Elu võimalus pronksmedali võtmiseks, mis käest lasti? Või klubi ajaloo paremuselt teine hooaeg, mille üle pole põhjust nuriseda? Kuressaare jätab selja taha aasta, mil kõik tundus võimalik, ning läheb vastu uuele, mis jääb praeguse seisuga ühe ajastu viimaseks.

2022. aasta oli igatpidi Kuressaare kõigi aegade parim, sest lõpetati viienda kohaga ja jõuti esmakordselt ka 50 punkti piirini. Aasta hiljem saadud seitsmes positsioon ja 43 punkti oleks justkui tagasiminek. Aga kas ikka on?

Kuressaare juhtkond pole salanud, et tegelikult mõeldi mullu lausa pronksmedalitele konkureerimisest. Tõsi, et nimetatud eesmärgi võinuks meeskonnale ehk püstitada varem ja selgemini, kuid samas oli see viienda koha järel ka loogiline, sest näiteks Kuressaare samm edasi näis mulluse hooaja eel märksa loogilisem kui näiteks kolmandaks kerkinud Tallinna Kalevi või kuuendana lõpetanud ja samuti peaaegu lõppvaatuseni medalikonkurentsis püsinud Pärnu Vapruse sedavõrd võimas tõus.

Kuid punktides lahutas Kuressaaret kolmandast kohast vähem kui viiendana lõpetades – 2022. aastal jäädi Paidest maha 15, mullu Kalevist 10 punktiga. Kogutud 43 punkti on Kuressaare paremuselt kõigi aegade teine punktisumma ning seitsmendast kohast kõrgemal on samuti lõpetatud vaid tol samal viienda kohaga päädinud hooajal. Niisiis – kas pronksilootus oli ebareaalne? Pigem mitte. Aga kas tasuks olla pettunud, et viies koht vahetati seitsmenda vastu? Samuti mitte.

Ka ründaja Mattias Männilaan, kes alustab Kuressaare särgis juba viiendat aastat ning on vaid 22-aastasena kerkinud eneselegi ootamatult seetõttu meeskonna "veteranide" sekka, hindab pigem uutmoodi stabiilsust. Aastail 2018-20 kolm korda järjest üheksandana lõpetanud ja kõrgliigakõlbulikkust üleminekumängudel tõestama pidanud Kuressaare jaoks tähistab kolme viimase aasta lõppkohtade seeria 7-5-7 just seda.

"Muidugi tahad ainult paremaks minna ja viienda koha järel oli kõigil hoog sees, et läheme siit edasi. Aga nii kergelt see paraku ei käi. Eks mõned Kure legendid oleksid igal juhul rahul, sest vähemalt ei ole üleminekumänge!" muigab Männilaan.

"Aga see on uus stabiilsus, mis tuleneb suuresti sellest, kuidas Roman tiimi veab," tunnustab ta peatreenerit Roman Kožuhhovskit. "Ta oskab hoida õiget piiri nii mentaalselt kui ka füüsiliselt. Koha mõttes tegime ehk sammu tagasi, aga mänguliselt mitte. Olgu, hooaja teine pool tuli keerulisemalt, aga viimaste voorudega jõudsime tagasi oma tasemele."

Mitu väärt lahkujat, asemele noored florakad

Soovid võivad olla ja peavadki olema suured, aga faktidele otsa vaadates on Kuressaare viimastel aastatel pigem isegi veidi üle oma varju hüpanud. Eelarve poolest on ju oldud Preium liiga viimaste seas või sootuks kõige väiksema rahakotiga ning tänavugi on juurde panemise asemel summades pigem veidi isegi järgi antud. Sestap on klubist viimastel aastatel pidevalt edasi teistesse kõrgliigaklubidesse siirdutud ja nii on see ka tänavu – Mairo Miil lõi käed Tartu Tammekaga, edasi liikusid ka Andrei Smirnov ja Markus Allast. Rahalist võimekust, et mängijaid kodustelt konkurentidelt üle lüüa, Kuressaarel pole.

Samuti jõudis ühes eelmise hooaja viimase vooruga kätte päev, mil karjäärile tõmbas sootuks joone alla Sander Laht. Sarnaselt talle on varasematel aastatel Kuresaare kunagise tuumiku liikmetest taandunud ka Elari Valmas, Rauno Tutk ja Sander Seeman, kusjuures kõigil lubaks vanus veel vabalt väljakul käia, aga tippjalgpalli mängimise ja igapäevatöö ühildamine osutus lihtsalt võimatuks.

