Mehed metsast? No ei. Leicesteri ime kordumine oleks siiski tohutu üllatus. Inglismaa kõrgliiga kolm suurimat soosikut on tänavu samad klubid, kes kevadel esikolmikus lõpetasid, lisaks segab kaarte üks jokker. Aga millises järjekorras seekord üle lõpujoone tullakse? Kui arvate, et teate, öelge palun kohe ka õhtuse Eurojackpoti loosimise võidunumbrid ...

Kas Liverpool teeb midagi sellist, mida nad pole suutnud alates 1984. aastast ehk kaitseb tiitlit? Viimase 16 hooaja jooksul on see temp õnnestunud vaid Manchester Cityl, kusjuures kaheksa viimast meistrikarikat ongi omavahel ära jaganud just City ja Liverpool.

Aga äkki suudab igavese teise mainet - parem ikka kui igavene neljas olla, ent siiski - omandama kippuv Arsenal lõpuks esimeseks tõusta? Või murrab Chelsea tagasi tippu? BBC valitud 35 asjatundjast ei ennustanud keegi esinelikusse mõnda muud meeskonda peale nende nelja, varieerusid vaid kohad. Sama kvarteti pakkus välja ka Opta superkompuuter, mis toetub andmetele, mitte kõhutundele.

Ready for the new season. 👕🚀 pic.twitter.com/H6WTUqeHAA — Premier League (@premierleague) August 14, 2025

Jürgen Kloppilt Liverpoolis ohjad üle võtnud Arne Slot lendas debüüthooajal kõrgemalt kui isegi optimistid ootasid. Sakslase saapad osutusid täidetavateks, aga küsimärke leiab siiski ka tiitlikaitsja juurest. Meistrite liigast kukuti põhiturniiri võidu järel kohe välja – tõsi, kukutajaks oli hilisem võitja Paris Saint-Germain. Ei lisandunud ka koduseid karikaid ning üllatuslikult kaotati eelmise nädala lõpus Crystal Palace'ile eduseisust kodune superkarikafinaal.

Samas on ridu täiendatud muljetavaldavalt ja seda juba enne Newcastle’iga tülli pööranud ründaja Alexander Isaki võimalikku saabumist, mis näib aina tõenäolisem. Florian Wirtzi eest Leverkusenile makstud 100 miljonit naela tundub 22-aastaselt Euroopa parimate sekka kerkinud mehe puhul pigem mõistlik kulutus. Kõik uued mehed on toodud tulevikuperspektiiviga ehk Slot on teinud lükkeid, millest hoidumist kiputi Kloppile viimastel aastatel ette heitma.

Florian Wirtz is a Red. pic.twitter.com/g8Sw65eGxT — Liverpool FC (@LFC) June 20, 2025

24-aastased Giorgi Mamardašvili ja Jeremie Frimpong, 23-aastane Hugo Ekitike, 21-aastane Miloš Kerkez – need vanused räägivad enda eest. Nii pole ka 300 miljoni naela lähistele ulatuv ühine ostuarve ülemäära suur, pealegi on ostmise kõrval usinalt ka müügiga tegeletud. Punast särki ei kanna uuel hooajal enam Luis Diaz, Darwin Nunez ega ka Trent Alexander-Arnold. Et üleminekuaken läheb kinni alles septembri algusega, võib siiski vabalt näha veel uusi oste, sest näiteks keskkaitses on Virgil van Dijki ja Ibrahima Konate tagala hõredavõitu.

Suvine šokk – Diogo Jota hukkumine autoavariis – oli mõistagi mõõtmatu tragöödia, ent sellised kurbmängud suudavad sageli meeskondi liita. Pole patt väita, et uuel hooajal astub Liverpool mõtteis iga kord väljakule kaheteistkümnekesi. Ehk saab just sellest impulss, mis aitab neil taas tiitli nimel võidelda ja seda kaitstagi?

Haavatud lõvist ohtlikumaid loomi võib ju leiduda, aga neid on siiski kaunis vähe. Eelmisest seitsmest tiitlist kuus koju viinud Manchester City digimuundus mullu täiesti ootamatuks hädapätakaks. Sügisel osati kaotada Pep Guardiola treenerikarjääris esmakordselt viis mängu järjest ja 13 kohtumisest saadi üksainus võit. Karikad jäidki korjamata, aga lõpuks vere, higi ja pisarate hinnaga kättevõideldud kolmas tabelikoht oli kõike arvestades hea tulemus.

