Eesti euroklubide peamine edukuse mõõdik on sportlik tulemus, kuid lisaks sellele hinnatakse ülehüppajaid ja latikukutajaid tribüünil toimuva põhjal. Suure publikuarvu nimel tehakse kohati isegi ebatervislikke ohverdusi, selgub meeskondade taustajõududega vesteldes.

Euromängud on Eesti tippklubidele mitmes mõttes hooaja tippsündmus. Mängud on rahvusvahelised ning tulemusest sõltuvad rahasummad mõjutavad olulisel määral klubi käekäiku. Publikuhuvi meeskondade vastu on pelgalt numbreid vaadates Premium liigaga võrreldes suurem, mis tähendab omakorda klubi taustajõududele tavahooajast erilisemaid, aga ka tihedamaid tööpäevi. "Euromängu töömaht on ikka midagi muud kui nii-öelda tavamängu töömaht," tunnistas Tallinna Levadia kogukonnajuht Lauri Välja Soccernet.ee-le, kui vahendas eurohooaja järgseid muljeid.

Eestis toimunud kohtumistest köitis tänavu enim tähelepanu Tallinna Levadia kodumäng IFK Göteborgiga, seda nii publikuarvu kui mängule eelnenud ning järgnenud sündmuste tõttu. Tol neljapäeval oli A. Le Coq Arenal veidi enam kui 7700 silmapaari, millest suurema massi on klubi ajaloos staadionile meelitanud vaid Newcastle United 20 aastat tagasi – toona oli Lillekülas 7917 pealtvaatajat.

Mängupäeval toimub etendus publikule mõne tunni vältel, kuid sellele eelnevatel päevadel käib tagatubades hommikust õhtuni, äärmuslikumal juhul isegi ööni pidev töö, et vaatemängule oleks võimalikult palju kaasaelajaid.

Eesti klubide turundusinimesed kostavad kui ühest suust, et kurnaval ajal tuli aega näpistada unetundidest, et eesmärgid saaks täidetud ning staadionile tulnud pealtvaatajale pakkuda parim võimalik elamus. "Und ei saanud peaaegu üldse," lausus Nõmme Kalju kogukonnajuht Saana Hüppönen. "Kell seitse üles, põhimõtteliselt kohe toimetama ja mõni päev venis kella üheni," meenutas Välja. "Kui mäng jõudis kolmandas ringis Tallinnasse, siis mul on sulle faktiliselt võimalik öelda, et keskmiselt kolm pool tundi," vastas Paide Linnameeskonna turundusjuht Karl-Thomas Kallasmaa küsimusele, mis uuris ööune pikkuse kohta. "See on hea näide sellest, kui võimekas on inimese organism ja aju."

Kõik tõdevad tagantjärele, et võimas pingutus läks asja ette, sest lõppenud seikluse järel on hinges valdavalt rahulolu. Ehkki päevad olid pikad, hindasid nelja euroklubi inimesed tagantjärele, et tehtud töö tulemus oli õnnestumine.

Levadia tegi ületatud ootuste tulemusena piletitulu rekordi

Praegune Premium liiga liider sai tänavu korraldada kaks täiesti erinevat kodumängu. Waleslaste Caernarfon Towniga oli avakohtumise järel viieväravaline eduseis ning kodus oli edasipääs vaid vormistamise küsimus.

Minimaalse sportliku huvi tõttu jõudis 16. juulil staadionile euromängu mõistes vaid 1082 pealtvaatajat, mis Välja sõnul ilmestas kohaliku toetuskultuuri paratamatust – kui seis on otsustatud, siis klubil on keeruline rahvast tribüünile saada. "Eesti rahvas on hästi tundlik. Teda peab õige asjaga tabama, et ta kohale tuleks," rääkis Välja.

