Rasked isiksused, f*ck off, värvi muutnud kiirrong, noorus ja nälg: kuidas Levadia tänavu kõigist üle sõitis (0)
Neli vooru enne hooaja lõppu kullad kaelas! Kas laupäeval Tartus 11. korda Eesti meistriks kroonitud FCI Levadia tee tiitlini oli tõepoolest nii muretu nagu kohati näis? Kus varitsesid kõige suuremad karid ja kuidas neist edukalt mööda navigeeriti?
Soccernet.ee vaatab Levadia teekonnale tagasi, abiks eeskätt asjaosaliste enda tolle hetke kommentaarid. Mõnigi väljaütlemine on ajas leidnud kinnitust ja omandanud kõneka tähenduse, mille abil on Levadia tiitliteekonda kergem lahti mõtestada.
MÄRTS - ees 16, taga 0
- Narva Trans (k) 6:0, Kuressaare (v) 6:0, Kalev (k) 2:0, Paide (k) 2:0
Avavoorus klohmiti 6:0 Narva Transi ja ehkki külalised torisesid - põhjendatult! - valesti määratud penalti üle, andis Levadia mängupilt juba konkurentidele tormihoiatuse. "Curro Torrese juhendamise ajal kõige parem mäng kindlasti," kiitis kapten Rasmus Peetson mängujärgses intervjuus. Peatreener ise tõrjus favoriidikoormat: "Aasta on pikk. Meie ja soosikud? Ei-ei, soosik on Flora. Mitte Levadia. Teistel võistkondadel, ka Levadial, on võimalus liiga võita. Aga soosik on Flora."
Teine voor ... ja mitte midagi ei muutunud. Kuressaarest tuldi tagasi teise 6:0 võiduga, värav oli kirjas juba üheksal Levadia mehel. "Meeskonna sees on sügavus väga suur. See on tõstnud meeskonna-sisest taset ja konkurents on see, mis paneb tööle," märkis kogenud Mihkel Ainsalu.
Mullu vastavalt kolmanda ja neljanda kohaga lõpetanud Tallinna Kalev ja Paide Linnameeskond hakkasid Levadiale pisut paremini vastu, ent kumbagi ei päästnud see 0:2 kaotusest. Eriti magus oli Levadiale võit Paide üle, sest 1154 pealtvaataja silme all peetud ja derbihõnguliseks kujunenud kohtumine võinuks avapoolaja põhjal kalduda ükskõik kummale meeskonnale. Aga kaldus kaitse betoneerinud Levadiale. "Tulistasime ilma laskemoonata," võis endine Levadia, nüüdne Paide juhendaja Ivan Stojkovic vaid käsi laiutada.
APRILL - esimesed liivaterad, esimene punktikaotus
- Kalju (v) 5:1, Flora (k) 2:1 (karikavõistluste veerandfinaal), United (k) 2:0, Kalev (v) 2:1, Vaprus (k) 1:1, Tammeka (v) 3:0
"Kõik mehed teevad trennis väga head tööd. See muudab minu ülesande keeruliseks. Aga see ongi profijalgpall! Iga mees valmistub ise mänguks ja siis teeb Curro meeskonna heaolu nimel parima võimaliku otsuse," arutles tähtsatel hetkedel endast mõnikord kolmandas isikus rääkida armastav Torres enne tähtsat kohtumist Nõmme Kaljuga. "Aga mu mängijad mõistavad seda hästi. Kui tulemused on head, on kõik õnnelikud. Minu asi on teha nii, et sama hoiak säiliks ka neil hetkedel, kui asjad niivõrd hästi ei lähe," lisas ta.
"Meil on väga palju erinevaid karaktereid. Mõne kohta öeldakse võib-olla mõnes teises klubis, et ta on raske isiksus. Aga see ongi peatreeneri ja klubi töö panna need inimesed ja isiksused omavahel tööle, et kõik toimiks hästi," lisas Ainsalu.
