Sõna otseses mõttes uue hingamise saanud värske abielumees Mattias Käit: pereelu alustamine on mulle väga tähtis (+ kõlakatest, vennast, positsioonist) (2)
Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit jättis Rumeenias selja taha hooaja, mis möödus viimaks enam-vähem murevabalt. Käidile jagus ohtralt mänguaega ja boonusena seostati teda nii Itaalia kui ka Türgi klubidega. Kui palju oli neis juttudes tõde ja kui palju kõmu?
EM-valikmängudele Aserbaidžaani ja Belgiaga läheb Käit vastu sõna otseses mõttes uue hingamisega. Ta vabanes nimelt väikese lõikuse abiga murest, mis oli teda noorusest saadik vaevanud, lisaks sai temast vahetult enne koondiseakna algust abielumees. Pere-elu väärtustamine käib Käidiga kodust kaasas – lähedased on alati olnud toeks temale ning nüüd saab ta ise pakkuda tuge nooremale vennale Kristoferile, kes teeb Portugalis esimesi samme suure jalgpalli suunas.
Ent alustuseks Rumeeniast. Bukaresti Rapid pääses hooaja lõpusirgel esikuuikusse ehk medalimängudele ja hellitas pikalt lootusi isegi eurosarja jõuda, kuid see šanss libises viimaste voorudega käest. Pronks ja Konverentsiliiga pilet jäid lõpuks nelja punkti kaugusele, ent Käidi sõnul klubi juhtkond medalit väga taga ei nutnudki. Kripeldust tekitas neis pigem see, et karikavõistlustel jäädi oma alagrupis alles neljandaks ja veerandfinaali ei pääsetud.
"Hooaja alguses pandi eesmärgiks top 6 ehk ülemisse poolde saamine ja selle me ju täitsime. Aga mida aeg edasi, seda paremini läks, vahepeal olime isegi kolme seas, korra isegi meistriks tulnud Constanta Faruli järel teisel kohal," kirjeldab Käit. "Aga jah, hooaja lõpp läks natuke käest ära. Olen siiski aru saanud, et presidentide jaoks oli viies koht okei. Pigem oli suurem pettumus see, et me uue süsteemiga karikas edasi ei saanud."
Käit ise käis kõrgliigas väljakul 31 kohtumises ja kuulus neist 28 puhul algkoosseisu. Suurem number jäi puhtalt vahepealsete traumade taha, millega Käidil oli lõppenud hooajal pigem siiski õnne. "Vahepeal oli ju põlvetrauma, millega tulin Eestisse ja ei saanudki siin lõpuks mängida," meenutab Käit septembrikuist koondiseakent. "Aga tagantjärgi vaadates läks hästi, et sellega nii vähe mänge pidin vahele jätma. Oli esimene selline hooaeg, kus vigastused väga ei seganud. Kui terve olin, siis pigem oli haruldane, kui ma ei mänginud täismängu."
Vahetusest sekkujaks jättis peatreener Adrian Mutu eestlase vaid kolmel korral. "See juhtus peamiselt siis, kui mängude graafik oli tihe. Nii et üldpildis olen igati rahul!"
Üks pael pea ümbert minema, uus asemele
Päris ilma tervisejuttudeta siiski ei saa – vahepealsest pehmendavast peapealast on Käit nüüdseks küll loobunud, ent peab sedapuhku kandma koondisemängudes näomaski. Nimelt käis ta äsja kergemat sorti ninalõikusel, mis peaks aga leevendama üsna märkimisväärset vaevust.
"Mul on päris kaua, alates umbes 14. eluaastast olnud see probleem. Oli ninaluumurd ja toona öeldi, et ei pea operatsioonile minema. Tagantjärgi targana oleks vist ikkagi võinud ära käia," selgitab ta. "Vaheseina parem pool oli selline, mis tekitas probleeme. Talvel on nina kogu aeg kinni olnud, Rumeenias kogesin nüüd esmakordselt ka seda, et hästi palavaga on sama tunne, nagu oleks nohu. Aga suvel ei ole ju. Õhk ei käi läbi ja magasin kogu aeg nii, et pidin ninaspreid kasutama, muidu magada ei saanudki.
