Kõik algas 6. märtsil 1902, kui grupp jalgpallifänne asutasid ametlikult Madrid Foot Ball ClubŽi ja moodustasid oma juhatuse. presidendiks sai Juan Padrós Rubio, viitsepresidendiks Enrique Varela, sekretäriks Manuel Mendía, raamatupidajaks José de Gorostizaga ja liimeteks Antonio S. Neyra, Mario Giralt, Carlos Mertens, Álvaro Spottorno ja Arturo Meléndez.

See juhatus valis ka meeskonna univormi, mis sai matkitud kuulsalt Londoni Corinthiansilt - valge särk ja püksid, sinised sokid ja müts ning punakasvioletne pael tikandkirjaga kaunistatuna vapil. 9.märtsil 1902. aastal mängis Madrid esimese mängu kahe enda klubi mängijatest koostatud tiimi vahel. See proov pidi tooma selguse nn. põhitiimi koosseisu suhtes ja pälvis ka esmase tähelepanu.

Koosseisud olid järgmised: Sinised- Meléndez, J. Padrós, Spottorno, Gorostizaga, Mendía, Páramo, Neyra, A. Giralt, F. Palacios, Martens ja Rodero. Punased- J. Giralt, Meléndez, Molera, Salvador, Valcárcel, Spottorno, Stampher, J. Palacios, Varela, Celada ja Bueno. Tulemus polnud tähtis, aga sinised võitsid 1:0. Mäng mängiti Plaza de Toros väljakul. Klubi ruumideks oli Padrosi vendade poe „Al Capricho“ tagaruum ja La Taurina kõrts.

22. märtsil 1902 avaldas „Heraldo del Sport“ inglase Arthur Johnsoni poolt koostatud artikli „Kuidas mängida hästi jalgpalli?“ ning Johnsonist sai esimene Madridi treener. 15. aprillil 1902 käis juhatus Madridi meeri juures küsimas luba korraldamaks võistlust kuningas Alfonso XIII kroonimise pühitsemiseks. Siit sai alguse hetkel teada-tuntud Copa del Rey ehk siis Kuninga Karikas.

13. mail 1902 algasid meistrivõistlused suure rahvuslikku derbiga Barcelona ja Madridi vahel, mille katalaanid, omades meeskonnas palju võõramaalasi, võitsid 3:1. Lohutuseks alistati Barcelona Español 3:2, millega võideti Copa de la Gran Peña, mis oli klubi esimeseks trofeeks auhinnakapis.

1904. aasta jaanuaris loobus Carlos Padros Madridi Jalgpalliklubide Assotsiatsiooni presidendi kohast ja võttis üle oma venna Juan Padrosi presidenditooli klubis. 18. aprillil 1905 võitis Madrid oma esimese Hispaania meistrivõistluste tiitli, alistades Bilbao Athleticu 1:0.

23. oktoobril 1905 korraldas Carlos Padros esimese rahvusvahelise kohtumise Prantsusmaa presidendi M. LoubetŽ riigivisiidi raames. Vastaseks oli Gallia Sport Pariisist ja mäng jäi 1:1 viiki. 10. aprillil 1906 alistati baskide Athletic 4:1 ja võideti seega teist aastat järjest meistrivõistlused.

30. märtsil 1907 tehti ajalugu, võites esmakordselt meistrivõistluste ajaloos kolmandat järjestikust aastat. Sedakorda alistati baskide Vizkaya. 13. aprillil 1908 võideti juba oma neljas järjestikune tiitel, kui finaalis oldi üle Sporting de Vigost 2:1. Adolfo Melendez sai uueks presidendiks ja Carlos Padros nimetati eluaegseks aupresidendiks.

1910-36

31. oktoobril 1912 pühitseti sisse O’Donnelli väljak, mis oli aiaga piiramata. Maa omanik oli Laureano García Comiso ja ta rentis seda Real Madridile 1000 peseeta eest kuus. Sel hooajal tegi oma debüüdi noor ründaja Santiago Bernabeu. Järgnesid aastad, mil sportlikud tulemused olid pehmelt öeldes nõrgad ja mis kulmineerusid 30. oktoobril 1916 0:4 kaotusega meistrivõistluste finaalis Bilbao Athleticule.