Et kõik pole endiselt parimas korras, näitas ka suvine klubide MM, kus City kaotas Al-Hilalile. Citygi üritab teha uuenduskuuri, sest kui juba Kevin De Bruyne sugusel talismanil lepingu lõppemise järel minna lasti, pole keegi puutumatu. Ka saja-miljoni-mees Jack Grealish saadeti kadunud vormi otsima Evertonist.

Dear Manchester. 💙 pic.twitter.com/2EdhVYOLti — Kevin De Bruyne (@KevinDeBruyne) April 4, 2025

Rayan Ait-Nouri ja Rayan Cherki sugused noored tähed peavad City uuele teele juhatama, lisaks saadakse tagasi Rodri, kelle vigastuse ja puudumise arvele võis mulluse ebakindluse vähemalt osaliselt kanda. James Traffordi naasmine ähvardab troonilt lükata kaheksa aastat esikinda rollis olnud Edersoni ning teisalt jagub näiteks ka Erling Haalandil eelmise hooaja järel omajagu tõestamist.

Lõpuks ometi näib Guardiola olevat leppinud ka tõsiasjaga, et kõigil rinnetel tippu rünnata soovides peab pink olema pikem. Samuti tegi ta muutusi treeneritetiimis, tuues enda kõrvale värskeid ideid jagama Jürgen Kloppi pikaaegse abilise Pep Lijndersi. Miinuspoolelt ripub City kohal endiselt süüdistus enam kui saja finantsreegli rikkumises, aga kui seda kummi on juba nii pikalt venitatud, siis kas reaalsete karistuseni üldse jõutaksegi?

Igavene teine?

Kolm aastat järjest teine. Oleks väga kummaline, kui Arsenal ei unistaks tänavugi viimase mäetipu vallutamisest. Samas on kolm järjestikust hõbemedalit juba piir, millest edasi hakatakse käega rehmama – ega nad viimasest tõkkest üle saagi!

Vähemalt suvise üleminekuaknaga pole Mikel Arteta ja tema uus spordidirektor Andrea Berta niisugustele juttudele alust andnud. Sportingust saadi lõpuks kätte kauaotsitud esiründaja ehk Viktor Gyökeres, lisaks on meeskonda omajagu polsterdatud. Väravavaht Kepa Arrizabalaga, keskväljamehed Martin Zubimendi ja Christian Nörgaard, Chelseast tulekuga veeklaasis näotu tormi üles keerutanud Noni Madueke ja kaitsja Cristhian Mosquera peaksid kõik pakkuma sisemist konkurentsi ja andma sügavust.

This is where you need to be.

Viktor Gyökeres is a Gunner ✊

Narrated by Kojey Radical 🎙️ pic.twitter.com/k7qLBUyW61 — Arsenal (@Arsenal) July 26, 2025

Selge on see, et just Gyökeres saab enda õlule ülesande eelmise hooaja 14 viigist enamik seekord võitudeks pöörata. Sportingu särgis 102 mänguga uskumatu 97 väravat löönud 27-aastane rootslane on küll karjääri jooksul kuulunud kahe Inglismaa klubi hingekirja, aga teeb Premier League’is debüüdi – kui kaua tal kohanemiseks aega läheb?

Kalk fakt on siiski see, et kogu aeg väikeste sammudega edasi liikudes on Artetal õnnestunud Arsenaliga seni võita üksainus "päris" karikas ja seegi jääb ametiaja algusesse. Pidev progress, mida ilmestas kevadel Meistrite liiga poolfinaali jõudmine, on muidugi hea, aga Arteta on jõudnud aega, kus temalt oodatakse tulemusi. See võib mõjuda Arsenalile nii innustava eesmärgi kui ka rusuva kohustusena.

