(Jalgpalli)maailm valmistub Argentina ja Prantsusmaa MM-i kullamatšiks Lionel Messi ja Kylian Mbappe võrdluste saatel. Ent vähemalt samavõrd vürtsitab duelli erinevate stiilide põkkumine ning aimdus, et otsustavaks võivad saada pisiasjad.

Erinevalt 2018. aasta MM-ist seekordses suures finaalis soosikut ei ole. Nii tiitlikaitsja Prantsusmaa kui Argentina kuulusid juba turniiri eel tiitlinõudlejate kitsasse ringi ning on möödunud nelja nädala vältel staatust üksnes kinnistanud.

Samas: peatreenerite Didier Deschampsi ja Lionel Scaloni ning nende meeskondade käekirjad on vägagi erinevad. Ning justnimelt siit lahti hargnevad tegurid annavad kullamatšile taktikalisest vaatest kõige põnevamad knihvid.

Prantsusmaaga on pilt üsna selge. Õlitatult toimiv 4-2-3-1 formatsioon, turniiri ohtlikem ründekvartett (Griezmann – Mbappe – Dembele – Giroud), harvad vangerdused isikkoosseisus. Finaali eel langesid Raphael Varane, Ibrahima Konate, Dayot Upamecano ja Adrien Rabiot küll viiruselõksu, ent ehk putitatakse nad sedavõrd oluliseks heitluseks siiski mängukorda.

Argentinat tuleb võrdluses Prantsusmaaga pidada kui kinniseks raamatuks, mida lugeda parasjagu keeruline. Scaloni on asetust ja ka muid kaasnevaid nüansse järjepidevalt varieerinud. Kõnekas fakt: kaht samasugust algrivistust ta senises kuues kohtumises pruukinud pole. Ent see ei kõnele paanilisest otsimisest, vaid paindlikkusest ja turniiri vältel arenemisest.

Prantsusmaa: pole palli, pole probleemi! Või...?

Prantsusmaa loovutab mänguvahendi meeleldi vastasele. Veerandfinaalis Inglismaaga vallati palli 43% ja poolfinaalis Marokoga vaid 39% ajast. Kuna Deschampsi löögirusikas leidub rohkelt tehnilist osavust ja kiirust, võib ta rahumeeli meelitada vastase kõrgele ja nõelata siis kontratega. Äärmiselt pragmaatiline, aga enamgi veel efektiivne lähenemine on laitmatult toiminud.

Seega on pall sõna otseses ja kaudses mõttes Argentina ja Scaloni käes. Seni on nende mitmekülgsus ja ettearvamatus kujunenud ilmselgeks trumbiks. Avaduell Saudi Araabiaga osutus puhtakujuliseks tööõnnetuseks, millest toibuti kiirelt ja veenvalt. Samas tuleb rõhutada: Prantsusmaaga võrreldava ründerusikaga ei ole Messi & co pidanud veel arveid klaarima.

Argentina keskväljal puudub kivisse raiutud mehitatus ja ka rollijaotus. Scaloni usaldab hoolealuste tarkust ja meisterlikkust, lubades neil rohkete liikumistega loovusele voli anda. Kui Horvaatia üritas poolfinaalis väljaku südame lukku keerata, oli Argentinal lahendus varnast võtta: kui ei saa otse (loe: keskelt), eks lähme siis ringiga (loe: äärtelt)! Seejuures säilitati kannatlikkus ning loksutati palli ja vastase kaitseplokki äärelt äärele. Lõpuks ruumid tekkisid, ka keskele.

Vanameister Di Maria võib mängu muuta

Finaali eel pean vaat et kaalukaimaks küsimuseks, kas Scaloni jätab Angel Di Maria taas pingile või tõmbab just nüüd selle kaardi jokkerina pakist. Imestate, miks on see nii oluline!? Püüan selgitada.

Kõlab veidi uskumatult küll, aga 35-aastane Di Maria on Argentina võrratus koosseisus ainuke "tõupuhas" ääreründaja. Temaga pruugib Scaloni 4-3-3, temata 4-4-2 või 3-5-2 skeemi. Tegemist on kardinaalselt erinevate lähenemistega.

Kui Di Maria tuleb platsile (kasvõi vahetusest), siis kõigi eelduste kohaselt paremale äärele. Julian Alvarez liigub sel juhul tipust vasakule ning tolle 4-3-3 avaldatakse vastasele survet kõrgemalt kui kahe ründajaga formatsioonide puhul.

Prantsusmaa tugevusi-nõrkusi silmas pidades võib säärane käik Scalonile tunduda äärmiselt ahvatlev. Põhjus on imelihtne: Les Bleus armastab eelkõige rünnata vasakult. Duo Theo Hernandez – Kylian Mbappe tekitavad sinna koostöös kaaslastega pidevalt ülekaalu ja otsivad vaba ruumi. Ent kuna Mbappe kaitsetööd saab võrrelda Messi omaga (mõlemal sisuliselt olematu) ja Hernandez oli nii Bukayo Saka kui Hakim Ziyechi ohjeldamisega parajas hädas, saabki tugevusest platsi ühes otsas sageli nõrkus teises. Sestap võivad Di Maria ja Nahuel Molina esitada Prantsusmaale üsna ebameeldivaid küsimusi.

 "Tšilliv" Messi ja kümme vaprat sõdurit

Ent – nagu eelpool juba rõhutatud – peab Scaloni katki hammustama vähemalt sama kõva(d) pähkli(d). Märksõna "Prantsusmaa ründevõim" valmistab Argentinale kindlasti tublisti peavalu.

Ründefaasis muutuvad Prantsusmaa ääred asümmeetriliseks – vasakkaitsja Hernandez liigub üles, Jules Kounde aga paremalt sissepoole, moodustades niiviisi kolmese kaitseliini. Uue põlvkonna täht Aurelien Tchouameni jääb alumiseks poolkaitsjaks, (eeldatavalt) Adrien Rabiot tegutseb temast veidi kõrgemal; Antoine Griezmannil on dirigendina vabadus liikuda kõikjal; ääred säilitavad üldjuhul laiuse, ehkki Kylian Mbappe tuleb keskele Ousmane Dembelest märksa sagedamini ja taob käsikäes Olivier Giroud’ga tuima järjekindlusega palle võrku.

Olgugi et Scaloni taktikavalik võib Argentina üldist kaitsestruktuuri olulisel määral muuta, jäädakse ühele põhimõttele alati truuks: kompaktsus (eriti keskväljal) säilitatakse ja niipea kui vastane viib palli äärele, antakse halastamatult survet – üleval lisatud kaader annab sellest ettekujutuse. Siin on oluline roll julgestavatel mängijatel ning esmaklassilistel tööloomadel Rodrigo De Paulil ja Alexis Mac Allisteril.

Lõpetuseks veel üks detail (elu näitab, kas oluline või mitte) – pidades Messi kaitsetegevus(etus)t ERR-i ülekannetest laenatuna "tšillimiseks", siis Julian Alvarezi (ja 4-3-3 korral ka Angel Di Maria) roll esimese pressingulaine täideviijana tõotab kujuneda iseäranis oluliseks.

Prantsusmaa keskkaitsjate kõrgtase rünnakute algatamisel ainult võimendab kirjeldatu tähtsust. Kui Argentina lubab Raphael Varane’il samamoodi liine läbistavaid sööte lükata nagu Maroko poolfinaalis avavärava eel (vt ülemine pilt), jääb Messi unistus küll pigem täitumata ...