Et asjad lähevad Levadia jaoks endiselt hästi, sai Kalju liigagi selgelt tunda. Promise David viis nad küll 21. minutil juhtima, aga Levadia vastas kõigest viis minutit hiljem ja edasi oli platsil ühesuunaline liiklus. 5:1 võit kinnitas taas, et Levadia agressiivne pressing koos (ründe)mängu loomuliku voolavuse ja vabaduse ning kõige ankruks oleva keskväljaga on miski, millele vastastel rohtu ei leidu. "Eesti kõrgliigas mängides ei ole mina nii head meeskonda näinud. Terve mängu olime rongi all!" võttis Kalju ründaja Alex Matthias Tamm jõudude vahekorra otsekoheselt kokku.
Kolm päeva hiljem näitas liigahooaega kesiselt alustanud Flora küll karikavõistluste veerandfinaalis Levadiale hambaid, aga napp võit saadi hilisest penaltist siiski kätte. Järgnenud võidud Nõmme Unitedi (2:0) ja Kalevi (2:1) üle võinuks juba liigitada rutiinseks, ent neist viimane oli kõike muud kui seda. Levadia 1:0 eduseisult tõrjus Oskari Forsman Til Mavretici penalti ja vaid kolm minutit hiljem Joosep Põder viigistas. Viimane sõna jäi 90. minutil siiski Levadia esiründajale Felipe Feliciole, kelle tabamus tõi liidritele seitsmendast liigamängust seitsmenda võidu.
"Skoori poolest - 2:1 - oli see kõige tasavägisem mäng, aga tegelikult võimalusi oli meil meeletult, võib-olla oli see isegi kõige võimalusterohkem mäng üldse. Selles suhtes ei olnud viga midagi, lihtsalt pall ei läinud võrku ja meie üks peataolek enda kastis karistati ära. Aga näitasime iseloomu ja võtsime kolm punkti," resümeeris väravavaht Karl-Andre Vallner, olles korjanud seitsme liigamängu peale palli enda võrgust alles teist korda.
Aga märgid, et Levadia pole löömatu, olid juba õhus. Neli päeva pärast Kalevi alistamist võõrustati Pärnu Vaprust ja et Levadia jaoks oli kahe nädala jooksul tegu juba viienda kohtumisega, jättis Torres neli raudkindlat põhimeest pingile. Hingetõmbeaega said nii Edgar Tur, Til Mavretic, Joao Pedro kui ka Richie Musaba.
Neljast asendajast kolm - Alexandre Lopes Gomes, Frank Liivak ja Robert Kirss - said seevastu kirja oma hooaja esimese stardi Premium liigas, kusjuures Liivak mängis neljases tagaliinis paremkaitsjana. Risk? Pisut ikka, aga kui su meeskonnal on nii palju sügavust, peavadki asendajad välja vedama. Seekord ei vedanud, sest juba mullu Levadiat kõvasti kiusanud Igor Prins leidis jälle nende muukimiseks õige võtme ning avapoolajal kahest penaltist vaid ühe võrku saanud liider pidi Kevin Aloe viigivärava tulemusel leppima 1:1 skooriga.
Esimesed punktid läksid näpust ja ühes sellega vaikisid pisut ka superstardi järel optimistide suust kõlanud ennustused, nagu võiks Levadia läbida hooaja ehk suisa ainsagi kaotuseta. Reaktsioon oli siiski liidri vääriline, nädala pärast löödi Tammeka võrku vähem kui veerand tunniga kaks palli ja vormistati lõpuks kindel 3:0 võit.
MAI - valus hoop igipõliselt vaenlaselt
- Paide (k) 1:0, Flora (v) 0:1, Viimsi (k) l.a. 1:0 (karikavõistluste poolfinaal), Kalju (k) 0:0, Vaprus (v) 2:0, Kalev (k) 2:2, Paide (n) 4:2 (karikafinaal), Paide (v) 1:0
Teine mäng Paidega, teine võit - ja kahetseti vaid seda, et mängu juba varem ära ei otsustatud. Kohtumise järel võttis Ainsalu klubis valitseva hoiaku väga ühemõtteliselt kokku. "Mul oli kunagi selline treener, kes küsis: kas tahad meistriks tulla? Kui ütlesid, et jah, siis ta küsis: kas oled väsinud? Kui ütlesid, et jah, siis ta ütles: f*ck off!" kirjeldas poolkaitsja värvikalt. "Selle suhtumise ja mentaliteedi pealt sõidame. Kui tahad meistriks tulla, siis ei ole aega mõelda, kas on raske või kerge, tuleb iga mäng maksimum anda. Ütlesin seda kõigile teistele ka, et ärge andke seda vabandust endale, et olete väsinud või midagi valutab. Tuleb lihtsalt minna!"
