Ma julgen vastu vaielda- kui ikkagi hinnata kolmega, siis järelikult tunneb ka Vassiljev, et on midagi juurde panna, hoolimata diplomaatilisest jutust.

Samuti vaidleks Vassiljevile vastu, et mingit arengut ei toimunud- võibolla treeneri pilgu läbi küll, aga fännina emotsionaalselt vaadates... no areng on päris kõva. Henn on pannud mehed jälle ründama- jah, see valiksari läks aia taha ja need 2 lagunemist jäävad kummitama, aga üldpilt on kõvasti parem.

Kaks väga märgatavat muutust on, et Hennu ajastul on ära kadunud alates Pehrssonist juurdunud süsteem, et kui palli kaotasime vajusime ise 11 mehega 30 meetri peale ja on tekkinud julgus katsetada. Tulemused on silmaga näha- lõime igale vastasele vähemalt ühe värava (kokku saime 8, lasime sisse 21- kui eemaldada mainitud lagunemismängud, siis vahe on 7-12, mis on viimaseid aastaid arvestades väga viisakas), kusjuures ainsad väravata mängud olid 1-0 Norrale ja 5-0 Itaaliale. Ok, see Itaaliale löödud värav oli Donnarumma kink, aga võtame vastu.
Võrdleme seda eelmiste valiktsüklitega alates Pehrssoni tulekut (jätame rahvuste liiga kõrvale).
*2024 EM valiksari- väravate vahe 2-22 (suurimad kaotused 5-0 Rootsile ja 5-0 Belgiale, need eemaldada, siis 2-12)
*2022 MM valiksari- väravate vahe 9-21 (suurimad kaotused 6-2 Tšehhile ja 5-2 Belgiale, aga polnud otseselt lagunemismänge. Need eemaldada, siis on väravate vahe 5-10)
*2020 EM valiksari- väravate vahe 2-26 (suurimad kaotused 8-0 Saksamaale (kordasime suurimat kaotusvahet) ja 5-0 Hollandile. Sama jutt, eemaldame need, siis 2-13)
*2018 MM valiksari- väravate vahe 13-19 (suurimad kaotused 8-1 Belgiale ja 5-0 Bosniale, suurimad võidud olid Gibraltari üle 4-0 kodus ja 6-0 võõrsil, ehk 10 väravat 13-st läks nende võrku. Anomaaliad eemaldades saame 2-6)
*2016 EM valiksari- väravate vahe 4-9 (suurimad kaotused olid kusjuures 3-0 Inglismaale ja 2-0 Šveitsile. Need eemaldame, siis 4-4)

Tõele au andes, ei läinud ka Rüütli viimane valiksari kõige paremini- väravate vahe oli 6-20, aga tasub märkida, et see oli viimane kord kui meil õnnestus valiksarjas tõsiselt tugevat vastast tõsiselt nõelata (2-2 viik Hollandiga)
Ehk nagu statistikast näha, üritas koondis koos Pehrssoni tulekuga üle 10 aasta "turvalist" jalgpalli mängida, mis isegi teatud maani toimis- näeme ju, et kui suurimad kaotused eemaldame, siis 2016 oli väravate vahe nullis ja isegi järgnev valiksari oli viisakas, aga on selgelt näha 2020 valiksarjaga toimunud totaalne kollaps, millest toibume siiamaani.
Jah, võib ju väita, et viimased 2 EM valiksarja on väga keeruliste gruppidega olnud ja tippude mõistes on see isegi tõsi, aga see ongi põhjus, miks 2 suurimat kaotust välja said võetud- ja isegi siis pole olukord parem. Ja see langeb kokku perioodiga, millal Eesti koondis konkreetselt unustas, kuidas rünnata. Nüüd kui koondis ründab, on väravate vahe jälle viisakam. Aga see protsess võtab aega- laseme Hennul toimetada ja üle hulga aja on mul lootus, et paari aasta pärast on 2014-2024 Eesti jalgpalli unustatud tume peatükk.

"...ma ei näinud ühtegi täiesti katastroofilist mängu, kui, siis ühte."

Hehe.

"On vaja, et koondisemängijad mängiksid igapäevaselt tippliigades. Näiteks stabiilselt Ungari kõrgliigas"

Hehe.

Pohlak on uhke!
Heinast kahju vaid!