Kaks nädalat hiljem oli aga samal staadionil publikut seitse korda rohkem, millest umbes veerandi moodustasid Göteborgi fännid. Levadia oli Rootsis võitnud 2:1 ning rahvas tuli staadionile lootuses, et õhus on midagi suurt. Ehkki Levadial tuli lisaaja järel Göteborgile alla vanduda, siis publikuarvuga jäi Välja rahule. Ta lisas, et märkimisväärne osa inimesi otsustas viimasel hetkel staadionile tulla ning see pakkus mängupäeval positiivse üllatuse. "Mina ei arvanud, et nii palju tuleb. Rääkisime 6500-st koos rootslastega, aga mäng läks kuidagi hästi veerema ja see huvitas inimesi. Natuke üle ootuste tuli rahvast," tõdes Välja.

Levadia kogukonnajuht ei oska öelda üht konkreetset põhjust, miks inimeste huvi mängu vastu järsult kasvas, vaid leiab, et see juhtus detailide koosmõjul. Ta pakub, et inimestes võis selle tulemusena tekkida kartus jääda ilma ägedast sündmusest. "Kui ma nüüd sellele mängule ei tule, siis ma võin kahetseda. Tundub, et Eesti jalgpalli kogukond sai sellise tunde meie sõnumist," arvas Välja. Ta lisas, et juhtmõte oli inimestele rõhutada, et Levadia vajab kodumängul nende toetust, ning nüüd järeldades kõnetas see publikut piisavalt.

Võõrsilvõit andis usku, lootust ja motivatsiooni juurde ka kodumänguks valmistumisel, rääkis Välja. Rootsis 16 tuhande vastasmeeskonna fänni ees mängimine mõjus inspireerivana ja Levadia eesmärk oli ka Tallinnas luua sarnane atmosfäär. "See annab meeskonnale lisakäigu, kui sul on üle seitsme tuhande pealtvaataja. Premium liiga ei olegi näinud sellist publikuhulka."

Mängu avavile eel küttis Välja keset staadioni publikut üles, ergutades plaksutama ühes rütmis. Paar nädalat hiljem hetke meenutades tunnistas ta, et tekkinud tunde kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Kogukonnajuhi sõnul võisid kehakeeleeksperdid mõista, kuidas ta pakatab eufooriast ja adrenaliinist. See tekitas judinaid üle keha, mida tahaks aina uuesti tunda.

Ehkki Välja ametikohast vaadatuna oli mängupäev õnnestunud – rahvast kogunes tribüünile üle ootuste, meeskonnale elati kaasa ning piletitulu oli rekordiline – siis tema esimene tunne järgneva kahe päeva hommikul oli ikkagi pettumus. "Üles ärgates ütlesin naisele, et kurat küll, oleks tahtnud veel ühe sellise ägeda mängu teha," avaldas Levadia kogukonnajuht, kes lootis väga Belgia suurklubi Genti võõrustamist. "Suured mängud on need, mille nimel sul silmad lähevad eriti põlema. Sa näed, et see läheb inimestele korda."

Välja jätkas, et esmasele kehvale tundele järgnes aga uhkus nii enda kui kaastööliste tehtu üle. Suvi andis kütust juurde, et jätkata euromängude head korraldust ning proovida edaspidi teha veelgi paremini. Välja usub, et Levadia jõuab lähiaastatel põhiturniirile ning see aitab täita tema tööalase unistuse – müüa A. Le Coq Arena täiesti välja. "Mängida Eesti publiku ees, nagu oleks koondisemäng Saksamaa või Norra vastu … See oleks selline kaif, mida tahaks tunda," võrdles ta.

View this post on Instagram

A post shared by FCI Levadia Tallinn (@fcilevadia)

Kui kuulata Välja juttu, siis muutub Tallinnas saavutatud publikunumber hämmastavamaks, sest mängu korralduse koormus lasub suuresti vaid temal. Võrdluseks: kui ametnikud hakkasid omavahel suhtlema seoses Tallinnas toimuva mänguga, siis Levadia kogukonnajuhi poole pöördus seitse erinevat Göteborgi töötajat, igaüks erineva vastutusalaga. Kui ühes vestluses loetles Välja ette kõik enda tööülesanded, siis läksid rootslannal silmad suureks ja ta kiitis eestlast, et ta vastu peaks.