Mindigi. Mindi vastu läbi aegade sajandale derbile Floraga ja ... kaotati see 0:1. "Reaalsuskontroll see kindlasti pole, me oleme väga hea meeskond," oli Peetson pärast lõpuvilet siiski rahulik. "Ma arvan, et kaotus teeb meid palju näljasemaks."
Küllap tegigi, aga välja see otsekohe ei paistnud. Mai osutus kuuks, mil Levadia oli kõige haavatavam - karikavõistluste poolfinaal Esiliigas mängiva Viimsiga suudeti enda kasuks pöörata alles lisaajal, Kaljuga lepiti väravateta viiki, võideti seejärel küll Vaprust, ent anti Kalevile taas punkte ära.
Sõnades säilitas Levadia ka selle kehvapoolse seeria jooksul tüüne rahu. "Jalgpalli ei mängita üheksakesi või seitsmekesi, vaid väljakul on mehi üksteist. Selle arvelt saavad võimaluse teised ning ma olen kindel, et nad kasutavad selle ära," märkis Torres näiteks siis, kui samas mängus puudusid kaartide tõttu nii Peetson kui ka Joao Pedro.
Kui toonastest intervjuudest lühikokkuvõte teha, jääb nii peatreeneri kui ka mängijate intervjuudest kõlama üks ja sama: tulemus polnud see, aga mis parata, vahel pall lihtsalt ei lähe väravasse. Midagi katki pole, teeme tööd edasi. Ja kõik need teised klišeed, mis on võib-olla küll igavad lugeda, aga mille järgimine võimaldab ebaõnnestumise hetkega peast visata ja asuda järgmist ülesannet lahendama.
Keerulisemat sorti võrrandi suutis Levadia endale ise kokku kritseldada 25. mail, kui Lillekülas mängiti Paidega Tipneri karikale. "Kiirrong vahetas veerandtunniga värvi," pealkirjastas Soccernet.ee ülevaate mängust, mida Paide avapoolajal täielikult domineeris ja pausile minekuks teenitult 2:0 juhtis.
"See, mida me esimesel poolajal korraldasime, ei saa olla Levadia - korralikult kinkisime. Vaheajal vaatasime üksteisele natuke huumoriga otsa, et mida me seal väljakul teeme?" tõdes 48. minuti väravaga võimsa tagasituleku algatanud Ainsalu mängu järel, kui karikas oli taeva poole tõstetud ja emotsioonid valla lastud. Kui tuline vaheajal Levadia riietusruumis oli? "Ei olnudki üldse tuline, oli täitsa rahulik. Võib-olla sellel hooajal kõige rahulikum üldse. Me teadsime, et meil on vaja ühte väravat ja siis hakkab sellest mäng pihta," vastas Ainsalu.
48. minutil Ainsalu, 55. minutil Paide meeste omavärav, 72. minutil Joao Pedro, 82. minutil Michael Schjönning-Larsen. 0:2 pealt 4:2 ja karikas - taas oli Levadia tõestanud, et raske seis neid ei murra. Kõige rohkem vahest endale? Sest kui otsida lõppevast hooajast hetke, mil Levadia oleks võinud murduda, siis just karikafinaali võimalik kaotus olnuks selle jaoks kõige tõenäolisem koht.
Aga ei murdutud, ning kolm päeva hiljem võideti Paidet 1:0 ka liigamängus, nii et edu lähimate jälitajate ees kärises tabelis uuesti kaheksale punktile. "Headel meeskondadel ja tippmeeskondadel on vahe – tipud mängivad hästi 90 minutit, head meeskonnad 85. Meie mängisime 85," pidi Stojkovic vastu tahtmist jälle Paide ja Levadia erinevatesse kategooriatesse paigutama.
JUUNI - neljast neli ja väärt emotsioonid
- Kuressaare (k) 2:0, Tammeka (k) 2:1, United (v) 6:0, Trans (v) 2:1
Neljast eelnenud liigamängust kolmes punkte loovutanud ning lisaks kahes karikakohtumises tulega mänginud Levadia alustas 1:0 võiduga Paide üle seeriat, mille jooksul 11 liigamängust võideti 10. Ülitiheda mai järel oli juuni Levadiale igas mõttes natuke leebem kuu - neli mängu ja neli võitu, millest vaid 2:1 paremus Tammeka üle tekitas veidi kirgi, sest võidupenalti osas jäädi eriarvamusele.
