Neljapäeval pidas oma viimase mängu sel MM-finaalturniir Kanada meeskond, laupäeval sai otsa USA ja Austraalia koondiste teekond. Nad kõik jätsid endast maha kauni jälje ning mida rohkem nad lähitulevikus maailma tippjalgpallis tooni annavad, seda parem meile kõigile!

Austraalia on Maroko kõrval senise MM-i suurim üllatus. Lõuna-Korea edasipääs võttis lõpuks kuju ootamatul moel, aga H-alagrupi tasavägisus Portugali selja taga oli prognoositav. Jaapani võidud Saksamaa ja Hispaania üle hämmastasid, aga siiski mitte kõiki.

Inglismaa peatreener Gareth Southgate märkis enne tänast 1/8-finaali Senegaliga BBC-le antud intervjuus, et nad tutvusid turniiri eel põhjalikult oma alagrupivastase USA mänguga Jaapani vastu ning tõdesid isekeskis: see E-alagrupp ei pruugi üldse nii selge olla, kui arvatakse, sest Jaapan on hea.

Ent Austraalia oli D-alagrupi autsaider. Valitsev maailmameister Prantsusmaa ja mulluse EM-i poolfinalist Taani kindlad soosikud ning Tuneesia nende peamine ohustaja. Austraalia väga hästi organiseeritud kaitsemäng ja pressing – BBC otse-eetris kiitis seda eile näiteks Argentina ekskoondislane Pablo Zabaleta – aitas nad 1:0 võitudeni esmalt Tuneesia ja siis Taani üle.

Tasuks riigi jalgpalliajaloo teine koht MM-i 1/8-finaalis, mida tähistati Sydney ooperimaja ehtimisega Socceroode võistlusvärvidesse. Austraalia kohtumised toimusid nende aja järgi keset ööd, ent ühisvaatamistele kogunesid kümned tuhanded inimesed. Niimoodi tähistati Melbourne’i öös võitu Taani üle, mis nad 16 parema sekka viis.

Scenes in @FedSquare after the #Socceroos goal! #FIFAWorldCup pic.twitter.com/CRZKqIvQak — SBS Sport (@SBSSportau) November 30, 2022

Eile kaotati 1:2 Argentinale, aga anti igati väärikas lahing. Kui Austraalial jäi väga vähe puudu kohtumise lisaajale viimisest – 18-aastase vahetusmehe Garang Kuoli löögi suutis Emiliano Martinez 90+7. minutil hiilgaval moel tõrjuda – siis USA-l tuli Hollandi käest vastu võtta selgem kaotus. Esimene poolaeg kaotati 0:2, sest Hollandi võistkondlikkuse ja Denzel Dumfriesi meisterlike söötude vastu oldi võimetud. Mäng lõpuks 1:3.

Eelmisest MM-finaalturniirist kõrvale jäänud ameeriklased ei saabunud Katari teab mis bravuurikate sihtidega. Belhalter kasutas retoorikat, et turniir koosneb kahest eraldi võistlusest – alagrupiturniirist ja sõelmängudest ning kui esimene edukalt läbi, siis võib teisel juhtuda, mida iganes. Kahetsus eilsest kaotusest jääb muidugi hinge, ent jõudmine 16 sekka liigitub USA jaoks ikkagi õnnestumiseks.

Kanada meeskond oli Katari kõrval ainuke, kes jäi alagrupiturniiril punktideta, ent erinevalt võõrustajatest pole nende sportlikule tasemele midagi suurt ette heita. Kanada mängis paiguti väga kena ja ahvatlevat jalgpalli, aga jõudu ja kogemust jäi seekord veel puudu. 22-aastase Alphonso Daviese näol on neil olemas superstaar vähemalt kaheks järgmiseks MM-iks.

Neid kõiki kolme riiki ühendab asjaolu, et nad on jalgpalli jaoks veel vallutamata bastionid. Euroopa kuulub jalgpallile ja viimaste MM-ide tulemuste põhjal kuulub jalgpall ka Euroopale. Aga Lääne kultuuri- ja julgeolekuruumi tugipunktid USA, Kanada ja Austraalia on praeguse seisuga veel kasutamata potentsiaal, mis kõik näitavad käimasoleva MM-i põhjal kauneid kosumise märke.

USA saabus suurele jalgpalli-areenile 1990. aasta MM-iga ning võõrustas neli aastat hiljem finaalturniiri, mille järel on puudunud vaid korra (2018) ja mitmel puhul ka alagrupist edasi jõudnud. Säravaim tulemus on 2002. aasta veerandfinaal, aga sellest on juba 20 aastat möödas ning tippspordis on teatavasti nii, et mida suurem riik, seda lühem mälu.