29. juuni 1920 oli klubi jaoks tähtis päev, sest kuningas andis klubile kuningliku tiitli - Real (kuninglik). Sealtmaalt alates kasutab klubi seda tiitlit oma nime ees. Sündinud oli Real Madrid. 13. detsembril 1920 oli klubi esimesel välisturneel Portugalis, kus kohtuti Benfica ja Portoga. Pärast seda külastati Itaaliat, kus peeti kohtumisi Torinos, Livornos, Bolognas ja Genovas. Esimesed rahvusvahelised kontaktid said sõlmitud.

29. aprillil 1923 avati Ciudad Lineali staadion. Avamängus võitis Real 2:0 Irúni. Samal ajal ehitas Atletico omale Metropolitanot, tänu millele sai Madridi linnast rahvuslik jalgpallikeskus. 17. mail 1924 avati Chamartini staadion. Kuninglik kõrgus Gonzalo tegi avalöögi mängus, kus Real oli vastamisi Inglismaa karikavõitja NewcastleŽga.

27. augustil 1925 suundus Real Madrid turneele Inglismaale, Taani ja Prantsusmaale, kus olenemata kaotustest saadakse palju kogemusi.
14. juulil 1927 suunduti edukale turneele Ameerikasse Santiago Bernabeu juhtimisel. Tulemuseks oli 16 mängu, 9 võitu, 4 kaotust ja 3 viiki, väravatevahega 44:22. Kõige tähtsam oli see, et uus kontinent hakkas imetlema Real Madridi.

6. septembril 1928 esitleti klubi uusi mängijaid - Cabo Morera Lopezit ja Gaspar Rubiot. Viimasest sai uus kohalik iidol. 10. veebruaril 1929 peeti esimene mäng uues Hispaania liigas ja selles võideti Barcelona klubi Europa 5:0. Real Madridist sai uue liiga esimene liider.

1. septembril 1930 liitus klubiga Ricardo Zamora ja seda rekordilise 150000 peseeta eest Barcelona klubist Espanol. Juba enne Realiga liitumist oli ta väga kuulus ja see kuulsus kasvas Realis olles veelgi. 1931-32 hooajal võideti Hispaania liiga, kaotamata ühtegi mängu.

6. mail 1933 võideti pärast 17-aastast vaheaega Hispaania karikas, alistades finaalis Valencia 2:1. 21. juunil 1936 tegi Zamora legendaarse viimase tõrje oma karjääri jooksul, ja seda just karikafinaalis Barcelona vastu, mis võideti 2:1, kuigi lõpetati kohtumine 10kesi. Sealtmaalt alates oli Zamora legend.

1939-66

Pärast sõda, 19. aprillil 1939, kutsus Pedro Parages kokku assamblee ehitamaks klubi uuesti üles. 5. aprillil 1941 mängis legendaarne Jacinto Quincoces, selle aja parim kaitsja maailmas, oma viimase mängu klubi värvides. 15. septembril 1943 oli eriliselt tähtis päev klubi ajaloos. kui presidendiks nimetati üksmeelselt Santiago Bernabeu. Koos sellega algasid klubi ajaloo parimad ajad.

22. juunil 1944 ostab Bernabeu klubi jaoks maad uue staadioni ehitamiseks ja juba 27. oktoobril 1944 alustatakse Chamartinis uue kolosseumi ehitamist, mis pidi olema suurim Hispaanias. 9. juunil 1947 sai Madrid olulist täiendust Narro, Muñoze, Pahiño, Gabriel Alonso ja Macala näol. Võideti Eva Duarte Peroni nimeline trofee, mis oli välja antud Argentina presidendiproua poolt.

14. detsembril 1947 avati Santiago Bernabeu staadion. Rahvusvaheline meedia nimetas selle Euroopa parimaks staadioniks. Barinaga on esimene väravalööja uuel staadionil ja avamäng Os Belenensesi vastu võideti 3:1. 27. mail 1948 sai Santiago Bernabeust Real Madridi aupresident. 1. septembril 1950 nägi ilmavalgust Real Madridi infobulletään, mille esikaanel seisis Bernabeu pöördumine: „Kohtle oma sõpru hästi, aga oma vaenlasi veel paremini.“ 40 aastat hiljem sai sellest bulletäänist tänapäevane Real Madrid Magazine.

6. märtsil 1952 toimusid suured klubi 50. aastapäeva pidustused, mille raames korraldati ka rahvusvaheline turniir. Võitjateks osutus Kolumbia klubi Millionaires, kelle üks mängijatest jäi Real Madridi fännidele eriliselt silma - Alfredo Di Stefano. 27. detsembril 1953 esitleti Alfredo Di Stefanot juba kui Real Madridi mängijat.