Tänu tihedatele sidemetele Floraga saab Kuressaare sealt küll järjepidevalt (noor)mängijaid, ent sellelgi "boonusel" on teine tahk, kuna niisugustes vahetustehingutes jäävad alati esiplaanile Flora huvid. Näiteks mullugi tõmmati poole aasta pealt tagasi Florasse ründaja Mark Anders Lepik, varem on sama juhtunud väravavahi Kristen Lapaga. Vastupidist teed käisid mullu küll nii Sten Reinkort kui ka Otto-Robert Lipp, kes mõlemad alustasid aastat Floras ja lõpetasid Kuressaares, kuid mingigi pikema plaani seadmise muudab selline dünaamika Kuressaare treenerite jaoks keeruliseks.

Tänavu on Kuressaare saanud Floralt (seni) kolm mängijat. 19-aastane poolkaitsja Kristofer Robin Grün on teinud Premium liigas kirja debüüdi, aga veel mitte kuigi palju enamat; sama vana Anton Volossatov alles ootab kõrgliigas platsile pääsemist. Vähemalt esialgu võiks aga suurimat panust oodata hoopis värskeimalt täienduselt, Eesti noortekoondise väravavahilt Kaur Kivilalt.

Santose ja Welco kasvandik Kivila on juba jõudnud käia Itaalias Hellas Verona ja Carpi ridades, mullu suvel naasis ta Florasse. "Sellel positsioonil on meil nüüd väga hea sisemine konkurents. Ma ei mäletagi, et minu ajal oleks Kuressaares niivõrd hea väravavahtide osakond olnud. Kaur on noor ja töökas poiss, mul on tema liitumise üle väga hea meel," tõdes Kožuhhovski.

"Õigus käis lihtsalt väikeses komandeeringus!"

Samuti on Kuressaarega käed löönud Narva Transist lahkumise järel uut teeotsa otsiv Gleb Pevtsov, Paidelt laenati ääremängija Siim Aer. Väikeste eksirännakute järel naasis Karl Rudolf Õigus, kes käis end näitamas nii Tallinna Kalevile kui ka Tartu Tammekale, jõudis viimasega juba ka lepingu lävele, kuid jätkab lõpuks ikkagi Kuressaare ridades. "Temaga on tegelikult asi lihtne. Ta ju alustas ettevalmistust meiega ja ei soovinud esialgu lahkuda. Suhtlesime omavahel ausalt, ma teadsin tema mõtteid. Minu silmis võttis ta lihtsalt väikese pausi – ütlesin talle, et noh, käisid väikeses komandeeringus ja tulid tagasi koju!" muigab Kožuhhovski. "Ta on täiel määral meie mängija ja nüüd jälle meeskonna liige."

Viimased kolm aastat Kuressaaret tüürinud ukrainlane ei taha koosseisumuutustest suurt numbrit teha. "Elu on näidanud, et Kuressaares pole õnnestunud minu ajal kunagi hooaja lõppedes kõiki mängijaid alles hoida. Seetõttu ei ole tegu mulle võõra olukorraga. Varasem kogemus lubab mul asjadele positiivse pilguga vaadata. Muidugi võtab kogenud mängijate asendamine veidi aega, kuid teisalt annab see teistele mängijatele võimaluse nende roll üle võtta," nendib ta.

Kožuhhovski ei hakka tegema nägu, nagu oleks Kuressaare tingimused suurepärased, ent ei pea neid ka kehvadeks. "Inimmälu kipub olema lühike. Meenutan, et esimestel aastatel töötasin üleüldse üksinda. Kindlasti on klubi selle aja jooksul edusamme teinud. Kuid edasiseks arenguks on vaja pöörata igapäevaselt tähelepanu väga paljudele üksikasjadele. Juhtkond teab seda ja ma loodan, et ka tegutseb selles suunas," nendib ta.

"Jah, mingites asjades jääme me paljudele klubidele alla. Aga teadsin seda, kui siia tulin. Kuid usun põhimõttesse, et kui annad endast maksimumi, võid alati näha ka arengut. Ja seda ka siis, kui jääb millestki puudu. Pole ju saladus, et rahalises plaanis oleme Meistriliigas kõige viimased ja see paistab mitmes asjas välja. Sisimas oleme aga kahtlemata sitked ja oleme seda korduvalt tõestanud," hoiab ta veendunult positiivset tooni.