Levadia kogukonnajuht meenutas, et Rootsis avanes unistuste vaatepilt – poolteist tundi enne mängu olid väravad avatud ning rahvamass kohal, lapsed jälgisid bussist välja astuvaid mängijaid ning fännid laulsid, seljas klubisärk ja kaelas -sall. Ta leiab, et Eestis on sarnase reaalsuseni jõudmine käegakatsutav eesmärk. "See annab visiooni, kuhu võiks ka Eestis jõuda oma asja ajamisega."

Välja ootab elevusega järgmise aasta eurohooaega ning loodab seekord teekonda alustada Meistrite liigast. Selleks on vaja Levadial võita Eesti meistritiitel, mille kursil praegu kindlalt liigutakse. Ta loodab ühtlasi, et klubi kasvab tulevikus ning selle tulemusena tuleb tema osakonda töökäsi juurde. "Mul on peas igasuguseid mõtteid, aga lõppkokkuvõttes taandub kõik ikkagi eelarve taha. Loodan, et üks hetk jõuame sinna, kus saan teha Lauri Välja unistuste mängupäeva!" naeris ta.

Paide pidi taas olema Nipernaadi

Paide Linnameeskond pidi eelringide jooksul vahetama koduväljakut – pärast kaht õnnestumist Pärnus koliti Tallinnasse A. Le Coq Arenale, mis tähendas töömahu suurenemist. Turundusjuht Kallasmaa jaoks oli lõppenu kuues eurosuvi ning aastatega tekkinud kogemuse abil oskab ta eeldada, mis ees ootab. "Valmistan lähedased-tuttavad alati ette, et mind juulist ideaalis augusti keskpaigani väga näha ei ole ja sellega arvestatakse. Mina võtan neid mänge justkui creme de la creme’ina – enam suuremaks ja ägedamaks Eesti klubijalka kontekstis ei lähe," selgitab ta.

Kallasmaa tunnetus oli lõppenud eurosuve järel, et viimane oli senistest kõige edukam ja seda ka korralduslikult. Ta võrdles Paidet August Gailiti loodud tegelase Toomas Nipernaadiga, sest kohaliku eurovõimekusega staadioni valmimiseni tuleb rännata teiste linnade staadionite vahel.

Selle tulemusena on aga Pärnu Rannastaadion kujunenud paidekatele omamoodi talismaniks, sest külalised ei saa seal kuidagi Eesti meeskonnaga hakkama. Paide turundusjuht rääkis, et suvepealinnas mängude korraldamine on kihvt elamus, sest tegemisi saadab hea ilm ning staadioni kasutusel tehakse koostööd toredate inimestega. "Ainult positiivseid sõnu on anda esimesele kahele mängule, mis toimusid Pärnus," kinnitas Kallasmaa.

Eurosuvi kulmineerus kodumänguga Viini Rapidi vastu. Kallasmaa avaldas, et Paide soov oli saavutada ligilähedane number nelja aasta tagusele kodumängule Brüsseli Anderlechtiga, mil A. Le Coq Arenal oli napilt üle 7500 pealtvaataja. Lootust tugevdas nädal varem toimunud Levadia mäng Göteborgiga, kus sama tähis suudeti ületada. Sealt saadi kinnitus, et Eesti inimene on spordi vaatamisele jätkuvalt avatud ja lõppenud MM tekitas inimestele sobiva "jalgpallimulli".

