Valitseva Eesti meistri FC Flora 5:0 võit Malta klubi Hiberniansi üle Meistrite liiga esimeses eelringis oli muljetavaldav, sest tuli võrdlemisi sundimatult. Flora ei pidanud gaasipedaali täiesti põhja vajutama, vaid pani oma klassi maksma.

Eesti jalgpalliklubide jaoks on see eurosarjas harukordne saavutus. Kui Eesti klubi on kellestki jagu saanud, siis reeglina ühe või kahe väravaga. Isegi siis, kui tegu on olnud vastasega, kes pärit klubijalgpalli osas tagasihoidlike ootustega riigist ja Eesti klubi on läinud duellile vastu kerge soosikuna (mida, oleme ausad, juhtub harva).

Näiteks 2013 alistas Levadia kahe mängu kokkuvõttes Bala Towni (Wales) 3:2 ning 2016 Torshavni HB (Fääri saared) 3:1. Nõmme Kalju oli 2014 Framist (Island) parem 3:2 ja 2017 Torshavni B-36-st (Fääri saared) 4:2. Flora mullused võidud Islandi esindaja Reykjaviki KR-i ja Malta klubi Floriana üle tulid vastavalt skooriga 2:1 ja penaltiseerias.

Ainsad suured ja ülekaalukad võidud oli seni ette näidata Levadial, kes oli 2000. aastal 6:2 üle Walesi klubist TNS ning purustas 2014. aastal San Marino meistri La Fiorita 8:0. Samasse ritta võib nüüd kindlasti asetada ka Flora võidu Hiberniansi üle, sest 5:0 ei jäta üles küsimusi, kõhklusi või kahtlusi – Flora oli oma vastasest selgelt parem ja see paremus kajastus ka resultaadis.

Flora pani oma paremuse selgelt maksma tänu eelmiste aastate jooksul tehtud tööga. Meeskond on aasta-aastalt nii individuaalselt kui ka kollektiivselt arenenud ning koosseisu on siit ja sealt täiendatud, ent Hiberniansi üle võetud 5:0 võidu nurgakiviks on ikkagi kahel eelmisel hooajal eurosarjadest kogutud kogemused.

• Jürgen Henn: oleme aasta-aastalt näidanud, et meie klass vaikselt tõuseb

Just need andsid Florale kindluse mitte minna närvi avamängus pikalt tablool püsinud 0:0-st, mis oli selle duelli võtmenüanss. Edasine oli vormistamise küsimus, sest kahe eelmise hooaja jooksul kuue erineva riigi kuue klubi vastu kogetud eurosarjakohtumistele omased olukorrad, tunded ja situatsioonid pakkusid tõhusat tuge.

Tänu võidule Hiberniansi üle avanes Floral Eesti klubijalgpalli kontekstis ainulaadne võimalus. Nimelt pole Eesti meistritiitli väärtus kunagi olnud nii kõrge kui 2020. aastal, sest Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) asutatud kolmas eurosari suurendab väiksemate jalgpalliriikide meistrite šanssi jõuda ihaldatud maale ehk alagrupiturniirile.

Võtmekohaks on muutunud süsteemi juures just Meistrite liiga esimese eelringi edukas läbimine, mis Floral õnnestus. Tänu sellele ootab neid nüüd kolm duelli veel. Kui võidetakse üks, pääsetakse Konverentsiliiga alagrupiturniirile. Kui võidetakse kaks, siis ootab Euroopa liiga ja kolme puhul Meistrite liiga. Viimane variant on utoopia, keskmine nõuaks röögatut õnnestumist, aga esimene on hea õnnestumise korral kindlasti jõukohane.