Kriitika kõlab tavaliselt pärast kaotusi

Kuressaare sirgjoonelist mängustiili kritiseeriti mullu ja on kritiseeritud varemgi. Kožuhhovski suhtub sellesse rahulikult, ent lubab endale arvajate aadressil siiski ka väikese torke. "Asi on maitses. Ma olen jalgpallis juba piisavalt kaua olnud, et teada, mis asi see profijalgpall tegelikult on. Ja ma tulin meeskonda, millel oli väljakujunenud mängustiil. Seega leian, et see on meie jaoks õige tee, sest mängime niimoodi oma tugevustele.

Kui keegi midagi arvab ... noh, inimesed kipuvad rääkima tavaliselt peale kaotust. Nii oli see ka eelmisel aastal. Võin ju samuti nalja visata, et mulle ei meeldi, kuidas mängivad Flora ja Levadia, sest nende vastu on meil raske! Mängiksid nad ometi meie vastu teises stiilis, küll siis oleks meil kergem neid võita ..." muigab ta jälle. Ning tõsineb siis uuesti.

"Oleme üks väheseid klubisid kõrgliigas, kellel puuduvad täielikult välismängijad. Paljud klubid räägivad mängijate arendamisest, aga kas meie siis ei arenda Eesti poisse? Meil on palju noori, me oskame nendega head tööd teha. Nad kasvavad, liiguvad edasi teistesse klubidesse. Tegutseme võimaluste piires – jah, need on väiksemad kui mõnel teisel, aga ka meie liigume vaikselt edasi. Väikese klubina alustame ikkagi seitsmendat järjestikust hooaega kõrgliigas. Muidugi tahaksime ka meie tõusta veel kõrgemale tasemele, aga areng sõltub väga paljudest asjadest."

Lahkumisotsus püsib kindlana

Juba siis, kui tänavune ettevalmistus alles hoo sisse sai, avalikustas Kožuhhovski Soccernet.ee-ga vesteldes, et algav hooaeg jääb talle Kuressaares viimaseks. "Selle otsuse olen kindlalt langetanud ja see ei muutu. Miks? Olen võtnud endale põhimõtteks, et tööd tuleb alati teha maksimaalse professionaalsusega. Mul algab lepingu viimane aasta ja olen omalt poolt alati ausalt kõik andnud. Vastupidist ei saa mulle keegi ette heita. Ning usun, et nüüd on jõudnud kätte hetk, kus keegi teine suudab enamat. Tuleb keegi uus, kellel on uus energia, kes suudab pakkuda midagi uut või teistsugust. Loodan, et klubi liigub edasi, aga siis juba kellegi teisega," kõlab tema selgitus.

Ja kuidas reageeris teatele meeskond? Selgub, et mitte kuidagi, sest mingit teadet pole olnudki. "Me pole sellest üldse rääkinud. Mitte sõnagi. Nad teavad, et mina olen nende treener ja mina tean, nemad on minu mängijad, kes annavad endast kõik. See saabki olla treeneri jaoks suurim võimalik motivatsioon – kui mängijad mängivad sinu nimel. Need on jalgpallis ilusad hetked. Nii et mis mõttega seda teemat praegu puudutada?" tõdeb Kožuhhovski.

Ent algaval hooajal on vaja ikkagi töö korralikult ära teha. Et see nii ka tehtud saab, usuvad nii Kožuhhovski kui ka Männilaan, kuigi neli mängu Liivimaa Taliliigas tõid ühe võidu ja kolm kaotust. "Suures plaanis läks ettevalmistus hästi. Tõsi, meil oli kavas viis kontrollmängu, aga pidasime neli, sest vastasel jäid viimasel hetkel mängijad haigeks. Ent ma olen selle meeskonnaga juba kaua töötanud ja liiga palju uusi mängijaid pole meiega liitunud, nii et seda mängude hulka võib piisavaks pidada. Miinusena tooksin pigem välja selle, et me ei ole saanud treeningutel kasutada parimat koosseisu, sest mõned mehed taastuvad vigastustest, mõni on olnud haige," võtab peatreener ettevalmistusperioodi kokku.

