Pohlak: käärid vana kooli treenerite ja tänapäeva vajaduste vahel üha suurenevad (5)
Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak selgitas Soccernet.ee-le Eesti A-koondise kodumängude geograafilist strateegiat ning Premium liigas toimuvaid sagedasi treenerivahetusi. Ta märkis, et teenekatel vana kooli treeneritel on pisut keeruline uue põlvkonna mängijatega õiget kontakti saada.
Värskelt renoveeriti Pärnu Rannastaadion, kus toimub 31. augustil Eesti - Malta maavõistlus. Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ütles ETV-le: "Just rääkisime jalgpalliliidu esindajatega, ja neil on plaanis sügisel veel siia mitu rahvusvahelist mängu tuua." Kas oskate seda plaani täpsustada?
Kui rääkida meeste A-koondise kodustest maavõistlustest, siis milline on jalgpalliliidu nägemus selles osas, et kui suur osakaal nendest võiks tulevatel aastatel toimuda Tallinnas ja kui suur osakaal teistes Eesti linnades?
Lisaks 31. augustil kell 18.30 algavale A-koondise mängule Eesti - Malta toimub sel aastal Pärnus 6. oktoobril Eesti - Rootsi U21 koondiste EM-valikmäng.
Lähimate aastate A-koondise mängude strateegia on aga selline, et valikmängud mängime mõistagi Tallinnas A. Le Coq Arenal, kuid sõprusmängud plaanime suuremalt jaolt viia Tallinnast väljapoole, kui mängu kuupäev ja vastane seda võimaldavad. Kuupäeva all pean silmas, et märtsi- ja novembrikuiseid mänge ei ole pigem mujal kui A. Le Coq Arenal võimalik pidada, sest need mängud vajavad nii altkütte olemasolu kui kunstvalgustust ja vastase all asjaolu, et nn suured sõprusmängud on pealtvaatajate huvides siiski mõistlik mängida Tallinnas.
Väljaspool Tallinnat peetavate A-koondise mängude põhjuseks on meie soov muuta koondise mängude koha peal vaatamine kättesaadavaks ka teistes Eesti paikades. Võimalike mängukohtadena arvestame Rakvere, Tartu Tamme, Tehvandi, Pärnu, Viljandi ja Kuressaare staadionidega.
Premium liiga hooaeg on jõudnud täpselt poole peale ning juba on senise hooaja käigus kümnest klubist neli (JK Sillamäe Kalev, Rakvere JK Tarvas, Tallinna FC Flora, Tallinna FC Levadia) vahetanud peatreenerit. Mida see näitab? Kas Eesti tippjalgpallis vahetatakse treenereid liiga tihti ja see võib mõjuda mingil moel destabiliseerivalt või ei maksaks selles probleemi näha?
Loogika, mille järele jalgpalliliit püüab litsentseerimisprotsessi kaudu klubide arengut suunata, keskendub mõistagi igasugusele stabiilsusele, aga see on väga keeruline protsess, milles lõpliku vastutuse peab võtma klubi ise. Kahtlemata saab sagedat treenerivahetust pidada stabiilsuse puudumiseks organisatsioonis, aga mainitud neljast juhtumist langeb selle määratluse alla vaid üks ja ülejäänute puhul on tegemist pigem juhuste kokkulangemisega.
FC Levadia põhifilosoofia on aastaid olnud esindusmeekonna edukus ja kuna klubis selle eest vastutav spordidirektor Sergei Pareiko alustas tööd siis, kui Sergei Ratnikov oli juba peatreenerina ametisse määratud, oli loomulik, et Pareiko kui väga värske tippjalgpallilise kogemusega juhi ja Ratnikovi kui vana kooli metoodikat kasutava treeneri nägemused ei klapi.
FC Flora on seadnud prioriteediks eestlastest mängijate arendamise läbi kindla mängulise kontseptsiooni ja kuigi nende põhimõte on anda inimestele eneseteostuseks aega, on tulemus siiski ka selle klubi jaoks tähtis ja päriselt seda arengule ohvriks tuua ei taheta.
Valeri Bondarenkoga on pisut sama lugu nagu Sergei Ratnikovigagi - teeneka vana kooli treenerina on tal pisut keeruline uue põlvkonna mängijatega õiget treeningmetoodikast lähtuvat kontakti saada.
Ehk on selle koha peal paslik märkida, et treeningprotsessi metoodiline pool areneb sedavõrd kiiresti, et käärid nõukogude aegse jalgpallilise kogemusega treenerite ja tänapäeva vajaduste vahel lähevad üha suuremaks. Tavahuvilisele see ilmselt niisama lihtsalt silma ei torka, aga näiteks oludes, kus jalgpalliliit suunab klubisid mängijaid arendama selliselt, et nende õiguste müügist võiks ühel hetkel tekkida arvestatav tulu, on nõudmised treenerite kompetentsile ja pühendumusele rängad. Jalgpalliliit korraldas mõni aasta tagasi kõnealusest lähtuvalt ümber ka kogu treenerite koolituse süsteemi, aga see on aeganõudev protsess.
Rõhutan eraldi, et konkurents maailma ja Euroopa jalgpallis on sedavõrd karm, et selles saab edukas olla vaid täielikult pühendunud andekas inimene. Räägin nüüd nii treeneritest kui ka mängijatest.
Samuti on vähetähtis hiiglaslike tühjade tribüünide ehitamine!
Tähtsam on see et meie jalgpalliinfrastruktuuris puudub kaasaegne tehnoloogia.
Jalgpalliliit peaks tegelema erinevate uuemate tehnoloogiliste seadeldiste uurimise, ostmise ja jaotamisega.
See vanadele väljakutele uue värvikatte andmine on teisejärguline, sama mis nõuka aegse zigulii üle värvimine ja mõtlemine et oi nüüd hakkame rallit sõitma.
Tulemust nii ei tule, see on kohapeal tammumine ja enne kui meie filisoof seda ei näe ei arene jalgpall mitte kuhugi.
Tulemused on aga viimaselajal olematud
