Jalgpalliliidu presidenti valivad selle liikmed, kelleks on enamjaolt jalgpalliklubid. Klubidest rääkides on kombeks rõhutada nende sotsiaalset rolli, aga miks ei ole teadaolevalt ükski klubijuht lubanud konsulteerida enne valiku langetamist oma kogukonnaga?

Vastupidi, levinud on küüniline seisukoht, et isegi avalikkuse kõnetamine on presidendikandidaatide jaoks tühi vaev, sest tähtis on vaid hääleõigusega klubijuhtide veenmine. Kandidaatide käitumine üldiselt kinnitab seda arusaama. Ragnar Klavan teatas kandideerimisest väga hilja, tuli esialgse programmiga välja veel ligi kaks kuud hiljem ning osa tema tiimist püsib tänaseni saladuses. Aivar Pohlak on omakorda jaganud kommentaare ainult reaktsioonina vastasleeri avaldustele ning ütles Delfile otsesõnu, et "tegemist ei ole avalikkuses peetava võitlusega".

See ei ole otsene etteheide valimisvõitluse osapooltele, sest nende sihiks on valimiste võitmine ja mõlemad pooled keskenduvad mõistagi sellele, mida nähakse selle sihi saavutamiseks tarvilikuna. Et aga presidendikandidaadid ei tunneta kogukondade veenmise pakilist vajalikkust, see on iseenesest kõnekas ja kurb fakt.

Esiteks on see murekoht jalgpalli ülesehituse demokraatlikkuse seisukohalt, sest idee poolest peaks legitiimsus kanduma rohujuuretasandilt klubidesse, klubide kaudu jalgpallliliitudesse ja liitude kaudu rahvusvahelistesse katusorganisatsioonidesse. Kui rohujuuretasand on aga otsustusprotsessist ära lõigatud, siis tekib oht funktsionäride omavoliks kõikidel tasanditel.

Teiseks väljendab selline olukord konkreetselt Eesti jalgpallikultuuri vaesust. Isegi kui kogukonnad on vormilise sõnaõiguseta, omab fännide arvamus arenenud jalgpalliriikides ikkagi olulist mõju, meenutagem näiteks edukaid Superliiga vastaseid proteste või Saksamaa Bundesliga fännide poolt maha surutud välisinvestorite kaasamise plaani. Eesti jalgpallifännide löögirusikas on aga nõrk, sest kuigi ala harrastajaskond on korralik, jääb jalgpalli sotsiaalne osa tagasihoidlikuks.

Miks on see nii? Mulle näib, et jalgpallikultuurist räägitakse Eestis liiga tihti kultuursuse võtmes. Rõhutatakse vajadust juurutada tarkust, traditsioone ja väärtuseid, kuid selline lähenemine sisaldab juba olemasolevaid hinnanguid selle kohta, mis on õige ja hea.

Jalgpallikultuuri peamiseks nurgakiviks on aga alati olnud massiline publikuhuvi ning kõik muud kihid ja tahud rajanevad selle peale. Kui kümned tuhanded inimesed käivad nädalast nädalasse staadionil ja tarbivad jalgpalli muul moel, siis selle sünergia ja tähelepanu pinnalt kerkivad fännklubid, rivaliteedid ja jagatud arusaamad justkui iseenesest. Ent kui jalgpallikultuuri üritatakse külvata juba selgeks määratud raamide sisse, siis võib see mõjuda sihtrühmale elitaarse, eemalepeletava või lihtsalt liiga kitsana. Ühesõnaga – esmane siht jalgpallikultuuri edendamisel on jõuda massideni, mis eeldab publikuhuvi esikohale seadmist ja rohujuuretasandi võimestamist.

Eesti jalgpallis ei leidu vist kitsaskohti, mida poleks üritatud välja vabandada lapsekingades jalgpallikultuuriga. Argument algab sellest, et nõukaaja katkestus mõjus kohalikule jalgpallile halvavalt, vabariigi alguses tuli ülesehitustööd alustada nullist, mistõttu läks rõhk muudele valdkondadele kui publikuhuvi, ning lõpuks on tänases heaoluühiskonnas juurte kasvatamine juba eriti keeruline väljakutse. Miks jalgpalli ei toetata? Sest kultuur. Miks publikut ei ole? Sest kultuur. Miks klubid lonkavad? Sest kultuur. Miks noored loobuvad? Sest kultuur. Ja nii edasi.

Ning kui jalgpallikultuuril loomulikuks alt üles arenguks eeldusi ei nähta, siis jõutakse ikka ja jälle järelduseni, et kõikvõimalikke kitsaskohti tuleb parandada forsseeritult ülevalt alla. Seda nii positiivsete (nt kogukonnajuhtide projekt) kui ka negatiivsete (nt klubis treenitud mängijate reeglid) meetmetega. Sellistes meetmetes pole tingimata midagi halba, aga mida suurem rõhk läheb kesksele juhtimisele, seda kaugemale jääb otsustustest publik kui jalgpallikultuuri tegelik kandja ja edasiviija.

Senised tulemused Eesti jalgpallikultuuri edendamisel on olnud ebarahuldavad, aga kahjuks ei pööra ka Klavani programm sellele teemale erilist tähelepanu. Pealtvaatajaid mainitakse seal ainult riivamisi taristuga seotult ning mõõdikute hulgas on üldsõnaline eesmärk: kasvatada jalgpalli sotsiaalset mõju aastaks 2033 X korda. Sellise ebamäärase sihi asemel või vähemalt kõrval peaks olema konkreetne eesmärk kasvatada kordades Premium liiga jälgitavust ning tuua Eesti koondise mängudele alati ligikaudu täismaja.

Kahtlemata on Eesti jalgpallis palju muudki, mis vajaks parandamist ja arendamist, kuid jalgpallikultuuri edendamine läbi masside haaramise ja köitmise peaks olema kõige tähtsamate eesmärkide hulgas. See loob aluse ja eeldused uuteks arenguteks, lisavahendite ja veel suurema hulga inimeste kaasamiseks, niisiis mõjutab see otseselt või kaudselt kõiki teisi valdkondi ja küsimusi.

Kuni jalgpallipubliku huvid ei oma otsustajate jaoks ettekirjutavat tähendust ja kuni tippjalgpalli arendamise prioriteediks ei ole massiline jälgijaskond, seni jääbki jutt jalgpallikultuurist ainult haledaks vabanduseks igale kitsaskohale.