Eelmisel nädalal põhjustas omajagu furoori Nõmme Kalju otsus oma Konverentsiliiga kohtumisest Tirana Partizaniga otseülekannet üldse mitte toota. Millised summad ja millistest allikatest Eesti klubide euromängude teleõiguste eest üldse liiguvad?

"Eestis on kahjuks esimeste voorude harjumuspärane telepildi eest pakutav summa meie hinnangul liiga madal. Et see tõusma hakkaks, tuleb mingi hetk ka lihtsalt ei öelda," sõnas Kalju president Kuno Tehva Delfile, lisades, et kui teised klubid samamoodi käituksid, siis läheksid pakkumised paremaks.

"Tunneme, et väga ebaausalt madalal tasandil käib see tegevus. Kõik teised saavad ülekannetest kasu, välja arvatud jalgpalliklubid, kes kannavad kulu ja riskid. See pole õiglane ja kahjuks tuleb lihtsalt süda kõvaks ajada," märkis Kalju president.

Kuueaastase pausi järel eurosarja kodumängu korraldanud Kalju otsus oli Eesti jalgpallisõprade jaoks ootamatu, sest viimastel aastatel on Eesti klubide hooaja vaat et tähtsamaid kohtumisi ikka kas tele- või veebiülekande kaudu jälgida saanud.

Tsentraliseerimine lõpetas äri agentuuridega

Kellele ülekandeõigused kuuluvad, kes teeb otsuseid ja millistest summadest ja tuluallikatest me nende suviste kohtumiste puhul rääkida saame? Soccernet.ee-l aitas teleõiguste maailmas orienteeruda jalgpalliliidu juhatuse liige Tarmo Lehiste.

"Alustada tuleks ilmselt ehk natuke kaugemalt. Kunagi ammu oli üldse nii, et kuni eurosarjade finaalideni välja kuulusid iga mängu teleõigused klubile, kelle kodumänguga tegemist oli," meenutas Lehiste. "Kujunes välja süsteem, kus Euroopas tegutses paar suurt agentuuri, kes klubide käest neid õigusi kokku ostis ja pikaajalisi lepinguid sõlmis. Agentuuridel olid omakorda lepingud telejaamadega. Omamoodi toimis see süsteem praeguse UEFA oma eelkäijana. Agentuurid garanteerisid kõigile lepingupartneritest klubidele mingi summa ja lisaks maksti siis pärast loosi mängude pealt juurde."

UEFA hakkas ühel hetkel seda äri aga rohkem enda kätte haarama. Meistrite liigast alanud tsentraliseerimisega jõuti nii kaugele, et tänapäeval on kõikide eurosarjade põhiturniiride (Meistrite liigas lisaks ka play-off ringi) teleõigused juba UEFA käes. 2014. aastast alatest on UEFA käes ka koondiste valiksarjade teleõigused – ka nendega käis varem äri mäng-mängult. Just sellise äriga oskasid Lehiste ja Aivar Pohlak omal ajal Eesti jalgpalli kõvasti raha tuua.

"Meil tekkis võimalus selles äris kaasa lüüa, olles vahendajaks eelkõige endise NSV Liidu riikide ja agentuuride vahel. Tsentraliseerimise tulekuga sai see äri sellisel kujul suures plaanis läbi, aga mina olen sellest ajast saati teinud tööd UEFA jaoks – käin mängudel kohapeal ja korraldan vastavalt ettekirjutatud reeglitele telepildi tootmist."

Vorst vorsti vastu

Enne põhiturniirile jõudmist tuleb aga mängida valikmänge ning seal kuuluvad iga mängu ülekandeõigused koduvõistkonnale, kes saab nendega kas ise või abiliste kaudu tulu teenida. Eesti klubide euromängude puhul on äriline aspekt aga sageli üsna kehvake. Kodusel turul tegutsevatel meediamajadel reeglina suurt huvi mänge näidata ei ole, mistõttu tuleb sageli appi jalgpalliliit.

