Spordifänni kalender võib hooaja jooksul päris kiiresti täis saada. Ühel nädalavahetusel on mäng Tallinnas, järgmisel tuleb sõita Tartusse ja siis avastad, et lemmikmeeskond mängib Riias või Helsingis. Kui lisada siia piletid, sõidud, söögid ja vahel ka öö hotellis, hakkab üksikute mängupäevade asemel kujunema juba päris korralik hooajaeelarve.

Sama kehtib aktiivselt sportiva inimese kohta. Jooksutossud, suusavarustus, jalgratas või jõusaalikaart ei pruugi eraldi võttes tunduda millegi erilisena, kuid aasta peale koguneb neist omaette kulu. Kõige keerulisem ongi sageli see, et enamik neist väljaminekutest ei tule korraga, vaid natuke siit ja natuke sealt.

Üks mäng võib maksta rohkem kui pilet

Mängupileti hind on tavaliselt kõige lihtsam kulu, mida ette arvestada. Palju vähem mõeldakse sellele, mis mängupäeva ümber toimub.

Kui näiteks sõita Tallinnast Tartusse autoga, tuleb arvestada kütuse ja võimaliku parkimisega. Kui mäng lõpeb hilja õhtul või tegemist on välisreisiga, võib juurde tulla majutus. Kõht tuleb samuti täis saada ning pikema päeva jooksul tehakse üsna kergesti mõni spontaanne ost.

Veel lihtsam on kulusid alahinnata siis, kui minnakse mängule koos sõprade või perega. Ühe inimese asemel tuleb pilet osta mitmele ja ka sõidukulu jaguneb teistmoodi. Seepärast võib hooaja lõpus selguda, et mängupiletitele kulus näiteks 150 eurot, kuid kogu mängudega seotud summa oli mitu korda suurem.

Fännireisid sünnivad vahel spontaanselt

Kõiki spordireise ei planeerita pool aastat ette. Mõnikord ilmub kalendrisse mäng, mida lihtsalt tahaks oma silmaga näha. Kui sõit on naaberriiki ja pilet tundub mõistliku hinnaga, on otsus lihtne tulema.

Ühe õhtu asemel võib sellest aga saada terve nädalavahetus. Lisanduvad laevapiletid või lennud, hotell, restoranid ja kohapealne transport. See ei tähenda, et selliseid reise peaks vältima. Pigem tasub endale ausalt kokku arvutada, mida üks väljasõit tegelikult maksab.

Sama kehtib ka suviste suurturniiride ja võistluste kohta. Kui sihtkoht on kaugemal, võib transport olla isegi suurem kulu kui sündmuse enda pilet.

Hobi võib vajada päris varustust

Spordifännil on üks kulu, sportijal teine. Kui inimene hakkab regulaarselt jooksmas käima, võib alguses piisata vanadest trenniriietest ja sobivatest jalanõudest. Mõne aja pärast tuleb aga jutuks parem jooksukell, talveriided või uued tossud. Jalgrattaga sõitmisel võib esimene ratas olla alles algus. Kiiver, tuled, hooldus, varuosad ja talveks hoiustamine lisavad kõik oma osa.

Suurema ostu puhul tasub enne otsustamist vaadata, kas tegemist on päriselt vajaliku varustusega või lihtsalt asjaga, mis hetkel väga meeldib. Kui kallim ost on põhjendatud ja selle jaoks kogu summat korraga kõrvale pandud ei ole, võib arutellu tulla ka suurema ostu rahastus. Siis tasub vaadata kogu tagasimakstavat summat, perioodi ja seda, kuidas igakuine makse ülejäänud kuludega kokku sobib.

Väikesed maksed võivad märkamatult kuhjuda

Spordiga seotud kulud ei ole tavaliselt pere ainus rahaline kohustus. Lisaks võivad olla järelmaksud, väiksemad laenud, krediitkaardimaksed või muud igakuised kohustused.

Kui neid on kogunenud mitu, võib tekkida soov vaadata kogu pilt korraga üle. Üks võimalus, mida sellises olukorras võrreldakse, on maksete koondamine. Selle mõte on vaadata olemasolevaid kohustusi koos ning hinnata, milline oleks nende kogukulu ja igakuine koormus ühe lahenduse asemel mitme erineva makse puhul.

See ei ole iseenesest põhjus midagi muuta. Mõnikord piisabki sellest, kui kõik igakuised maksed ühte nimekirja panna. Alles siis on näha, kui suur osa rahast tegelikult juba enne kuu algust ära on planeeritud.

Lõppkokkuvõttes ongi spordi juures kõige toredam see, et hooaeg ei mahu ainult mänguprotokolli. Mõne jaoks tähendab see võõrsil käimist ja staadionil kaasaelamist, teise jaoks varahommikusi jooksuringe või nädalavahetuse rattasõite. Kui hooajaga kaasnevad kulud on enam vähem teada, on neid elamusi ka lihtsam nautida ilma, et iga mängupäeva järel peaks rahakoti pärast muretsema.