Stiilselt lahkunud Neemelo: ma ei saanud alt vedada, pidin selle tegema enda mänguks

9. NOVEMBER 2019 16:21

Rasmus Voolaid, Paide

Hetk, mil Neemelo lõi oma karjääri 196. Premium liiga värava. Foto: Liisi Troska

Täna oma karjääri viimases mängus Paide Linnameeskonna FCI Levadia vastu 3:1 võiduni tüürinud Tarmo Neemelo vaatas mängujärgses intervjuus oma mängule, hooajale ja karjäärile tagasi.

Neemelo sai viimases kohtumises kirja avaväravale söödu ja lõi 3:1 võidu kindlustanud viimase värava. Pärast seda jooksis ta publikusse ja sai ka kollase kaardi. Tribüünil valitses seejärel aga hämming, kuna justkui oli jäänud mulje, et Neemelol oli juba kollane kaart all.

Teeme ühe asja esiteks selgeks. Kas sa said täna kaks kollast kaarti või ühe?
Ühe, omast arust. Kirjas oli küll kaks kaarti, aga minu arust sain ikka ühe.

Slava Zahovaiko ütles, et see oli sada protsenti Tarmo mäng. Kas sa tundsid ise ka, et see täna on Tarmo mäng?
Ma ei saanud alt vedada, jah. Pidin selle tegema enda mänguks. Tuli väravasööt ja värav - võib väga rahul olla. Publikut oli ka siia päris palju vaatama tulnud, väga ülev emotsioon oli.

Kas see oli parim võimalik viis, kuidas jalgpallurikarjäär ära lõpetada?
Ma arvan, et oli. Kübaratrikiga oleks olnud muidugi veel parem, aga mulle tundus, et sellest piisab.

Päris nüri oleks vist kaotusega olnud lõpetada?
Seda küll, jah, aga me mängisime täna paremat jalgpalli kui Levadia.

Kuidas sa oma viimasele hooajale tagasi vaatad?
Jääb kripeldama, et kui juba nii lähedal olime, siis oleks võinud esikolmikusse ka pääseda. Ma arvan, et järgmisel aastal on Paide kindlasti medalil.

Kuidas su keha praegu on? Kui peaksid ühe hooaja veel mängima, siis peaksid vastu?
Targalt treenidest vast peaks vastu, aga seda hambad ristis. Jumal tänatud, et täna mäng muru peal oli, natuke pehmem.

Hommikul ärgates kõik kohad valutavad ja käima saamisega läheb ka aega. Varem või hiljem tuleb see niikuinii ära teha. Vahet pole, kas üks aasta siia või sinna.

Aga järgmine aasta tuleb Paide ju medalile. Kas sa ei tahaks seda?
Tahaks küll, väga tahaks. Ma hakkan neile kõvasti pöialt hoidma, aga eks nad suudavad ilma minuta ka.

Kas sa jääd nüüd jalgpalli juurde?
Ma loodan küll, jah. Midagi kindlat veel ei ole ja olen pakkumistele avatud. Kui üldse tuleb mõni pakkumine, siis hakkan kaaluma. Treeneritööga olen natuke kokku puutunud noortega, aga see ei ole päris võõras. Aga võiks muid asju ka proovida.

Foto: Liisi Troska

Jalgpallikommentaatoriks?
Ma arvan, et seal ma nii hea ei oleks. Aga mine tea!

Oled kogu karjääri oma peast juba läbi lasknud? Mis jäi kripeldama ja mis on eredamad mälestused?
Kripeldama jääb praeguse emotsiooni pealt see selle aasta medal. Muidu on võite ja kaotuseid olnud, kellel neid ei oleks? Välisklubides on käidud, aga kindlasti oleks tahtnud kuskil kõrgemal tasemel veel käia. Ju siis võimed ei olnud päris sellised. Päris palju on läbi elatud, väga midagi ei kripelda.

Eesti liigas on neid mälestusi päris palju. See 2005. aasta 40. värav, mille Florale lõin ja mis TVMK-le meistritiitli kindlustas. Vot see jääb meelde.

Päris ebareaalne lause, mida öelda. "Hooaja 40. värav, mis meistritiitli kindlustas".
Nii ta oli. Olid ajad. (Naerab)