"EJL on võtnud aitava rolli ning olen aastaid aidanud klubidel teleülekandeid korraldada, et need mängud lõpuks ekraanile jõuaks. Alaliidu seisukohast on see üks viis jalgpalli populariseerimiseks – samamoodi, nagu on jalgpalliliit ajakirja Jalka või Soccernet.ee käigushoidjaks," selgitas Lehiste. Soccernet.ee maksab kinni ülekande tootmise ja saab võimaluse ülekandesse reklaami müüa, klubil on aga võimalik signaali välismaale müüa või vahendada.

"Paraku on paljudes riikides Eestiga sarnane olukord, kus nende jaoks erilist turgu pole. Seetõttu lähevad paljud mängud lihtsalt vahetusse – ehk Eesti klubi annab välisklubile oma kodumängu signaali ja saab vastu võõrsilmängu signaali," jätkas Lehiste.

"Jalgpalliliidu seisukohast oleks väga tervitatav, kui mõni erameediafirma oleks nõus nende õiguste eest maksma ja tootmiskulud endale võtaks. Oleme mitmel korral olnud läbirääkimistes, aga kui jutt on tootmiskulude juurde jõudnud, on huvi vaibunud."

Varasemalt on aeg-ajalt mõnd suuremat mängu näidanud ERR-i kanalid – siis on rahvusringhääling tootmiskulud enda peale võtnud. Viimasel ajal on aga ka neil rahaliselt kitsas käes ning tänavu ei pretendeerinud ERR ühegi euromängu ülekandele. Teleris saab aga homme näha Paide Linnameeskonna kodumängu Gibraltari meeskonna Bruno’s Magpiesi vastu.

"Väga tore, et TV6 on nõus nüüd Paide mängu näitama. Varasemalt on ka korra olnud nendega juttu, kui Flora mängis Frankfurdi Eintrachtiga, aga kuna toona oli huvi ka ERR-il, siis läksid mängud sinna," märkis Lehiste. Soccernet.ee-le teadaolevalt ei maksa aga TV6 kinni homse mängu ülekande tootmist - selle kulu võtab endale Paide klubi, proovides platsiäärsete reklaampindade müümise kaudu lõpuks rahaliselt plussi jääda.

Neljakohaline summa kihlveokontoritest

Ülekandeõiguste kodumaistele ja välismaistele telejaamadele või portaalidele müümine ja reklaampinnad pole aga ainsateks viisideks nende mängude pealt tulu teenida. Viimase kümne aasta jooksul on üha rohkem pead tõstmas kihlveokontorid, kes on samuti huvitatud otsepildi signaali omandamisest. Kontorid näitavad neid mänge oma saitidel (sageli ainult sisse logitud ja kontole raha kandnud klientidele), et sellega innustada kasutajaid mängu ajal panustama.

Panustamisfirmad ise otse õiguste ostmisega ei tegele - siin on jällegi abiks agentuurid, kes ostavalt klubidelt õigused, töötlevad mängu signaali vastavasse tehnilisse formaati ja edastavad siis kihlveokontoritele. "Kuna klubid puutuvad selle teemaga kokku kord-kaks aastas, ongi olemas agentuurid, kes neile seda teenust pakuvad. Kuna minul on varasemast kogemused ja kontaktid olemas, siis oleme aidanud klubidele erinevaid pakkumisi leida."

Kihlveokontoritele müüdavatest õigustest klubid ratsa rikkaks ei saa – Lehiste sõnul jäävad need summad reeglina mõne tuhande euro juurde. "Siin piirkonnas on need summad olnud küllaltki ühesugused. Kunagi algasid nad 500 või 1000 eurost mängu kohta, nüüd on iga aastaga tulnud natuke juurde. Klubi eelarve kontekstis ei ole see muidugi mingi eriline raha, aga abiks on see ikka ja aitab kas või ülekandekulusid kanda."