"Oleme suhteliselt noor meeskond, kellel on potentsiaali palju. Kindlasti me pole praegu veel sada protsenti valmis, aga läheme hooajale kindlalt vastu," lisab Männilaan. "Ma ei usu, et kellelgi kontrollmängude tulemuste pärast mingi halb tunne sees oleks. Eelmisel aastal võitsime peaaegu kõiki ja samas hooaja alguses see enam midagi ei tähendanud. Eks see ongi uute asjade proovimise koht."

Kuressaare meeskonnavaim püsib tema sõnul jätkuvalt tugev ja on üks edu alustalasid. "Trumbid on ikka samad, eeskätt meie võime olla üks löögirusikas. Teame, et suudame paljusid üllatada, eelmiselgi aastal võtsime korra näiteks Levadia ära. Neid sähvatusi on, lihtsalt vaja oleks leida natuke rohkem stabiilsust. Tahaks ju kõigile ära teha!" sõnab ta.

Küsimus võimalike nõrkuste kohta võtab Männilaane seevastu hetkeks mõtlema. "Kokkumängu on ehk noorte poistega veel natuke vähe. Aga põhikoosseisust on piisavalt palju mehi samad, ehkki mõned on praegu veel vigastatud. Tahakski näha aasta jooksul noori tiimi lisandumas ja näha seda, mida nemad suudavad meile juurde anda," leiab ta siis.

Põhikaitsjate naasmist tuleb pisut oodata

Suurimad küsimärgid on poolteist nädalat enne hooaja algust kaitseliini kohal, sest mänguvalmis pole ei Moorits Veering ega ka Sander Alex Liit. Lisaks vaevab kergem tervisemure viimast kontrollmängu pingilt vaadanud Märten Pajunurme ja mullu algkoosseisus kanda kinnitanud Mathias Palts on ajateenistuses, mistõttu tagaliinis on küll noorust, aga napib kogemusi. "Moorits ei ole meeskonnaga peaaegu üldse koos olnud ja treenib individuaalse kava järgi. Liit käis operatsioonil ja taastub samuti. Nii et kaks eelmise hooaja põhikeskkaitsjat on meil vähemalt esimestest mängudest kindlasti eemal. Aga nende iseloomu teades ei muretse ma nende tagasituleku pärast. Pajunurmel on lihasevigastus, kuid temagi oskab kogemuste pealt end küllap peagi mängukorda saada," kirjeldab Kožuhhovski olukorda.

Väga valusa hoobi sai Kuressaare juba teises kontrollmängus Daugavpilsiga, sest mõne aasta eest rängalt vasakut põlve vigastanud Otto-Robert Lipp lõhkus pealtnäha süütus olukorras nüüd ka parema põlve. Äsja käis ta eesmise ristatsideme ja meniski operatsioonil ning ülima tõenäosusega Lippu sel hooajal väljakul ei näegi. "Vaatan seda kurvalt ka inimlikus plaanis, sest trauma on tõsine. Aga küll ta paraneb ja tuleb tugevamana tagasi," nendib Kožuhhovski.

See tähendab, et väravate otsingul on Kuressaarel põhjust vaadata eeskätt Männilaane otsa. Mullu duubelmeeskonna eest Esiliiga B-s 30 väravat löönud 19-aastasel Andero Kivil on küll kirjas juba 16 Premium liiga mängu ja üks tabamuski, kuid minuteid on jagunud pigem näpuotsaga ja põhimehe roll oleks talle uus. Narvast saabunud Pevtsov on märksa kogenum, ent tema viimased hooajad polnud kuigi säravad.

"Lipuga oli lihtne, sest me olime nii pikalt koos mänginud, et meil ei tekkinud väljakul ainsatki konflikti. Suutsime koos paar sammu ette mõelda – ma teen seda, sa ürita seda teha. Ükskõik kellega ma hakkan rünnakul koos mängima, ootaksingi eeskätt seda, et meil õnnestuks omavaheline koostöö heale tasemele viia ja teineteist paremini otsida," lausub Männilaan.

"Näiteks Kivi suudab väljakul väga hästi liikuda, aga võib vahel teha endale sellega karuteeneid. Ja see on igati arusaadav, sest eks temagi võib praegu natuke närvis olla, kui ta tunnetab, et Lipu puudumisel on rünnakul koht võetav. Aga ma ei usu, et see pikalt kestab. Mäletan, et kui ma ise Kuresse tulin, hakkas Sander Laht minuga kohe samamoodi suhtlema nagu mina nüüd Kiviga. Selline hea kogemus on olemas, püüan sama joont hoida," lisab ta.