Suurele kolmikule hingab kuklasse mitu klubi, kes põlevad tahtmist kaotatud hiilgust taastada. Esikolmikusse murdmisele on kõige lähemal Chelsea, kes on viimastel aastatel ostnud-müünud kümneid mängijaid ja vahetanud kõvasti treenereid, kuid tabas mullu Enzo Marescaga viimaks naelapea pihta. Hooajale minnakse vastu hea emotsiooni pealt, sest juulis võideti USA-s klubide MM, aga loomulikult ähvardavad pikk hooaeg ja napp puhkus millalgi mängijate terviselt lõivu nõuda.

Ajaks, mil 13. juulil koos Donald Trumpiga karikat tõsteti, olid kõik teised Premier League’i klubid juba hooaja ettevalmistust alustanud. Chelsea pink on muidugi piisavalt pikk ja Maresca võiks soovi korral välja panna koguni kaks tipprivistust, aga murekoht on see ikkagi. Enne esimest liigamängu on jõutud pidada vaid kaks (!) kontrollkohtumist.

Kõiki võimalusi kasutades ning lubatu ja lubamatu piiril balansseerides (kusjuures nagu juulis UEFA-lt saadud 31 miljoni euro suurune trahv näitas, siis mitte alati edukalt) on Chelsea suutnud kokku panna noore meeskonna, kes saab ajaga veelgi paremaks minna. Kui stardipakkudelt korralikult minema saadakse, pole päris võimatu isegi tiitlijahti sekkumine.

Manchester Unitedi ja Tottenhami eelmine hooaeg kinnitas seevastu veenvalt, et kui pole pikka plaani, põruvad ka suurimad. Ruben Amorimi meeskonna puhul polnud iial selge, millal astub väljakule Jekyll ja millal Hyde, kuid selgelt jäi peale "tumedam pool" ja tabelis oli nende päralt alles 15. koht. Bryan Mbeumo, Matheus Cunha ja eriti 22-aastase Benjamin Šeško liitumine näitab siiski, et United suudab jätkuvalt mängijaid meelitada. Kuid kas magnetiks on minevikumaine või tõesti usk Amorimi võimetesse?

Igal juhul on klubis astutud samme, et vahepeal võimust võtnud tujutsemine meeskonnast taas välja lüüa – Marcus Rashford saadeti Barcelonasse ning Amorim on veel mitme mehe kohta teatanud, et ei näe neil enam enda käe all kohta. Muutustest hoolimata on United ka uue hooaja lävel seisus, kus üllatav poleks ei eurokohtade püüdmine ega ka taas tabeli teise poolde vajumine.

A new chapter ready to be written in the Benjamin Sesko story 📖 pic.twitter.com/zmclOI82Hm — Premier League (@premierleague) August 9, 2025

Euroopa liiga finaalis ebatottenhamilikult Unitedile tuule alla teinud ja üle 17 aasta taas mõne karika võitnud Tottenham Hotspur naasis tavapärasesse kurvilisse ja kärestikulisse voolusängi vaid mõne nädalaga, näidates peatreener Ange Postecogloule ikkagi ust. Asemele toodi Brentfordi juhendanud Thomas Frank, kelle käe all juhiti kolmapäeva õhtul peetud Euroopa superkarikafinaali PSG vastu veel 85. minutil 2:0 ... et see edu siis ehttottenhamilikult maha mängida ja penaltiseerias kaotada.

Märkimisväärsete täiendustena hangiti West Hamist Mohammed Kudus ja Lensist Kevin Danso, kellest üks peaks käivitama rünnakuid ja teine lisama kindlust kaitsesse. Palju märgilisem on aga pikaaegse kapteni Heung-min Soni lahkumine. Harry Kane’ilt liidrirolli pärinud lõunakorealase MLS-i kolimine tähistab ühe ajastu lõppu ja nõuab Spursilt uue tähe esiletõusu.

Eelmise hooaja 17. kohaga ehk viimasena püsima jäämisega ei kaasnenud küll reaalset väljakukkumisohtu, aga seda peamiselt põhjusel, et tagumine kolmik oli lihtsalt sedavõrd kehv. Frank suutis Brentfordi hoida suurema osa ajast tubli keskmiku rollis ning ilmselt tuleb tal Spursiga seada alustuseks sama eesmärk. Alles siis saab hakata vaatama kõrgemate kohtade poole.

Ühe hooaja sähvatused või tagasi tipus?