Turuolukord pidevas muutumises

Oluliselt rohkem võib klubi teenida siis, kui loosiratas toob vastaseks atraktiivse teleturuga maalt pärit klubi. Lehiste sõnul on eurosarjade valikmängude osas olnud välishuvi ajas üsna erinev. Kõige tulusamad riigid võivad olla pisut üllatavad, sest tõeliselt suured jalgpalliriigid reeglina eelringide vastu erilist huvi üles ei näita. Nende suured kanalid keskenduvad pigem põhiturniiridele, mille eest makstakse miljoneid ning valikmängud jäävad kas väiksemate kanalite või veebiportaalide pärusmaaks.

"Ühel hetkel oli näiteks kõige parem turg Austrias, kuhu oli võimalik teleõigusi müüa isegi maksimaalselt 50-60 tuhande euroga. Seejärel oli mingi aeg, kus kõige paremini müüsid Šoti suured ehk Celtic ja Rangers, kelle vastu mängides oli võimalik teenida. Mingil hetkel olid kuumad Poola klubid. Viimastel aastatel on turuna vaikselt tõusnud Rootsi ja tänavu võiks eelkõige suurte klubide AIK ja Malmö vastu mängides juba korralikult teenida," tõi Lehiste välja. Lisaks toimuvad eurosarjade valikmängud südasuvisel puhkuste tippajal, kus suuremad jaamad tihtipeale ei viitsigi nendega tegeleda.

Sealjuures oli tänavu just kahe Eesti klubi võimalik järgmine vastane just AIK ja Malmö: Levadia oleks võidu korral saanud madistada Malmöga, Paide läheb aga homse edu korral vastamisi just Stockholmi AIK-ga.

"Mõne riigi puhul on kusjuures veel nii, et teleülekande eest ei pruugigi suurt summat saada, aga kui õigused õnnestub müüa mõnele avalikule kanalile, mitte näiteks tasulisele spordikanalile, võib põhisissetulek tulla hoopis platsiäärse reklaami müümise eest. Sellised turud on näiteks Türgi, kunagi ka Poola. Kui Nõmme Kalju mängis 2016. aastal türklaste Osmanlisporiga, siis käiski sinna juurde ka platsiäärse reklaami müük."

Otseülekanne pole kohustuslik

Kalju seekordne otsus oma kodumängust üldse mitte ülekannet toota on Lehiste sõnul Konverentsiliiga eelringides idee poolest lubatud. Meistrite liigas tuleb igas eelringis VAR-i tõttu kohtumisi filmida minimaalselt kuue kaameraga, Konverentsiliigas tuleb VAR mängu alates kolmandast eelringist. Kuid isegi VAR-iga mängu puhul ei kohustata klubisid otseülekannet kuskil näitama – praktiliselt oleks see aga raiskamine, kui niigi ülekande tootmisele tehtud kulude juures otsepilti kuskil ei pakutaks.

Lihtsamad paari kaameraga ülekanded võivad olenevalt tootjast maksta väikese neljakohalise summa. Täispakett ehk kaheksa kaameraga teleülekanne, mis edastatakse välismaale satelliidilingi kaudu, läheb maksma suure neljakohalise summa.

Kaljul oli antud juhul aga võimalus profitasemel ülekannet üldse mitte toota. Mattias Männilaane värav Partizani vastu oli üles võetud Veo automaatkaameraga - taktikalise analüüsi tarbeks on see tänapäeval olemas vaat et igal tõsiseltvõetaval Eesti klubil. Üsna krõbeda hinna juures on selle suureks trumbiks lihtsus ja kvaliteet: need filmivad mängu tehisintellekti abiga ning ei vaja operaatorit.

