Lõpmatul (ja isegi uskumatul) hulgal dramaatilisi lahendusi pakkunud MMi alagrupiturniir on tänaseks möödanik. Jätame emotsioonid viivuks sinnapaika ja teeme ruumi jalgpalli pragmaatilisemale poolele. Ehk siis: finaalturniiri taktikanurga teine osa on teie ees!

Ühelegi jalgpallivaatajale pole võõrad lausekatked nagu "x meeskond valdas 65% palli ja valitses seetõttu mängu" või "tänu suuremale pallivaldamisele kontrollis xxx meeskond väljakul toimuvat" või "xxx meeskond tegutses väljakul number ühena".

Teisisõnu: üldlevinud on arusaam jalgpallist, et mänguvahendi enda valduses hoidmine suurendab märgatavalt tõenäosust kohtumine enda kasuks pöörata.

Katari MM-i avavoor pakkus kaks tõelist šokki: Jaapani võidu Saksamaa üle (pallivaldamine 74-26 Saksamaale) ja Saudi Araabia triumfi Argentina vastu (69-31 Argentinale). Teine ja kolmas alagrupivaatus pöörasid aga kõnealuse trendi kardinaalselt "pallita mängu" kasuks. Täpselt pooled neist duellidest (ehk 32st 16) võitsid meeskonnad, kelle käes oli nahkkera vastasest vähem. Rõhutan: nad võitsid, mitte ei teeninud raske pingutusega näiteks viigipunkti.

Milleks meile pall!? Võita saab ka teisiti

Pelk ja pime juhus? Vaevalt küll!

Näiteks Austraalia 4-4-2 formatsioon lähtub kompaktsest kaitsest ja sirgjoonelistele kontrarünnakutele rõhumisest. Otsustavates kohtumistes Tuneesia ja Taaniga loovutati teadlikult pall, aga koos sellega kindlasti mitte kontrolli. Tasuks kummalgi korral 1:0 võit ja 16 aasta järel alagrupist edasipääs.

See, kuidas Rohelise Mandri poisid sulgesid Pierre-Emile Höjbjergi, Christian Erikseni ja Mathias Jensenini viivad sööduliine, sundisid taanlasi äärtele ning röövisid neilt sealt palle või sundisid valeotsustele, osutus parajaks meistriteoseks. Taani keskväljavirtuoosid otsisid erinevate liikumistega ruumi siit ja sealt, aga alati oli Grahami Arnoldi meestel vastus valmis. Mängu lõpuosas heitus Höjbjerg tulutust ponnistamisest silmanähtavalt.

Ilmekas oli ka näide, kuidas Maroko seljatas Belgia. Üksiku ründajaga Belgia kolme keskkaitsja vastu oli võimatu mõelda "number ühena" mängimisest. Aga Maroko ei taotlenudki seda, vaid hoolitses, et võtmetsoonides oleks kord majas – eelkõige puudutas see nr 6 positsioni, kuhu Belgia üritas Kevin De Bruyne’i ning vendade Hazardite toel ülekaalu tekitada.

Tõsi, põhja-aafrika taktika õnnestumisele aitas olulisel määral kaasa maailma edetabeli teise meeskonna ettearvatavus. Belglased püsisid kangekaelselt oma kohtadel ja rollides, roteerumist sisuliselt ei toimunud ning Maroko ainuke vaev oli need käigud läbi näha ja sulgeda.

Kõrvalolev graafik näitab ilmekalt, kui hambutu ja passiivne oli Belgia ründetegevus. Aeglased ja eesmärgita söödud äärelt äärele, mille tulemusel jõuti 90 minuti jooksul palliga Maroko karistusalasse üksnes viiel (!) korral. Näiteks Toby Alderweireldi 103 söödust vaid 18 liikus vastase keskväljast mööda – seda olukorras, kus surve Belgia keskkaitsjatele oli minimaalne.

A-alagrupi teist edasipääsejat otsustanud heitlus Senegal – Ecuador (2:1) kujunes haaravaks taktikaduelliks, kus mõlemad näitasid kõrget organiseeritust (mille järgi Aafrika ja Lõuna-Ameerika koondisi üldiselt ei tunta).