Ajal, mil mitu traditsioonilise "suure kuuiku" liiget mudas siples, on tippu trüginud "uusi" ehk tegelikult ajalooliselt tugevaid tegijaid, kes vahepeal ise pikalt mõõnanud. Nii Newcastle, Aston Villa kui ka Nottingham Forest on viimastel hooaegadel pakkunud kuhjaga värvi ja vaheldusrikkust, aga hooaja lõpptabelis pole neil õnnestunud päris tippu küündida. Kõik märgid viitavad sellele, et ei õnnestu ka tänavu, sest ükski kolmest pole ühel või teisel põhjusel suvel suuri samme astunud, ilma selleta on aga koorekihile raske vastu saada. Samas on Villa ja Newcastle juba suutnud tõestada, et ühepäevaliblikateks ei saa neid pidada.

Kõigi tublide tabelikeskmike elu on kahel viimasel aastal olnud Premier League’is justkui lust ja lillepidu, kuna väljalangemistsooni täidavad kolm esiliigast tulnud klubi. Üle-eelmisel hooajal korjasid Luton, Burnley ja Sheffield United kolme peale 66 punkti ja läksid tuldud teed tagasi, kuid eelmisel hooajal "õnnestus" Leicesteril, Ipswichil ja Southamptonil kamba peale kogutud 59 punktiga veel kehvem olla.

For the first time in Premier League history, the three promoted sides have gone straight back down in consecutive seasons.

◎ 23/24: Burnley, Sheff Utd & Luton
◉ 24/25: Ipswich, Leicester & Southampton

It's also the first time in Premier League history that all three… pic.twitter.com/5rqb881sxh — Squawka (@Squawka) April 26, 2025

Käärid tipmise ja järgmise liiga vahel lähevad seega aina suuremaks. Inglismaa kõrgliiga 126-aastases ajaloos juhtus alles kolmandat korda nii, et teist aastat järjest pidid kõik esiliigast tulnud meeskonnad kohe sinna naasma. Tasapisi jo-jo klubi mainet omandav Burnley on tänavu tagasi, aga nende võime Scott Parkeri käe all esiliigas edu toonud kaitsele rõhuvat mängu mängida – kogu hooaja peale kaotati Championshipis vaid kaks mängu ja lasti endale 46 vooruga lüüa kõigest 16 väravat! – on küsitav.

Hoopis huvitavam on jälgida Leedsi ja Sunderlandi, kellest teine naaseb kõrgseltskonda pärast kaheksa-aastast pausi, olles vahepeal ära käinud ka kolmandas liigas. Suvel on meeskonda 115 miljoni euro eest jõudsalt täiendatud, aga kas sellest piisab? Esiliiga võitnud Leedsi teadmine, kui raske on Premier League’is kanda kinnitada, pärineb veel värskemast ajast.

Niisiis on Premier League ka uue hooaja lävel jäänud iseendaks – tasavägine ja ettearvamatu, kuid lõpuks võtavad suured ja rikkad (tõenäoliselt) ikkagi oma. Või läheb tänavu tõesti teisiti?

Viis pidepunkti:

