane Kuuba oli selleks ajaks maha pidanud juba kaks täispikka kohtumist ja ühe lisaaja – värsked rootslased purustasid kuubalased koguni 8:0.

Turniiri ühe suurfavoriidi Brasiilia põnevusmatš esimeses ringis Poolaga kirjutati jalgpalliklassikasse, kui viigiliselt 4:4 lõppenud normaalaja järel alistati poolakad 6:5. Neli väravat kanti turniiri suurima täpsusküti Leonidase arvele, kelle kontole jäi lõpuks kaheksa tabamust.

Hilisem võitja Itaalia oli raskustes Norra vastu, kui lisaajal tõi saapamaa koondisele võidu Silvio Piola tabamus. Võõrustajamaa Prantsusmaa pääses edasi kindla 3:1 võiduga Belgia üle ja läks veerandfinaalis kokku just Itaaliaga. Puupüsti täis Yves-du-Manoir’i staadionile kogunenud üle 58 000 pealtvaataja kurvastuseks osutus Itaalia nende jaoks liiga tugevaks ning Piola väravad teisel poolajal kukutasid prantslased konkurentsist. Esmakordselt juhtus nii, et MM-i korraldajamaa jäi tiitlita.

Brasiilia oli veerandfinaalis taas raskustes, kui Tšehhoslovakkia vastu tuli neil 1:1 lõppenud avakohtumise järel teinegi mäng pidada. Mõlemas matšis ühe värava löönud „must teemant“ Leonidas aitas nad korduskohtumises siiski 2:1 võidule. Avamäng oli seejuures lõppenud suure lööminguga, mille käigus saadeti kolm mängijat platsilt minema ja viis said vigastada – neist kaks toimetati murtud jäsemetega haiglasse.

Üllatuslikult otsustas brasiillaste treener Adheniar Pimenta seejärel poolfinaalkohtumiseks Itaaliaga oma staarründajale puhkust anda. Kohvimaa pallurid ei saanud aga valitsevale meistrile vastu ja nii võis Leonidas oma värskust demonstreerida pronksimängus, kus tema kaks väravat aitasid nad 4:2 võidule Rootsi üle.

Rootsi oli pärast ülisuurt võitu Kuuba üle kaotanud poolfinaalis omakorda Ungarile 1:5 ning madjarid marssisid 6:0, 2:0 ja 5:1 võitudega kindlalt finaali. Esikohaheitluses ei suutnud nad aga itaallaste võimsa eesliini – Silvio Piola, Giuseppe Meazza ja Gino Colaussi – vastu midagi ning 1:3 kaotatud avapoolaja järel tunnistati lõpuks vastaste 4:2 paremust. 30-ndate aastate lõpus ilma teinud Itaalia kolme esiründaja arvele jäi sel turniiril meeskonna 11-st väravast koguni 10.

Ülimenukas MM-turniir jäi viimaseks enne II maailmasõda ning oodata tuli tervelt 12 aastat, enne kui pall 1950. aastal Brasiilias taas mängu pandi. FIFA itaallasest asepresident Ottorino Barassi varjas MM-i võitjakarikat sõja ajal oma voodi all kingakarbis.