"Selles olukorras pakuti Albaaniast küll signaalide vahetamist, aga Kalju seda ei soovinud. Rahalist pakkumist Albaaniast ei tehtud ja kuna ka panustamisettevõtete pakkumised olid samal tasemel, siis otsustaski Kalju nii. Kui keegi ei taha oma mängu näidata, siis mitte midagi sellest ei juhtu. Ega keegi selle eest seetõttu kaks korda rohkem maksma ei hakka. Täpselt nagu esmaspäevases "Pikk ette" saates rääkisite: kui keegi soovitud hinnaga sinu autot osta ei soovi, siis ei olegi sul kohustust autot müüa," sõnas Lehiste.

"Nagu paljudes teistes valdkondades, tekivad ka teleõiguste puhul aeg-ajalt mingid mullid. Näiteks tuleb mõni firma turule ja hakkab palju investeerima ja panustama. Need asjad lõpevad aga tihtipeale halvasti. Eestis on hea näide omaaegne Kalev Spordi telekanal. Meilgi õnnestus neile igasuguseid õigusi müüa, aga kahjuks see ilus elu kaua ei kestnud."

PPV-eksperiment ei õnnestunud

Üks variant, mida on välismaal kasutatud rohkem kui Eestis, on tasuliste ülekannete (pay-per-view ehk PPV) pakkumine. Eelmisel nädalal tegi nii ka Paidega madistanud Bruno’s Magpies, kes küsis meie mõistes üsna põlve otsas tehtud otseülekande vaatamise eest kümne euro suuruse pileti.

"Ühel aastal, kui Levadia mängis iirlastega, proovisime seda ka ise, kuna oli info, et Iirimaalt võiks mängu vastu suurem huvi olla ja sealt piletiostjaid tulla. Lõpuks see siiski väga vilja ei kandnud – ma täpselt ei mäletagi, kas tootmiskuludega jõudsime nulli või mitte," meenutas Lehiste.

"Probleemiks on eelkõige see, et kõik ju teavad, et kui internetist hästi otsida, leiab ka tasulistele ülekannetele mõne tasuta alternatiivi. Eestlased on lisaks teada-tuntud veel selle poolest, et selliste asjade eest väga ei taheta maksta. Ehk muutub see ka kunagi siinmail nii palju teemaks, et sellega tasuks tegeleda."

Suurim tehing jäi lõpuks tegemata

Kui Lehistel paluda meenutada, millise euromängu teleõiguste eest on mõni Eesti klubi sisse kasseerinud kõige suurema summa, tulevad esimesena meelde kunagised vaba turu aegsed kohtumised.

"Kunagi teeniti mingide mängude eest isegi sadu tuhandeid! Uuemal ajal võib aga öelda, et kõige parem tehing jäi tegelikult ära: see juhtus siis, kui Nõmme Kalju 2019. aastal Meistrite liigas Celticu vastu mängis. Kalju jaoks oli tolles paaris võõrsilmäng esimene ja mul õnnestus enne avamängu ajada Tallinnas peetavaks mänguks välja telejaama pakkumine, mis oli 40 000 eurot. Veel paar aastat varem oleks samasuguse mängu eest võinud saada ka 60 000, aga Šotimaa turg hakkas siis just allapoole minema," meenutas Lehiste.

Pakkumisel oli aga üks oluline konks: see oleks tulnud vastu võtta enne esimest mängu. Kui avamängus oleks edasipääseja sisuliselt ära otsustatud, poleks teise mängu vastu enam suurt huvi olnud. Kui avamängu järel oleks seis olnud väga pingeline, oleks ehk võinud aga veelgi suurema summa välja rääkida.

"Kuno Tehva uskus oma meeskonda ja otsustas seda pakkumist mitte vastu võtta. Kahjuks kaotas Kalju avamängu võõrsil 0:5, esialgne pakkumine langes ära ja lõpuks läks nii, et Celtic ostis mängu õigused mitu korda väiksema summa eest oma kodulehele näitamiseks."

Realiseerunud tehingutest on viimasel ajal suuremad jäänud paarikümne tuhande euro juurde – nendeks on näiteks Flora kohtumine Frankfurdi Eintrachtiga, sarnases suurusjärgus on Lehiste sõnul olnud veel üksikud mängud.