"Vaikselt hakkavad need Levadia mängijad meeldima!" lõõpis isegi Eesti koondise värske peatreener, Flora tüüri juures aastaid Levadiaga tulist lahingut löönud Jürgen Henn, kui Levadia esikinnas Vallner oli kahe penaltitõrjega aidanud Eesti Kaunases Balti turniiri võiduni. Koondis pole klubi? Ei ole tõesti, aga oleks ka väga veider arvata, et Levadia tuumik - Vallner, Peetson, Ainsalu, Tur, Schjönning-Larsen - ei ammutanud edukast koondisesuvest emotsioone, mis kandusid nende tegudesse ka igapäevases rohelises särgis.
JUULI - üle keskmise eurosuvi
- Flora (k) 1:0, Šiauliai (v) 2:0 (Meistrite liiga), Šiauliai (k) 0:0 (Meistrite liiga), Kuressaare (k) 0:0, Osijek (v) 1:5 (Meistrite liiga)
Euromängude aeg on Eesti tippklubidele alati omamoodi keeruline. Ühelt poolt on fookus selgelt neil, teisalt tahavad ka kodused mängud mängimist. Ja kui Euroopas läheb asi aia taha, võib see nii palju tuju rikkuda, et koduski on raske uuesti ree peale saada. Levadia ju teab, lähiaastate mälestused on värsked ja valusad.
Juulit alustati Floralt revanši võtmisega, mis tähendas ühtlasi, et kätte saadi viimanegi kodumaine skalp. Vähemalt korra olid nüüd Levadia paremust tunnistanud kõik Premium liiga meeskonnad ja edu Flora ees käristati juba 15 punktile. Tiitel käes? "Ei-ei!" tõrjus heatujuline Torres kõiki selleteemalisi jutte.
"Eelmiste aastate ebaedu on üks põhjuseid, miks me ei saa mingil juhul tulla sellistele mängudele mõttega, et me oleme soosikud. Euroopas ei saa sellist luksust olla," sõnas Peetson enne Konverentsiliiga kohtumisi Šiauliaiga. Leedukaid ei alahinnatudki, edasipääsule laoti vundament juba võõrsil ja nii piisas kodus ka väravateta viigist. Et selle järel lipsas samasugune 0:0 tulemus sisse ka Kuressaare vastu, oli tööõnnetus, ei enamat.
"Varasemate aastatega võrreldes on meil kindlasti väga palju noorem meeskond. Vihasem, näljasem. Ma arvan, et see võiks ka üks meie trump olla. Muidu varasemalt on Levadia ikkagi panustanud mängijate kogemusele. Viimased aastad on see läinud nooruse, uljuse, nälja peale," sõnastas Peetson just nimelt euromängude aegu ühe muutuse.
71 sekundit - täpselt nii kauaks jagus Levadiale rõõmu teises ringis. Ioan Yakovlev avas võõrsil Osijeki vastu skoori, aga see ajas karu kurjaks ja lõpuks tuli vastu suisa viis tükki, Tallinnas veel üks. Põruti eeskätt kaitsetöös, õige mitu väravat kanti horvaatidele kandikul ette. "Piinlikkust otseselt ei olnud. Pigem oligi enda sees selline halb tunne, sest tegelikult olime enamaks võimelised. Pidevalt lahkame. Peab kriitikat olema, peame üksteise suhtes ikkagi ausad olema. See on see, mis edasi viib," leidis Peetson ka lüüasaamisest õppetunde.