Männilaan: olen hea meelega liidrite seas

Nagu märgitud, on Männilaanest saanud võistkonnas veedetud aastate poolest üks kogenumaid Kuressaare mängijaid – temast kauem on Kuressaare särki kandnud vaid Pajunurm, Karofeld, Oliver Rass ja Joonas Soomre. Liidriroll on talle enda sõnul igati meelepärane. "Juba eelmisel aastal oli treeneriga sellest juttu ja see oli ka mu enda soov, sest tundsin, et see annaks mängijana mulle enesekindlust juurde. Mulle sobib selline väike lisapinge. Üritan enda mänguga teistele eeskujuks olla ja neid utsitada, see meeldis mulle juba noorteklassides, kui uued poisid trenni tulid. Vahel olen võib-olla natuke vaikne, aga las olla siis nii, et ma ei tee end liidriks jutuga, vaid püüan seda teha tegudega," lausub ründaja.

Eelmise hooajaga võrreldes võib Kuressaare pink, kuhu on lisandunud näiteks mullu peamiselt duubelmeeskonda esindanud Joosep Kobin, Andri Rõõmus, Marucs Puust, Sten-Egert Paap ja Karl Orren, näida küll kõvasti noorem, ent selleski ei näe Kožuhhovski probleemi, vaid väljakutset. "Vanuselt polegi nad enam nii noored, mõni on juba 20-aastane, aga Premium liiga jaoks kogemuse mõttes muidugi küll. Kindlasti loodan Kivilale, ka Kivi on treeningutel tõestanud, et suudab sammu edasi teha. Samuti ootan arengut Kobinilt," loetleb ta. "Keegi muidugi mingit avanssi ega täiendavaid komplimente ei saa. Aga see tõde kehtib endiselt, et sõltuvalt sellest, kuidas treeningutel töötad, saavutad ka väljakul tulemusi."

Milline peaks hooaeg olema, et Kožuhhovski võiks Kuressaarega rahulolevalt hüvasti jätta? "Eks ma annan siin jälle banaalse vastuse, et tuleb raske hooaeg nagu alati!" naerab ta. "Aga usun meeskonda ja nende võimesse mäng-mängult areneda. Konkurents on tihe, kuid kõva tööga ei tohiks me kellelegi alla jääda."

Meeskonna staar – Märten Pajunurm

Pärast seda, kui 32-aastane Sander Laht putsad varja riputas, on 30-aastased Pajunurm ja Pavel Dõmov Kuressaare koosseisus ainsad mehed, kelle vanus algab numbriga 3. Kaptenist keskkaitsja on olnud meeskonna tugitala juba viimased viis aastat ja pole mingit põhjust eeldada, et see tänavu muutuma peaks.

Kuigi kellegi "staariks" tituleerimine on Kuressaare puhul pigem meeskonna põhimõtetele vastukäiv, sest enda suurimat tugevust nähakse ühtsuses ja võrdsuses, on Pajunurm seda siiski. Tema kogemustele pole meeskonnas kellelgi midagi vastu panna ning endiselt tuleb ära märkida seegi, et Pajunurm on Premium liigas üks väheseid, kes jõuab ja tahab ühendada nii täiskohaga töö kui ka tippjalgpalli mängimise.

Kellel silm peal hoida? Kaur Kivila

Erinevates Eesti noortekoondistes on Kivilal kirjas 14 kohtumist, neist viimased kümme U21 koondise eest. Itaalias mehistunud väravavahile poleks uuel hooajal Floras ilmselt mänguaega kuigivõrd jagunud, nagu näitas eelmine hooaeg, mil tema saldosse jäi vaid seitse mängu esiliigas duubelmeeskonna eest ja kaks karikavõistlustel.

Kuressaare vajab aga Magnus Karofeldi kõrvale teist tugevat puurilukku ja Kivilal on kõik šansid end esikindaks mängida. Sisemine konkurents on Karofeldi ja Rihard Meesiti näol olemas ja piisav, midagi kandikul ei anta, kuid miskit ületamatut samuti ees ei oota.

Suurim küsimärk – kes löövad väravaid?