18. aprillil 1954 jõuti lõpuks 21-aastase vaheaja järel taas Hispaania meistritiitlini. Di Stefano tähistas oma esimest aastat Real Madridis 29 tabamuse ja parima väravalööja tiitliga. 4. jaanuaril 1955 otsustas klubi juhatus muuta Chamartini staadioni nime, sellest sai ametlikult Santiago Bernabeu Stadium.

1955-56 hooajal võeti esmakordselt osa Euroopa Karikasarjast ja 13. juunil 1956 võideti see finaalis prantslaste Stade de Reimsi(seal mängisid tollal Kopa, Fontaine, Piantoni ja Vincent) vastu 4:3. 11. aprillil 1957 saavutati klubi rekord pealtvaatajate arvu osas Santiago Bernabeu staadionil, kui mälestusväärsel õhtul võideti Manchester United'it tervelt 120 000 pealtvaataja ees.

25. aprillil 1957 toimus Old Traffordil kaasahaarava poolfinaali korduskohtumine. Manchesteri kapten Byrne kuulutas enne mängu: „Täna õhtul on Old Trafford neile põrguks. Ükski jumalik jõud ei suuda ära hoida nende väljalangemist“. Aga mõned tunnid hiljem panid Kopa ja Rial vaikima kogu Manchesteri, Real Madrid oli taganud omale pääsu finaali.

30. mail 1957 võideti oma teine järjestikune Euroopa Karikas ja seda Bernabeu staadionil, kus finaalis alistati Fiorentina. Kui Miguel Munoz tõstis oma pea kohale võidukarika, seistes väljaku keskel, mis oli valgeks dekoreeritud, poetas Santiago Bernabeu rõõmupisara - tema Real Madrid oli juba „kontinendi suur kuningas“.

28. mail 1958 saavutati oma 3. järjestikune Euroopa karikas ja seda Brüsselis, kui võideti lisaajal 3:2 Milanot. 11. augustil 1958 värvati meeskonda Ferenc Puskas. Ta sai asendajaks Miguel Munozile, kes lõpetas oma karjääri.

1959. aastal ja 1960. aastal võideti taaskord Euroopa Karikas, vastavalt Stade de Reimsi ja Frankfurti Eintrachti vastu. Nõnda on Real Madrid ainuke klubi, kes võitnud Euroopa Karika viiel järjestikusel aastal.

9. novembril 1960 lõppes lõpuks Real Madridi võidukas teekond Euroopas, kui kvalifikatsiooniringis jäädi alla Barcelonale. Seejuures jättis unustamatu inglise kohtunik Mr. Leafe korduskohtumises lugemata 4 Reali väravat ja vilistamata ühe kindla penalti Reali kasuks.

1960-61 hooajal võideti Hispaania liiga rekordiliste numbritega - 30 mängust võideti 24 ja tiitel kindlustati juba 5 nädalat enne meistrivõistluste lõppu. Puskas sai omale Pichichi-tiitli 27 löödud väravaga.

20. augustil 1963 röövisid Venezuela valitsusvastased gueriljad rühmitusest F.A.L.N. Di Stefano, saamaks muu maailma tähelepanu. Asi siiski lahenes positiivselt ja pääseti paraja ehmatusega. 1964. aastal lahkus Di Stefano Espanoli.

1964-65 hooajal võideti viies järjestikune Hispaania liiga tiitel ja meeskonnaga ühinesid esimesed nn. "hipid" - Grosso, Pirri, Sanchís, De Felipe, Morollón. 11. mail 1966 vallutasid hipid Euroopa. Madrid taastas oma ülemvõimu Vanas Maailmas, võites Euroopa Karika finaalis Belgradi Partizani. Euroopa rääkis ainult biitlitest ja Real Madridist.

1967-1997

14. detsembril 1972 peeti Santiago Bernabeu staadioni 25. aastapäeva, mille raames lõpetas karjääri maailma kiireimaks ääremängijaks tituleeritud Gento. 1977. aasta aprillis värvati meeskonda sakslane Ulrich Stielike ja Juanito, kes said fännidele suurteks iidoliteks, olgugi et nad olid oma natuurilt täiesti erinevad mängijad.

2. juunil 1978 oli kurb päev kogu maailma jalgpalli ajaloos, sest suri Santiago Bernabeu. Augustis 1979 alustati tema auks mängimist Santiago Bernabeu trofeele. Esimesest turniirist võtsid osa Real Madrid, Ajax, Müncheni Bayern ja Milano.