• Inglismaa kohtunike kogu esimees Howard Webb rääkis küll äsja võimalusest, et edaspidi hakatakse VAR-iga üle vaatama ka kollaseid kaarte ja nurgalöökide määramisi, aga see on tulevikumuusika. Algaval hooajal on selge, et jätkub kevadel proovitud poolautomaatsete suluseisude määramise tava. Varasem käsitsi joonte vedamine sai põhjendatult palju kriitikat, aga nagu kevad näitas, polnud ka uus süsteem kohtunikel veel täielikult käpas. VAR-i abiga tehtud otsuseid kuulutatakse tänavugi mikrofoni kaudu kogu staadionile ning mõistagi kehtib ka Inglismaal uus reegel, mis ei luba väravavahil palli üle kaheksa sekundi käes hoida - rikkumisele järgneb nurgalöök. Avavoorus testitakse ka kohtuniku peakaamerat, mis peaks andma vaatajale võimaluse "mängu sisse minna".
• Mullu suvel vahetas treenerit viis klubi ehk veerand kogu liigast - Liverpooli asus juhendama Arne Slot, Chelseat Enzo Maresca, Brightonit Fabian Hürzeler, West Hami Julen Lopetegui ja Leicesterit Steve Cooper. Tänavu on muudatusi seevastu vaid kaks, kui Spursist minema saadetud Ange Postecoglout asendab Thomas Frank ning tema koha Brentfordis võtab üle senine abitreener Keith Andrews. Ent mullu sai esimene mees ehk Manchester Unitedi peatreener Erik ten Hag sule sappa juba oktoobri lõpus ja tänavugi ennustatakse mitmele mehele kiiret lahkumist juba enne, kui pall on mängugi pandud. Andrews on ühtlasi kihlveokontorite arvates peatreener, kelle vallandamine on kõige tõenäolisem, talle järgnevad Scott Parker (Burnley) ja Daniel Farke (Leeds).
• Viimati sai mõni Premier League'is mänginud klubi uue kodu 2019. aastal, kui Tottenham avas oma värske kodustaadioni. Nüüd teeb suure sammu Everton, kes lahkub neid 133 aastat võõrustanud Goodison Parkilt ja kolib sadamasse ehitatud uhiuuele Hill Dickinsoni staadionile. Neli aastat ehitatud ja hinnanguliselt üle 870 miljoni euro maksma läinud staadion mahutab 52 769 pealtvaatajat ning on valmis võõrustama ka kolme aasta pärast Briti saartel toimuvat EM-finaalturniiri.
• Eurosarjades esindab inglasi sel hooajal koguni üheksa klubi ehk kaks rohkem kui mullu. Kuna Meistrite liigasse saadi eduka esinemisega üks koht juurde, pääses sinna esiviisik ehk Liverpool, Arsenal, Manchester City, Chelsea ja Newcastle. Samuti teenis Euroopa liiga võiduga pileti Meistrite liigasse Tottenham, ehkki liigas lõpetati alles 17. kohal. Kuuenda-seitsmendal koha saanud Aston Villa ja Nottingham Forest mängivad Euroopa liiga põhiturniiril, karikavõiduga üllatanud Crystal Palace alustab aga konverentsiliiga eelringist. Seejuures oleks Euroopa liiga koht pidanud minema Palace'ile, aga seoses reeglitega, mis puudutavad sama omaniku valduses olemist, kukutati nad Konverentsiliigasse ja neile mõeldud Euroopa liiga koha sai endale Forest.
• Orbita Ultimate PL. Uus tehiskaaslane? Ei, Premier League'i uus pall! Nimelt sai Nike 25-aastane koostöö liigaga eelmise hooajaga läbi ja uuest hooajast mängitakse nii liigas kui ka liigakarikasarjas hoopis Puma palliga. Samas on Inglismaa karikavõistlustel endiselt kasutusel Mitre pall, Meistrite liigas tuleb meestel aga hakkama saada Adidase ning Euroopa liigas ja Konverentsiliigas Decathloni toodanguga.

Hooaja avavoor:

Reedel, 15. augustil
kell 22.00 Liverpool - Bournemouth

Laupäeval, 16. augustil
kell 14.30 Aston Villa - Newcastle
kell 17.00 Brighton - Fulham
kell 17.00 Sunderland - West Ham
kell 17.00 Tottenham - Burnley
kell 19.30 Wolverhampton - Manchester City

Pühapäeval, 18. augustil
kell 16.00 Nottingham Forest - Brentford
kell 16.00 Chelsea - Crystal Palace
kell 18.30 Manchester United - Arsenal

Esmaspäeval, 19. augustil
kell 22.00 Leeds - Everton

Meeskonnad:

Arsenal

Peatreener: Mikel Arteta
Eelmisel hooajal: 2. koht
Üleminekud: 

Sisse: Kepa Arrizabalaga (Bournemouth), Viktor Gyökeres (Sporting), Noni Madueke (Chelsea), Cristhian Mosquera (Valencia), Christian Nörgaard (Brentford), Martin Zubimendi (Real Sociedad).
Välja: Jorginho (Flamengo), Marquinhos (Cruzeiro), Thomas Partey (Villarreal), Nuno Tavares (Lazio), Kieran Tierney (Celtic), Takehiro Tomiyasu (leping lõppes).