Veebruaris või märtsis sain Rumeenias uuesti kelleltki küünarnukiga laksu. Jätsin vist ühe või kaks mängu vahele, oleks võinud ka siis opil ära käia, aga klubi ei tahtnud tol hetkel lasta. Ja nagu see jalgpallurite elu on, et aega väga ei ole. Pidime sättima kuidagi koondisega, et saada see operatsioon ära teha," lausub Käit, kelle nina kallal käisid arstid kahe nädala eest.
Taastumine on tema sõnul läinud loodetud moel. "Natuke turses veel on, nii et päris hästi aru ei saa, aga magan juba ilma ninaspreideta. Minu jaoks on see suur asi! Aga seda maski pean kasutama nüüd vist kaks kuud,” tõdeb Käit.
Esmakordselt pani ta maski ette esmaspäevases koondise trennis. "Kardan, et võib hakata natuke vaatevälja takistama. Aga eks me seadistame ta mulle kuidagi külge ja nii ta siis jääb."
Koondise koosseisu vaadates näib väga võimalik, et olude sunnil peab Käit sarnaselt kevadistele mängudele ka aserite ja belglaste vastu taas tegutsema alumise poolkaitsjana. Talle endale see muret ei valmista, sest Rapid mängib enamasti kahe keskväljamehega, mis tähendab, et ülesanded on nii või naa harjumuspärased. "Kui teine mees kõrvalt tõuseb, oledki ise nagu number kuus, nii et minu jaoks ei ole see küsimus. Ta ei aja mind kuidagi sassi, ma tean liikumisi ja seda, kus olema pean. Selle taha midagi ei jää."
Klubivahetus? Esialgu kõigest jutud
Mullu suvel tahtis Käiti Rapidilt ära osta üks Šveitsi klubi, kevadel sahistati pärast koondisemänge, et tema vastu on huvi üles näidanud Spezia ja Palermo Itaaliast, samuti Türgi hiid Besiktas. Käidi sõnul agendilt temani midagi konkreetsemat ei jõudnud, seega võib jutud liigitada pigem kõmuks – ent iga meest ei seostataks kellegagi ka niisugusel tasandil.
"Mulle endale näis, et meedia lihtsalt võttis need asjad kuskilt. Võib-olla seal mingi iva on taga, aga mina ei ole sellega küll rohkem kursis. Samas kui näiteks Speziast räägiti, siis nad ju alles äsja kukkusid Serie A-st välja – olen üsna kindel, et nad ei hakanudki enne midagi komplekteerima, kui nad ei teadnud, mis neist saab. Türgi jutu kohta mõtlesin samamoodi ise ka, et Türgi meediast käis see läbi, Rumeenias ja Eestis korjati ka üles, aga minuni pole sellest küll midagi jõudnud. Kehv tunne samas pole! Alati on hea, kui silma oled jäänud. Ja kui vähemalt mõni klubi on huvitatud ja su nimi kuskilt läbi käib, laiendab see võib-olla teiste klubide vaatevälja ka," lausub Käit.
Praegu on ta siiski kindlalt Rapidi mängija – leping rumeenlastega kehtib veel ühe aasta. "Meil sai hooaeg läbi ja ma tulin kohe järgmisel päeval Eestisse, nii et ma ei ole klubiga midagi arutanud. Eks nad ootavad mind tagasi ja siis vaatame jooksvalt, mis edasi."
Pere pakub ülivajalikku tuge
Ühes osas on Käit siiski äsja olulise elumuutuse teinud – ta kasutas klubihooaja lõpu ja koondisemängude vahele jäävat hetke selleks, et abielluda kauaaegse elukaaslase Mailisega. Lähedaste ja pere tähtsust on tema sõnul võimatu ülehinnata, eriti jalgpalluri elukutse puhul, mis viib sageli kauaks kodust eemale.