1981. aastal võideti üle pika aja Euroopa Karikas, UEFA karika finaalis oldi üle Liverpoolist. 11. veebruaril 1982 paigaldati maailmas esimene videotabloo staadionile ja just Santiago Bernabeule. Seda tehti eelkõige jalgpalli maailmameistrivõistluste tarbeks, mis toimusid samal aastal Hispaanias.

5. veebruaril 1984 tegi oma debüüdi põhitiimis noor ründetäht Emilio Butragueno, kes oli tol hetkel parim väravakütt teises divisjonis. Debüütmängus Cadizi vastu lõi ta teisel poolajal 2 väravat, aidates Realil võita 3:2, ja uus ründetäht Real Madridis oli sündinud. 7. juulil 1984 toodi klubisse kuulus Michel. 80ndate lõpus võideti jälle viis aastat järjest Hispaania meistritiitel, kusjuures viimasel aastal löödi 38 mängus koguni 107 väravat.

2. aprillil 1992 leidis aset järjekordne kurb sündmus, kui autoõnnetuses suri endine Reali staar Juanito, kes oli just naasenud Santiago Bernabeu staadionilt Real-Torino mängult.

1994. aasta suvel sai treeneriks endine Reali mängija Jorge Valdano, kes toodi üle Tenerifest. Koos temaga tulid klubisse ka sellised mängijad nagu Fernando Redondo, Laudrup, Amavisca, Quique Flores ja Cañizares. 1995. aasta veebruaris valiti presidendiks tagasi Mendoza, kes saavutas 698 häält enam Florentino Perezist. Sama aasta novembris astus Mendoza tagasi ja presidendiks sai Lorenzo Sanz.

1996. aasta juulis asus treeneripostile Fabio Capello ning klubi värve hakkasid kaitsma sellised staarid nagu Seedorf, Šuker, Mijatovic ja Roberto Carlos.

1998-...

1998. aastal võideti üle kolme aastakümne taas Euroopa Meistrite Karikas, uue nimega UEFA Meistrite Liiga. Finaalis alistati Mijatovici väravast Juventus.

24. mail 2000 võideti oma 8. Euroopa Karikas, kui finaalis mängiti üle Valencia 3:0. See oli esmakordne juhtum, kui finaalis osalesid ühe riigi klubid. Juunis 2000 sai presidendiks Florentino Perez.

23. detsembril 2000 nimetas FIFA Real Madridi 20. sajandi parimaks klubiks. Tiitlit võtsid Blatterilt vastu Perez ja nüüdne aupresident Di Stefano.

Aastal 2000 toimus ka palju kära tekitanud mängijaost - oma pearivaalilt FC Barcelonalt osteti nende tähtmängija Luis Figo, kes 2001. aasta jaanuaris sai FIFA-lt kuldse jalgpalli autasu. Real Madridis oli sellise tunnustuse pälvinud varemalt kahel korral Di Stefano ja korra Kopa.

2001. aastal tõi Perez klubisse oma teise galactico - Zinedine Zidane`i. Augustis 2002 saavutati viimane trofee, mis veel auhinnakapist puudu oli - Euroopa Superkarikas, mis võideti Monacos, kui alistati Feyenoord 3:1.

Päev peale Superkarika võitu teatas Perez 3. galactico ostust - klubiga liitus Ronaldo, kes tegi oma debüüdi 6. oktoobril Santiago Bernabeul Alavesi vastu. Tulnud mängu 63. minutil, lõi ta oma esimese värava juba 64. minutil, lisades sellele veel ühe tabamuse 78. minutil ja aitas Realil võita 5:2.

Juulis 2003 esitles Perez koos Di Stefanoga oma 4. galacticot - Manchester Unitedist osteti David Beckham ja sellest sai suur meediasündmus. Mängija esitlusel oli kokku ligikaudu 500 akrediteeritud ajakirjanikku.

Pärast hooaega 2002-03 pole väärikasse auhinnakappi trofeesid lisandunud. Hetkeseisuga sisaldab see 29 Hispaania liiga tiitlit, 17 Hispaania karikat, 9 Euroopa Meistrite karikat, 1 UEFA superkarika1, 2 UEFA karikat, 7 Hispaania superkarikat, 3 Intercontinental karikat, 1 Latina karikat ja 18 regionaalkarikat.