Kallasmaa jäi publikuarvuga 5569 rahule, aga jutust on aru saada, et hing ihkas veelgi enamat. "Ma olen väga võistlushimuline. Kui Lauri Välja sai oma numbri maha, siis ei tahtnud sellest liiga palju maha jääda, aga kui staadioniekraanile läks number kirja ja Kermo Nava selle kõva häälega välja ütles, siis tegelikult oli hea tunne sees." Heameelt tekitas ka see, et idatribüün oli silmnähtavalt täis ning pealtvaatajad elasid Eesti klubile häälekalt kaasa.

Mitmekümnekordne Austria meister oli ootuspäraselt kõva pähkel mängijatele väljakul, kuid kohtumine oli korralik katsumus ka korraldajatele – ettevalmistuseks oli aega vaid kuus päeva, lisaks tuli varasemast tuttavalt Pärnu Rannastaadionilt kolida kordades suuremale A. Le Coq Arenale. See tähendas, et uuel taristul tuli sisuliselt nullist ennast kurssi viia erinevate võõrustamisega seotud detailidega, et oskaks kõikvõimalikele tekkivatele küsimustele vastata ja neid lahendada.

Paide turundusjuht rääkis, et euromängu korraldamine Tallinnas on Pärnuga võrreldes palju raskem proovikivi, sest suurema staadioniga kaasnevad muu hulgas näiteks VIP-boksid, mis nõuab eraldi tähelepanu. Kuna korralduslikud kriteeriumid muutuvad kolmandas eelringis karmimaks, suurendas ka Paide taustajõudu, et suurem ja vastutusrikkam ülesanne õnnestuks.

Kallasmaa meenutas, et ettevalmistus algas põhimõtteliselt kohe pärast Aserbaidžaanis Zira vastu kõlanud lõpuvilet, olles samal ajal emotsionaalsest võidust endiselt tunnete keerises. Mõtted edasipääsuga kaasnevast kodumängu korraldamisest olid peas juba viimastel minutiel, mil Zira surus halastamatult. "Loomulikult väga tahad, et klubi läheks edasi, aga teisalt saad aru sellest lainest töötegemise mõttes, mis sind tabab kohe pärast mängu kulminatsiooni," kirjeldas Paide turundusjuht oma peas toimunut. Kui mängijate tööpäev oli lõpuvilega läbi, siis Kallasmaa ja tema kaaslaste oma jätkus selle nimel, et avada kodumaale naasmise ajal uue mängu piletimüük.

Kallasmaa kiitis korraldusmeeskonda, mille Paide oli eurosuveks kokku pannud. Ta rääkis, et liigamängude puhul neil nii suurt seltskonda pole, kuid seekord pakkusid välist abi inimesed, kellel on varasemast teiste klubide ja koondisemängude korraldamise oskus.

Sarnaselt Väljale ilmnes ka Kallasmaa vestlusest vastasklubi turundusinimesega, et Eesti tippklubi turundusosakond on Austria omast kordades väiksem. Kui Rapidil tegeles mängu turundamisega umbes viiskümmend inimest, siis Paide meeskond oli viieliikmeline. Samas on see linnade suuruseid võrreldes loogiline erinevus, sest Viinis elab kaks miljonit inimest, samal ajal kui Paides on elanikke ligi kümme tuhat, märkis Kallasmaa.

Paide turundusjuht usub, et klubi on iga aasta korralduslikult sammu edasi astunud ning see on klubi järk-järgulise arenemise tulemus. Kui ajaloo esimesel kodumängul 2021. aastal tegeles korraldusega paar-kolm inimest, kes mattusid töömahu alla, siis täna toimib töö organiseeritumalt.

Kallasmaa leiab, et seekordne eurosuvi oli vastasklubide mastaapidelt ideaalne, sest kohtuti endaga peaaegu sama suure, siis umbes kümme korda ning lõpuks hinnanguliselt sada korda suurema klubiga. Ta hindab suvest saadud mitmekülgset kogemust nii võõrustaja kui külalisena. "Väikese Paide klubina jõuda juba kolmandat korda kolmandasse ringi on väga suur asi ja oleme nende kogemuste üle üliõnnelikud. See on magus mekk sellest, milline suur Euroopa jalka tegelikult on."