Kui üldjuhul püütakse sulgeda väljaku keskosa ja suunata vastane äärtele - millest oli juttu ka eespool -, siis Ecuadori lähemine oli Senegali välkkiirete ääreründajate tõttu vastupidine. Niipea kui pall aga sinna jõudis, korraldas Ecuador järjest välkkiireid ja tõhusaid "haaranguid".

Senegal leidis vastumürgi: pikemad pallid ettepoole, eriti äärtele (vt joonist üleval). Sinna pääsemiseks kasutati erinevaid söödukombinatsioone ning nii tekitati arvukalt 1 vs. 1 duelle. Ja ehkki oleks ilmselge rääkida Aliou Cisse seljavõidust, siis faktiks jääb: Senegali taiplikkus viis just nemad hoolimata napist 39% pallivaldamisest 1/8-finaali.

Kaasahaarav malepartii rohelisel murul

Ent alagrupiturniiri nauditavaima duelli taktikalisest prismast vaadatuna pidasid Hispaania ja Saksamaa (1:1). Pidevad ja nüansirohked katsed vastast üle kavaldada, meeskondlik ja individuaalne kõrgtase... See (male)mäng pakkus tõesti kõike!

Ilmselt ei üllatanud kedagi, et eelpool välja toodud "number 1" rolli võttis sisse Hispaania. Ehkki esialgu ilmnes üks probleem...

Luis Enrique viljeleb kõrget ja agressiivset pressingut, kasutades seejuures mees-mehe kaitsesüsteemi. See aga ei töötanud mängu alguses soovitult, sest Jamal Musiala langes järjest madalamale, teda markeerima pidanud Rodri (kes MMil tegutsenud keskkaitsjana) ei julenud kaasa minna ja Saksamaa rünnakute ehitamine muutus üsna hõlpsaks. Luis Enrique reageeris. Rodri ja Dani Carvajal hakkasid katma tsoone, mitte konkreetset vastast. Ja ehkki Musiala valmistas endiselt omajagu peavalu, sai suurem mure lahendatud.

Hispaania palliga mäng sujus algusest peale voolavamalt. Tänu suurepärasele oskusele kasutada vaba ruumi suudeti sakslaste liinivahed ja 4-2-3-1 kaitseplokk (märksa madalam kui Hispaania pressing) suurema vaevata lahti hammustada.

Aga ka see muutus. Esmalt ei andnud Saksamaa keskkaitsjad enam Marco Asensiole nii palju vabadust. Seejärel liigutas terve Die Mannschaft liinid oluliselt kõrgemale. Hispaanlaste lühisööduline ja seni tõhus ülesehitus pandi proovile ning sunniti vastane mitmel vääratama. Asetust muudeti ka Hispaania väravast lahtilöökide ajal.

Käes oli Luis Enrique’ käigu kord. Ta vaatas teise poolaja (seis 0:0) alates esmalt, kas Saksamaa jätkab samas võtmes. Ning veendunud, et nii on, vahetas 54. minutil sisse Alvaro Morata. Asensio sai nüüd ülesandeks küsida palli sakslaste vasakusse kaitsetaskusse, kuhu David Raum pidevalt ruumi jättis. Morata aga omakorda pidi nõeluma kaitseliini (eriti Niklas Süle) taha. Muutus hakkas otsemaid tööle ja Hispaania asus juhtima.

Ka Hansi Flicki vahetused õnnestusid. Uue tipuründaja Niklas Füllkrugi nutikas liikumine andis Musialale võimalusi uuristada auke hispaanlaste kaitsebastionidesse. Iseäranis torkas silma Rodri kogenematus sel positsioonil – ta oli nende sööstude lugemisega sageli pahuksis.

Füllkrugi ja Musiala koostööst sündis ka õiglane viigitabamus. Õiglane, sest see mäng lihtsalt ei väärinud kaotajat. Saksamaale teenitud punktist aga ei piisanud ning avavooru kaotus Jaapanile sai lõpuks saatuslikuks.