Tihti kuuleme seda just MM-finaalturniiri ajal, kuidas jalgpallivaatlejad vastandavad ratsionaalset jalgpalli emotsionaalsele jalgpallile, justkui oleksid ratsionaalsus ja emotsionaalsus üksteise suhtes vastandlikud omadused.

Kahjuks on sellisest arusaamast saanud üsna levinud stamp, mida leierdatakse eelkõige siis, kui mõni Euroopa koondis kohtub mõne koondisega lõunast. Nende omaduste tähendusse süüvides saab aga kiiresti selgeks, et nende vastandamine on mitmes mõttes problemaatiline.

Ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandamine jalgpallimängu kontekstis on probleemne vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks on see juba keeleliselt alusetu, teiseks kaasneb sellega väärarusaam ratsionaalsuse ülimuslikkusest ning kolmandaks toetab see tihti ka negatiivseid stereotüüpe.

1) Ratsionaalsus ja emotsionaalsus ei ole vastandid

Ratsionaalsuse ehk mõistuspärasuse vastandiks on irratsionaalsus ehk mõistuspäratus. Emotsionaalsuse vastandiks on emotsioonitus. Maakeeli võime vast rääkida arukusest ja arutusest ning kirglikkusest ja rahulikkusest. Otsest seost nende vahel aga tingimata ei ole.

Pole mingit põhjust, miks keegi ei võiks olla korraga ratsionaalne ja emotsionaalne (mõtleme näiteks emotsionaalse intelligentsi peale). Ja pole ka põhjust, miks irratsionaalsus peaks välistama emotsioonitust (ka rahulik kaalutlemine viib ekslike järeldusteni, kui eeldused on väärad).

Mulle näib, et kui ratsionaalsust ja emotsionaalsust jalgpalli kontekstis vastandatakse, siis tavaliselt peetakse sel puhul silmas hoopis distsiplineeritust ja distsiplineerimatust võistkondliku mänguplaani suhtes. Hästi, aga siis nimetagemgi asju õigete nimedega.

2) Ratsionaalsus ei ole ideaal, vaid üks osa sellest

Ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandamisega kaasneb tavaliselt eeldus, et ratsionaalne jalgpall annab väljakul eelise ja emotsionaalsus on edu saavutamisel takistuseks. Tegelikult on jalgpalliväljakul edu saavutamiseks vaja parajal määral nii ratsionaalsust, irratsionaalsust, emotsionaalsust kui ka emotsioonitust.

Ratsionaalsust läheb vaja näiteks taktikalise plaani mõistmisel ja järgimisel. Irratsionaalsust läheb aga vaja näiteks selleks, et pidada enda oskusi ja mänguplaani vastaste suhtes ülimuslikuks, isegi kui senine tõendusmaterjal viitab vastupidisele.

Emotsionaalsust on vaja näiteks selleks, et pigistada endast väljakul välja nii palju kui võimalik ning panna enda tahe maksvusele. Emotsioonitust aga omakorda selleks, et isiklikule ja võistkondlikule esitusele kahjulikke emotsioone ohjes hoida.

Ratsionaalse jalgpalli võidukäiku pühitsedes võib jääda mulje, et ideaalne jalgpallur ongi maksimaalselt arukas ja rahulik. Maksimaalselt arukas ja rahulik inimene ei saaks aga ilmselt kunagi tippjalgpalluriks, sest ta mõistaks juba alustades, kuivõrd ebatõenäoline on tippu jõuda ja kui ebamõistlikku investeeringut tähendavad selle püüdlemiseks vajalikud treeningtunnid. Samuti ei kihutaks teda tagant kirg mängu vastu, sest tema hinnangud oleks ju emotsioonidest puutumata.

3) See vastandus kinnistab negatiivseid stereotüüpe

Peamine probleem ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandamise juures seisneb aga selles, et see alavääristab emotsionaalseks nimetatavat osapoolt. Sest kui me vaatleme neid omadusi vastandlikena, siis järeldukski sealt loogiliselt, et emotsionaalsus tähendab ühtlasi ratsionaalsuse vastandit ehk irratsionaalsust.

See ei ole ebaaus mitte lihtsalt emotsionaalsuse kui ühe inimliku omaduse suhtes üldiselt, vaid selline vastandus toetab pahatihti ka suuri inimgruppe alavääristavaid stereotüüpe.

Samamoodi nagu "meheliku ratsionaalsuse" vastandamine "naiselikule emotsionaalsusele" on rumal ja kohatu, on seda ka näiteks ratsionaalse lääne vastandamine emotsionaalsele lõunale või ratsionaalse Euroopa jalgpalli vastandamine emotsionaalsele Aafrika jalgpallile. Öeldes nii, ütleme me ühtlasi, et terved need inimgrupid on ka irratsionaalsed.

*

Muidugi ei tähenda see kõik, et ratsionaalsus või emotsionaalsus ei oleks olulised omadused või et neid ei tohiks kasutada jalgpalli kirjeldamiseks. Kuid neist ei tohiks mõelda kui vastanditest, sest need ei ole seda, ning edu jaoks on vajalikud erinevad aspektid mõlemast.