Suve lõpus 25-aastaseks saav Käit siirdus Inglismaale Fulhami akadeemiasse teismelisena ehk on välismaal elanud juba enam kui kolmandiku senisest elust. Ning et võõrsil saaks üldse kodust ja kodutundest rääkida, on kaaslase roll tema sõnul ütlemata tähtis.
"Ma arvan, et ükskõik kellelt sa siin ruumis küsid, ütleb ta sulle, et see on väga oluline," viitab Käit samal ajal kõrval teistele ajakirjanikele intervjuusid andvatele koondisekaaslastele. "Olla üksi kõigist eemal, eriti veel pikalt, ei ole kerge. Sõbrad ja pere on Eestis, aga tähtis, et keegi toetab sind ka siis, kui sa seal platsil oled. Tasapisi pereelu loomine on selles mõttes mulle tõesti väga tähtis."
Jalgpalluri töö on olemuselt üpris ebakindel, sest kas või näiteks elukoha vahetusi tuleb ette märksa tihedamini kui keskmises ametis. Käit viitab aga tabavalt, et seeläbi võib ühtlasi väga hästi selgeks saada, kellega on üldse mõtet ühist teed käima hakata. "Kui me Inglismaal elasime, siis abikaasal olid ju ka olemas nii töö kui ka kool. Pole lihtne oma elu sinnapaika jätta ja hakata minuga kaasas tiirlema. Seda peab austama!" rõhutab ta.
"Jalgpalluri naise elu pole kerge. Meie elame lihtsasti sisse – läheme trenni või mängule, suures pildis ju ikkagi üks ja sama asi, lihtsalt uued näod. Aga temal on täiesti uus elu. Uues kohas tuleb hakata sisse elama ja kui mina pean kohe jalgpalliliselt hakkama saama, siis tema vaatab näiteks kortereid ja teeb taustatööd," märgib Käit.
Koondise kodumängude pidevale külastajale on kindlasti aastatega silma jäänud, et Käidi pere ja sõbrad moodustavad alati tribüünil talle kaasa elava pisisektori. Poolkaitsja sõnul on ta sellega väga harjunud ja ammutab sealt iga kord platsile astudes lisajõudu. "Võib-olla päris esimesel mängul neid ei olnud, aga pärast seda on nad olnud alati kohal – alati! Plakat kaasas, istuvad samas kohas, kogu pere on alati kohal, kui vähegi saab. Kõik nad väga jälgivad ja aitavad, ehkki nüüd on väiksem vend ka välismaal, kes vajab rohkemgi tuge. Eks nad nüüd peavad energiat kuidagi jaotama," sõnab Käit ja viib jutu nooremale vennale, kes omandab jalgpalliharidust Portugalis.
18-aastane Kristofer Käit siirdus mullu veebruaris esialgu Portugali suurklubi Porto noortemeeskonda, nüüd on ta teise sealse kõrgliigaklubi Rio Ave ridades. "Kui mina olin Inglismaal, sain vähemalt Eesti peres elada, kus oli vähe kergem. Tema peab seal üksi olema, Eesti sõpru pole. Kerge niimoodi kindlasti ei ole," võrdleb Käit.
Ta ise suhtleb noorema vennaga peaaegu igapäevaselt. "Kas ta räägib, mis tal on juhtunud, või ajame niisama juttu. Olen lihtsalt tema jaoks olemas. Vahel helistab mulle, kui trennist koju kõnnib või tal on lihtsalt igav. Tal on vaja lihtsalt eesti keelt kuulda, käime pidevalt läbi. Ma ise olen elus juba selle faasi läbi elanud, eks ma oskan veidi rohkem suunata kui isa-ema, mis seisukohta mingis asjas võtta," kinnitab Käit.
Oled mees, kes liigub õiges suunas ja pakub mulle kui koondise fännile alati positiivseid emotsioone :)