Võistlussüsteemi hoomamine pole kõige lihtsam, aga Flora vaatevinklist on oluline see, et 54 Euroopa jalgpallimeistrist (ainsa UEFA liikmena ei selgitata meistrit Liechtensteinis, kel seetõttu kohta Meistrite liiga eelringis pole) pääsevad mõne eurosarja alagrupiturniirile enam kui pooled. Täpsemalt suisa 35 meistermeeskonda. See summa tuleb kokku järgnevalt:

• Meistrite liiga alagrupiturniirile saavad otsepääsme UEFA klubijalgpalli edetabeli 11 tugevama riigi meistermeeskonnad. (11)
• Veel neli meistrit jõuavad Meistrite liiga alagrupiturniirile sinna läbi eelringide. (11+4=15)
• Meistrite liiga play-off'is kaotanud neli meistrit jõuavad Euroopa liiga alagrupiturniirile. (15+4=19)
• Euroopa liiga play-off'is osaleb 11 meistrit, kel kõigil on samuti tagatud koht alagrupiturniiril. Võidu korral Euroopa, kaotuse puhul Konverentsiliiga omal. (19+11=30)
• Ning Konvrentsiliiga play-off'i jõuavad erinevaid teid pidi veel 10 meistermeeskonda, kellest pooled pääsevad alagrupiturniirile. (30+5=35)

Oluline on rõhutada, et meistermeeskondadele on ühe erandiga tagatud eraldi teekond ehk Floral pole varianti alagrupiturniirile pääsemist või mittepääsemist otsustavates kohtumistes sattuda kokku Euroopa 11 tugevama riigi esindajatega. Ainuke koht, kus meistritel puudub niiöelda immuniteet, on Euroopa liiga play-off, kus nad võidakse kokku loosida ükskõik kellega, aga nagu öeldud, on suur töö selleks ajaks tehtud, sest isegi kaotuse korral on tagatud koht Konverentsiliiga alagrupiturniiril.

Eespool mainitud Meistrite liiga esimese eelringi läbimine on võtmetähtsusega põhjusel, et seal kaotanud klubid kukuvad kohe Konverentsiliigasse ning nende ainus võimalus alagrupiturniirile jõudmiseks on võita seal teises ja kolmandas eelringis ning samuti play-off'is. Florale kaotanud Hibernians peab alagruppi jõudmiseks alistama kolm vastast, Florale piisab aga ühest võidetud duellist.

Muudetud võistlussüsteemi põhjuseid tasub otsida erinevatest ootustest. Suurriikide esindajaid huvitavad Meistrite (ja nüüd äkki juba ka Euroopa) liiga alagrupiturniir, kus on võimalikult palju tuntuid vastaseid ja võimalikult vähe prügikala. Väiksemad riigid aga janunevad alagrupiturniiri pakutava elamuse järele.

Kolmanda eurosarjaga tuldigi vastu kõigile, sest Meistrite liigas on väikeriikide esindajaid nüüd oluliselt vähem, aga kahe madalama liiga alagrupiturniirile pääseb neid jällegi rohkem. Võtmekohaks on just meistermeeskondadele pakutav soomus ehk eraldi teekond. Niivõrd hästi sillutatud teed pole varem saanud kogeda ükski Eesti meisterklubi.

Alagrupiturniiri näol oleks tegemist Eesti klubijalgpalli jaoks ainulaadse ning Eesti pallimängualade jaoks haruldase saavutusega. Korvpalliklubid pole enam mõnda aega eurosarja alagrupiturniiri maitsta saanud. Viimati osales seal Tartu Ülikooli tiim 2016. aasta sügisel. Võrkpalli ainuke kogemus on ESS Pärnu VK 2003-04 hooaeg Meistrite liigas ning käsipallil pole kahjuks sedagi.

Alagrupiturniiri võlu seisneb kandvas, mitmekesises ja pikalt vältavas pingeväljas. Ühe ringi kaupa eurosarja mängides on tegu nädalase võistlustsükliga, sest ava- ja kordusmäng toimuvad seitsme, kaheksa või üheksa päeva jooksul. Uue ringiga eelmine pingeväli maandub ja tekib uus. Jah, suurem, aga ikkagi uus.

Neljaliikmelise alagrupi kuus vooru jaotuvad aga ligi kolme poole kuu pikkuse ajavahemiku peale. Üks ja sama pingeväli kestab 85 päeva (kui lootus edasi pääseda enne viimast vooru kaob, siis veidi vähem) ning selle käigus on võimalik kogeda tunnete virvarri ilma, et üks ebaõnnestumine automaatselt edasisele võistlusele kriipsu peale tõmbaks.

Kogu see Eesti jaoks senikogematu jalgpallirõõm on Florast hetkel ühe õnnestumise kaugusel.