AUGUST - rutiin rutiini järel, ühe iluveaga
- Osijek (k) 0:1 (Meistrite liiga), United (v) 1:0, Vaprus (v) 4:1, Tammeka (k) 3:1, Kalju (k) 3:0, Flora (v) 1:2
Euromängud mängitud, suunati kogu tähelepanu tiitli kindlustamisele. Ning nagu Nõmme United, Pärnu Vaprus, Tartu Tammeka ja jätkuvalt lähim jälitaja Nõmme Kalju tunnistada võisid, ei tähendanud see kellelegi neist head. Neli mängu, neli võitu, 11 väravat - masin töötas kindlas rütmis. Minekut ei vääranud ka see, et kaks tugevat välismaalast, ründaja Felipe Felicio ning keskkaitsja Heitor, siirdusid vastavalt Kreekasse ja Ungarisse. Aga pikk pink lubas neid mitte taga nutta ja kui Kalju 25. augusti õhtul 3:0 selili pandi, oli lugu üsna selge.
"Veel ei tunne, et meistritiitel on meie, sest 11 mängu on minna. Enne mängu me ei keskendunud sellele ja praegu pole ka midagi muutunud," püüdis Mark Oliver Roosnupp mängujärgselt tagasihoidlik olla, kuid edaspidi tuli küsida vaid "millal", mitte "kas" - 15-punktilise edu mahamängimine eeldanuks Levadialt täielikku lagunemist ja mitte ükski märk ei viidanud, et see võiks kuidagi tõeks saada.
Ei muutnud midagi ka hooaja teine liigakaotus, mis tuli jällegi Floralt. Päev enne mängu Levadiaga lepingut pikendanud Torres kiitis sedapuhku vastast, aga hoidus omadele etteheidete tegemisest. "Kui võidame, siis võidame koos. Kui viigistame, siis viigistame koos. Kaotusega on samamoodi. Tulemus ei sõltu ühest mängijast, vaid meeskonnast," rõhutas ta.
SEPTEMBER-OKTOOBER - vormistamiskuud
- Tulevik (k) 8:1 (karikavõistluste 1/16 finaal), Kuressaare (v) 1:0, Vaprus (k) 3:1, Kalev (k) 4:0, Trans (k) 0:0, Trans (v) 2:0, Tammeka (v) 3:0
Ja nii olemegi jõudnud sügisesse, mis oli Levadia jaoks tõepoolest juba kõigest vormistamise aeg. Kuue liigamänguga lipsas sisse vaid üks libastumine, sedagi ekstreemsetes oludes ja kaheosalisena peetud mängus Narva Transi vastu. "Ei-ei-ei. Võtame mäng korraga," võis Frank Liivak küll Kuressaare-võidu järel endiselt kas-šampused-on-külmas-küsimusi ja tiitlijutte tagasi ajada, aga või ta sellesse isegi täielikult uskus.
"Tiitlilõhna on tunda siis, kui on läheduses. Hetkel veel ei ole. Loeme punktid kokku ja vaatame, palju on," sõnas Peetson pärast viiki Transiga. Punktid said lõpuks loetud laupäeva õhtul ning siis oli neid ühtäkki nõnda palju, et peo võis Tartus valla päästa.
"Näen, et tiitli võidab tavaliselt see, kes töötab-toimib kõige paremini. Eelmisel aastal oli see Flora, tänavu oli selleks Levadia. Kellele kuulub järgmine hooaeg - loodame, et Levadiale. Homme muidugi on mängijatel päev vaba, et nad saaksid väljateenitult puhata!" muigas Torres, olles enne silmanurgast pühkinud liigutuspisara - mängijana kahest La Liga tiitlist osa saanud ja MM-ilgi käinud mehele oli see treenerina esimene suur autasu.
Kuhu edasi? Esmalt tuleb mõistagi ära mängida hooaja neli viimast liigamängu, kus vaevalt kellelegi hinnaalandust tehakse. Kaitsmist vajab karikas ja siis on juba aeg pöörata pilgud ettevaatlikult uuele aastale. "Soov on korrata seda, mida tegi 2021. aastal Flora ehk saada sinna paganama eurosarja põhiturniirile!" sõnastas klubi pikaajaline eestvedaja, au, mõistus ja südametunnistus Viktor Levada eesmärgi otsekoheselt.
Sitke tuumik, koondisetasemel eestlased, head välismaalased, pikk ja sügav pink, kõva vaim, nutikas treener, professionaalsed taustajõud - Levadia edu alustalasid võib lugema jäädagi. Aga ennekõike on aastal 2024 oldud Premium liiga ülekaalukalt parim meeskond.
***
Levadia tiitli tagamaid lahkas ka taskuhäälingu "Pikk ette (ja ise järele)" värskeim episood:
