Valitsev Eesti parim naisjalgpallur Vlada Kubassova võitis tänavu alles esimest korda karjääris kodumaise meistritiitli. See pool hooaega pärast Itaalias veedetud aastaid oli keerukas ning salakavala vigastuse tõttu katkendlik.

28-aastane Kubassova on pärast juulikuud tekkinud pausi tagasi koondise juures. Nagu ikka, särab ta siiralt - väga hea meel on tagasi koondises olla. Kui kogenud ründaja nädala algul Soccernet.ee-ga maha istub, ei kohuta mõte - "küsimusi on väga palju" - teda karvavõrdki. Juttu jagub nii hooajast Tallinna FC Floras, üllatava iseloomuga vigastusest, koondisemängudest ja konkurentsist parima sõbranna Lisette Tammikuga.

Oled värskelt Eesti meister. Said pühapäeval FC Floraga karikat tõsta. Kuidas seda päeva meenutad-mäletad? Mis tunded olid?
Väga külm oli! (Naerab.) Ei, väga hea tunne oli, sest tulin Eesti meistriks esimest korda. See oli kauaoodatud tiitel minu jaoks. Muidugi, see aasta oli väga raske, ma ei saanud väga palju mängida. Aga ikkagi on hea meel, sest olin võistkonna juures nii palju, kui sain.

Said 2022. aastal Itaalias Comoga ka karika - võitsid liiga. Kas oskaksid neid saavutusi kuidagi võrrelda?
Ma vist ei saa neid võrrelda, sest need on kaks erinevat liigat ja üldse teine keskkond. Comoga oli teistmoodi, sain mängida ja seal keskendusime tõusmisele. Floras on ka omakorda teistmoodi, sest ma polnud Eestis ammu mänginud. Tegin siin neli mängu ja sain meistritiitli! (Naerab.) Kui ma mängisin Levadias - kaheksa aastat ja ei saanudki tiitlit! Mul on hea meel, et olen Floras ja kõik niimoodi läks.

Kas jätkad ka Floras? On mingisugune diil tehtud?
Hetkel ei tea, kus ma jätkan. Mul oli leping detsembrini. Praegu keskendun koondisele.

Kas natuke mõtled välismaa peale ka? Kui eelmine kord rääkisime, siis ütlesid, et eesmärgid on justkui täidetud ja ei tea, mida veel tahaksid. Oled selle poole aastaga ümber mõelnud?
Välismaale olen mõelnud minna küll, aga kuna see pool aastat oli vigastuse tõttu raske, ma ei saanud nii palju mängida, siis pole välismaal võistkonda lihtne leida. Mõtlen selle peale. Samas on ka Floras väga professionaalne keskkond ja professionaalne tiim. Ma ei arvanud, et tulen tagasi ja asjad käivad niimoodi, isegi paremini kui mõnes välismaa klubis. Olen siin väga rahul. Eks näis, mis saab.

Vigastus hoidis sind platsilt enam-vähem kaks kuud eemal. Mis seal Meistrite liiga kvalifikatsioonis ikkagi juhtus?
Väravavaht lendas põlvega puusa piirkonda sisse. Me ei saanud tegelikult kohe arugi, et see on nii tõsine vigastus. Öeldi, et on puukas. Siis pidin koondisesse minema ja tegime igaks juhuks MRT. Sealt tuli välja, et on puusas luumurd, osaline lihase rebend ja mis kõik muu. Kõik vaatasid ja küsisid, et kus kohas see luumurd veel on? Ma olin ju jalgadel ja kõik oli justkui korras! Kui see MRT vastus tuli, mõtlesin ise ka, et äkki on midagi valesti - sain ju kõndida. See oli valus löök, sest pidin just koondisesse minema ja ootasin neid mänge täiega.

Alguses pidid siis kehale täielikku rahu andma? Või kuidas taastumine ja kogu see protsess peale hakkas?
Tegin nii palju, kui sain, et mul ei oleks valus, ja niimoodi vaikselt edasi. Siis hakkasin vaikselt jooksma.

Kuidas end praegu tunned? Oled täielikult terve ja mingisugust valu enam ei ole?
Ma arvan, et ei ole valu. Lihtsalt veidi kardan minna sarnastesse olukordadesse. Näiteks pühapäeval mängus oli olukord, kus pidin väravavahiga silmitsi minema, pall põrkas meie vahel, siis tuli selline flashback (meenutus - L. J.) ja veits kartsin. Aga muidu on kõik korras.

Füüsiliselt on ka okei? 
Ma ei ütle, et olen oma parimas vormis, sest hooaeg oli selline katkendlik. Sain juulis mängida kaks mängu, siis oli suur paus, siis Meistrite liiga, paus, nüüd ka kaks mängu ja peale koondist tuleb jälle paus. Nii on end väga raske vormis hoida. Aga jah, saab hakkama!

Koondises oled üle pika aja tagasi. Kaks akent jäi vahele. See oli ilmselgelt sinu jaoks raske periood, oled alati koondisesse tahtnud tulla. Või samas oli see osalt tore ka, sest tiimil õnnestumisi jagus?
Minu jaoks oli see muidugi raske, sest iga mängija tahab mängida ja koondises olla. Ja meil oli väga tähtis periood, tähtsad mängud (Rahvuste liigas - L. J.). Aga koondise üle on mul väga hea meel, just oktoobris olid [Armeeniaga] väga head mängud. Olin tribüünil ka ja elasin koondisele kaasa. Mul oli muidugi väga hea meel nende üle, meie üle!

Kui vaatad tagasi neile mängudele, Kasahstaniga tuli 0:0 viik. Kui nüüd analüüsiksid, mida tuleks paremini teha, et saaks sealt võidu kätte?
Tuleb väravaid lüüa. (Naerab.) Kusjuures, koondis on Kasahstaniga viimase kahe aasta jooksul kolm korda mänginud, aga mina mitte kordagi. Nüüd tuleb neljas katse. Enne, kui ma nendega pole mänginud, ei ütle ma parem midagi. (Naerab.) Aga usun, et meil on kvaliteeti, et neid võita. Oleme seda ju varem ka teinud. Aga midagi jäi puudu, eks see oli ka meie esimene Rahvuste liiga mäng. Olen kindel, et seekord saame hakkama.

Aga Iisraeli mäng. See oli väga raske. Mis tuleb seal paremini teha, et ei tuleks esiteks kaotust ja et ta ei läheks ka selliseks?
Vaatasin seda mängu tribüünilt ja arvan, et 0:5 ei peegelda kas just mängupilti, aga meie mängijate kvaliteeti. Usun, et saame taga nulli hoida ja küll tulevad meie võimalused ka. Nad on umbes samal tasemel kui Türgi, kellega juulis mängisime, ja nende vastu lõime väravaid - saime viigi. Ma arvan, et kõik on võimalik. Ja neil tuleb praegu viis mängu järjest, eks näis.

Viimases koondiseaknas mängis Eesti Armeeniaga, kelle võrku saadeti kahe kohtumisega koguni üheksa palli. Lisette, kellega teil on sama palju koondisemänge (63), läks väravate arvestuses sinust kolmega mööda ja on nüüd ise suurim skooriäss. On see teile ka eraldi jututeema, võistlus?
(Naeratab laialt.) Kusjuures Lisettega oleme parimad sõbrannad ja samas meil on selline tervislik konkurents ka. Vähemalt ma tunnen nii. Vahepeal räägime küll sellest ja teeme nalja, aga mul on ka tema üle väga hea meel. Muidugi, kui ta lõi kübaratriki ja pani kokku viis, siis mõtlesin, et tahaks ka! Jah, meil on sama palju mänge, aga tal rohkem väravaid ... No eks ma jõuan isegi rohkem lüüa! (Naerab.)

Kapten Inna on koondisest pikalt eemal olnud ja loodetavasti ühel hetkel tuleb tagasi. Kuidas see mõjutab, et teda pole mõnda aega olnud?
Muidugi arvan, et see mõjutab. Meil on mängijad, kes saavad teda asendada, jah, aga Inna on meie tiimi liider. Kui ta oleks meiega kaasas, oleks see suur pluss.

Kas ta on kuskil tiimivestlustes ka ja ütleb sinna vahepeal midagi? Suhtlete omavahel?
Meil on jah need chat'id, kus ta enne mängu saab meile edu soovida. Mina suhtlen temaga natukene rohkem ka. Loodetavasti tuleb ta meid Ungaris toetama, kui mängime Iisraeli vastu.

Hiljuti pikendati peatreenerite Sirje ja Nastja lepinguid. Pakun, et teie arvates on see ainuõige otsus. Aga kui sa põhjendaksid, mis teeb neist head treenerid? Miks nad sobivad koondist juhendama?
Ma arvan, et me oleme kõik kuidagi samal lainel. Nad tunnevad ja tunnetavad meid, ja meil on selline vabadus. Tunneme ennast hästi, nad usaldavad meid ja me usaldame neid. Ja see ongi selline retsept!