Eelmisel hooajal kerkis saarlaste esiründajaks Mattias Männilaan, kellele piisas selleks samas vaid kaheksast tabamusest. Teise koha võttis endale kuue väravaga keskkaitsja Märten Pajunurm, järgnesid juba kolme-värava-mehed Sten Reinkort ja Mark Anders Lepik, kusjuures mõlemad veetsid Kuressaare ridades vaid pool hooaega.

Otto-Robert Lipu vigastuse tõttu tuleb esile astuda noorematel ja seni vähemkogenud meestel. Andero Kivi mullused 30 tabamust Esiliiga B-s on ilus arv, ent nüüd tuleb tal resultatiivsust näidata ka kõrgemal tasemel. Tõenäoliselt saab rünnakul võimalus ka Gleb Pevtsov, kellel peaks viimaste hooaegade järel samuti tõestamistahet jaguma. Märgatavalt peavad aga panustama ka mitmed nooremad mehed, sest ehkki Kuressaare trump on alati olnud kaitsetöö, ei saa ka sellele igavesti lootma jääda, nagu näitas mullune hooaeg, mil enda võrku lasti 60 palli.

FC Kuressaare
Peatreener: Roman Kožuhhovski
Abitreenerid: Igor Morozov ja Jan Važinski
Füsioterapeut: Toomas Rebane
Kapten: Märten Pajunurm
Abikaptenid: Sander Alex Liit, Mattias Männilaan, Moorits Veering, lisaks valib treener hooaja eel veel ühe mängija
EJL-i stipendiaadid: Sander Alex Liit, Aleksander Iljin, Rihard Meesit, Anton Volossatov, Karl Orren, Joosep Kobin
Eelarve: kogu klubi suurusjärgus 650-700 000 eurot, esindusmeeskond sellest 350 000
Duubelvõistkond: FC Kuressaare U21 (Esiliiga B)
Koduväljak: Kuressaare linnastaadion / Kuressaare kunstmurustaadion
Meeskonna värvid: kollane
Koduleht: fckuressaare.ee
Esimene mäng (ühtlasi esimene Soccernet.ee telemäng): 2. märtsil kell 12.30 vs. Nõmme Kalju FC (Kuressaare kunstmurustaadionil)

Koosseis:

Väravavahid: Magnus Karofeld, Kaur Kivila, Rihard Meesit.
Kaitsjad: Joosep Kobin, Sander Alex Liit*, Karl Orren, Sten-Egert Paap, Märten Pajunurm, Mathias Palts**, Andri Rõõmus, Rasmus Saar, Ralf-Sander Suvinõmm, Joonas Vahermägi, Moorits Veering*.
Poolkaitsjad: Siim Aer, Pavel Dõmov, Kristofer Robin Grün, Aleksander Iljin, Artjom Jermatšenko, Sten Penzev, Marcus Puust, Oliver Rass, Joonas Soomre, Anton Volossatov, Karl Rudolf Õigus.
Ründajad: Andero Kivi, Otto-Robert Lipp*, Mattias Männilaan, Gleb Pevtsov.

* hetkel vigastatud.
** hetkel ajateenistuses.

Eeldatav algkoosseis (praeguse seisuga ja puudujaid arvestades):

Sisse:

Siim Aer (äär, Paide Linnameeskonnast) liitus laenulepingu alusel.
Kristofer Robin Grün (poolkaitsja, Flora U21-st) liitus klubiga.
Kaur Kivila (väravavaht, Florast) liitus laenulepingu alusel.
Gleb Pevtsov (ründaja, Transist) liitus klubiga.
Anton Volossatov (poolkaitsja, Flora U21-st) liitus klubiga.

Välja:

Markus Allast (kaitsja) lahkus klubist ja treenib Viimsiga.
Sander Laht (ründaja) lõpetas karjääri.
Mairo Miil (kaitsja) lahkus klubist ja liitus Tartu Tammekaga.
Sten Reinkort (ründaja) lahkus klubist ja siirdus Iirimaale Bohemiansi.
Andrei Smirnov (poolkaitsja) lahkus klubist.

Hooajaeelsed mängud:

20.01. FC Kuressaare - FK Metta (LAT) 1:3 (Kivi)
25.01. BFC Daugavpils (LAT) - FC Kuressaare 1:2 (Lipp, Iljin)
03.02. FC Kuressaare – FK Tukums 2000 (LAT) 0:3
11.02. Grobinas SC/LFS (LAT) - FC Kuressaare 5:1 (Suvinõmm)

Võit; kaotus; LAT - Läti kõrgliiga.