FC Flora teisipäevane 0:0 viik San Marino meistri Virtusega oli teine kord, kui Eesti täiskasvanute tasemel Euroopa kõige kehvema jalgpalliriigi otsa komistas. Erakordsest tulemusest räägitakse ka Pariisi olümpial!

Napikaid San Marinoga on Eesti meeste jalgpallil olnud teisigi. Näiteks FC Levadia sai 2014. aasta juulis La Fioritast jagu alles Heiko Tamme 90+3. minuti väravaga. Neli kuud hiljem saadi nähvakas kätte.

Magnus Pehrssoni juhendatud Eesti meeste A-koondis piirdus San Marino olümpiastaadionil (ambitsioonikas nimi!) peetud EM-valikmängus 0:0 viigiga, mis rikkus tuju. Märk “ei saanud isegi San Marinost jagu” jäi Pehrssonit saatma läbi terve ametiaja.

Miks? Sest tippsport on halastamatult tulemustele orienteeritud valdkond. Võitude ja edu puudumine tekitab ängi. Ning asetab eriti terava tähelepanu alla need harvad võistlused, kus edunäljas osapool on favoriidi staatuses. Isegi seal ei saanud hakkama. Isegi selles äpardus. Isegi-isegi-isegi jne.

FC Flora ja tema uue peatreeneri Taavi Viigi õnneks tabas äpardus neid eurosarjaduelli esimeses matšis, mis tähendab, et 30. juulil A. Le Coq Arenal on võimalik jama ära klattida. Kui Flora pääseb edasi, muutub 0:0 viigi mõju tühise(ma)ks. Ainsaks reaalseks kaoks jäävad sel juhul San Marinost saamata jäänud koefitsiendipunktid.

Aga vähemalt praegu elab San Marino jalgpallimeistri Virtuse unistus edasipääsust edasi. Ning kuna miniriigi jaoks on igasugune rahvusvaheline edu koheselt väga oluline spordisündmus, siis ei ole olemas mõnda San Marino sporditegelast, kelle peas sõna "Eesti" kohe tulukest põlema ei paneks. See sai Pariisis järele proovitud.

Olümpiamängude üks vahva traditsioon on rinnamärkide vahetamine. Kõige soodsam koht selleks on sportlaste ja treenerite elupaigaks olev olümpiaküla, kus kõik delegatsioonid ninapidi koos. Aga võimalusi avaneb ka mujal, kus olümpiamängudel osalejad liiguvad ja toimetavad.

Neljapäeva hommikul Reena Pärnati vibulaskmisvõistlusel (646 punkti andis 64 võistleja seas 42. koha, 31. juuli 1/32-finaalis on vastaseks India esindaja Deepika Kumari) silmas siinkirjutaja San Marino dressis tegelasi. Kiire uuring olümpiamängude infosüsteemis kinnitas, et üks miniriigi viiest esindajast Pariisis on vibulaskja.

San Marino vanamehed, ilmselt nende sportlase Giorgia Cesarini taustajõud, olid omavahel tihedas vestluses. Aga proovima peab! Võtsin taskust Eesti märgi ja tatsasin nende juurde. Kohe oldi väga rõõmsad, sest “Eesti on meile hästi tuttav riik”. Ilmselgelt olid nad Virtus – Flora kaks päeva varem tehtud 0:0 viigiga väga hästi kursis.

San Marino märki neil aga kohe käepärast polnud, aga loeti sõnad peale: tule 10 minuti pärast tagasi ja siis anname enda oma vastu. Pressitelgis läks aga pikemalt ja liikusin võistlusalale, kus sanmarinolasi enne olin trehvanud, tagasi alles pool tundi hiljem. Üks vanamees silmas mind juba eemalt ja viipas laia naeratusega.

Surus mulle märgi San Marino märgi pihku ja soovis head olümpiat. Ning, noh, ma siis nende meeleheaks meenutasin ka 10 aasta tagust A-koondiste 0:0 viiki ja kiitsin San Marino vabariigi ilu ja võlu. Siinkirjutaja on nüüd San Marino olümpiamärgi omanik ja selle üle siiralt rõõmus!

Muuseas, kui Pärnat ja Cesarini peaksid mõlemad oma kahest esimesest vastasest jagu saama, näeme naiste vibulaskmise individuaalvõistluse 1/8-finaalis järjekordset Eesti – San Marino duelli!