Siiski on jalgpalli roll Ameerikas selgelt tõusuteel. Näiteks täpselt nii nagu 2014 Barack Obama, andis tänavuse MMi eel meeskonnale isiklikud head soovid edasi president Joe Biden, kes postitas MM-i puudutavaid sõnumeid ka võistluste käigus. Küsimused sealse kõrgliiga Major League Soccer (MLS) sportliku taseme osas taanduvad. Näiteks Seattle Soundersist sai tänavu esimene Põhja-Ameerika Meistrite liiga võitnud ja klubide MM-ile jõudnud USA klubi.

Good kick, @tyler_adams14.

Let’s go @USMNT! pic.twitter.com/lEPC0UHXlI — President Biden (@POTUS) December 3, 2022

Koos USA ja Mehhikoga nelja aasta pärast järgmist MM-finaalturniiri võõrustav Kanada osales MM-il esimest korda pärast 1986. aastat. Nelja aasta pärast on nad taas kohal ning arvestades, et finaalturniiril osalejate arv suureneb 48-ni ning ka CONCACAF-i kvoot paisub, siis tõenäolisel saab Kanadast MMi püsikülaline.

Mitu korda napilt kõrvale jäänud Austraalia liitus MM-iga püsivamalt 2006. aastal ning liikus seejärel Aasia tsooni, kust on seni alati läbi tulnud. Muuseas, Aasia jaoks on ju tegu ajalooliselt eduka MMiga, sest esimest korda jõudsid 1/8-finaali kolm nende esindajat (Jaapan, Lõuna-Korea ja Austraalia). Kindlasti tasub killuke sellest edust kirjutada Austraalia liitumise arvele, mis selgelt tugevdas tsooni-sisest konkurentsi.

Nagu näha, on nii USA, Kanada kui ka Austraalia üha enam jalgpalli hindavad riigid, kes kõik liiguvad nii tulemuste kui ka muude kriteeriumite põhjal ülespoole. Ent ometi pole jalgpall mitte üheski neist veel VIP-staatuses. Mäng, mis paneb muud asjad seisma. Kanadas teeb seda jäähoki, USA-s ameerika jalgpall, pesapall ja korvpall, Austraalias ragbi, kriket, aussie rules football.

Samas on nad kõik väga suured spordiriigid, kus tippsporti kirglikult armastatakse ja jälgitakse. Kanada ja Austraalia kohta pole vale öelda, et nad on Läänemaailma kõige spordihullumad riigid üldse. Kõigis kolmes valitseb sügav ja mitmekesine tippspordikultuur, mis hoiab lisaks globaalsetele aladele üleval ka ainult neile omaseid. See on märk hoolimisest.

Mida rohkem hakkavad USA, Austraalia ja Kanada hoolima jalgpallist, seda parem nii jalgpallile kui ka Läänemaailmale tervikuna. Kui need kolm suurriiki võtavad jalgpalli südamesse, on seda hoopis hõlpsam suunata mõistlikku sängi. Eemale autokraatlikest režiimidest, ebaeetilisest juhtimisest ja piinlikust edvistamisest a la Sepp Blatter ja Gianni Infantino.

Jalgpall on muutunud väärtusruumide lahinguväljaks

Hoolimisega kaasneks ju nende ühiskondade nõudmine intensiivsema valdkonda sekkumise järele. Oleme ausad, USA, Austraalia ja Kanada suurem sõnaõigus maailma jalgpallis tuleks spordialale igati kasuks. Jalgpall on muutunud väärtusruumide lahinguväljaks ning inimõigustest hoolival Läänemaailmal pole seal taganemisruumi. Rinne oleks kindlam, kui nimetatud kolm sellega ühineksid.

Lisaks oma õhtumaisele väärtusruumile rikastavad need kolm suurriiki jalgpalli ka sportlikult. Käimasolevale MM-ile tarnis Kanada waynegretzkylikku spordimehelikkust. Vahtralehemaa fännid hindavad ja naudivad võistlust kui protsessi ega käi kohal ainult võiduemotsiooni pärast. Kanada meeskonna ja toetajate vahel oli näha kaunist sünergiat ka kaotuste järel. See on hea märk.

USA pakub jällegi ameerikalikku pealehakkamist, mille lahutamatu osa on treenerite ja mängijate selgesõnaline ja otsekohene analüüs, mis erineb Euroopa tippjalgpallis liiga sageli kohatavast mittemidagiütlevast korrektsusest. Poksiva känguru egiidi all võitlev Austraalia demonstreeris aga suurt hinge ja palavat spordiarmastust.

Seega, mida rohkem Gretzkyt, soccerit ja poksivat kängurut, seda parem! Ning kuna naiste jalgpallis kuuluvad kõik kolm nimetatud riiki maailma absoluutsesse tippu, jõuab see hea jõud usutavasti varsti ka meeste jalgpalli, mis hetkel siiski selgelt suurem ja mõjukam areen.