Flora ootas staadionile veidi rohkem publikut

Valitsev Eesti meister osales sarnaselt Paidele kolmes eelringis ehk korraldas ka kolm kodumängu, millest kõik toimusid rahvusstaadionil. Flora vastased – Gruusia, Walesi ja Andorra meister – ei olnud aga sellised publikumagnetid nagu Göteborg või Rapid, mistõttu jäi Flora suurim publikuarv koduste konkurentidega võrreldes kahvatumaks.

Klubi meediaesindaja Indrek Petersoo on jalgpallis olnud ligi 25 aastat ning ta rääkis eurosuve järel, et periood oli harjumuspäraselt tihe, aga lisas, et kõigega saadi kenasti hakkama. "On ju teada, et suvel eurosarja mängud tulevad ja siis tuleb nendega väga tõsiselt tegeleda," ütles ta.

Petersoo rääkis, et korralduslikult sujus kõik kenasti ning tagasisidest – sealhulgas UEFA jagatud hinnetest – sai välja lugeda rahulolu. Samas lisas ta, et kodumängudel võinuks publikunumber olla suurem. Suurim pealtvaatajate hulk oli hooaja viimasel mängul Escaldesi Inter Clubi vastu, kus märgiti protokolli arv 2283. "Leian, et korraldusliku poole pealt tegime küll absoluutse maksimumi ja andsime endast parima," tunnistas Petersoo.

Flora pressiesindaja avaldas, et eesmärk oli alistada 2500 pealtvaataja piir, kuid sellest jäi parimal juhul umbes paarsada silmapaari puudu. Ta usub, et loodetust väiksemal publikuhuvil olid erinevad põhjused. Ta tõi ühena neist esile üliatraktiivse vastase puudumise, kellest oleks huvitunud nii kohalik publik kui mitu tuhat võõrsilfänni. Petersoo selgitas, et iga mäng on kui rätsepalahendus ning kunagi pole üht kindlat lahendust.

Ühe osa moodustavad sellest ka võõrsilfännid, keda tippklubidel on üldjuhul rohkem. Kogenud pressiesindaja rääkis, et sellised kodumängud pakuvad omamoodi mõnusa elamuse, millesugust väiksemate klubide võõrustamisega ei teki.

Ta kiitis tänavust eurosuve meenutades Tallinnasse reisinud Thbilisi Iberia paarisaja pealist fännipunti, kes muutis Petersoo sõnul atmosfääri A. Le Coq Arenal värviküllasemaks. Ta tõi samamoodi esile ka Flora poolehoidjaid, keda oli igal võõrsilmängul vähemalt kümmekond ning Gruusias umbes 40, sest samal ajal oli riigis jalgpallist huvitunud Eesti rahvataidluskollektiiv.

Flora pressiesindaja leidis ka, et "superintriig" jäi tänavusel eurosuvel kodumängus olemata. "Usun, et mida kaugemale oleksime eurosarjas saanud, seda suuremaks oleks ka publikuhuvi kasvanud. Siin on, mida järgmiseks aastaks kaasa võtta, mille peale mõelda ja üritada paremini teha."

Petersoo rääkis, et reklaamistrateegia püsis kogu eurosuve suures plaanis samana – selleks kasutati sotsiaalmeediat ning ka mõnda teist reklaamiväljundit. Siit-sealt on kuulda olnud, et Eesti jalgpallihuvilsel ei jäänud Flora meediapildis niivõrd palju silma kui teised Eesti euroklubid, kuid Petersoo sõnul pole selliseks kriitikaks põhjust. "Arvan, et andsime endast korraliku pingutuse, et pildis olla. Leian, et tegime oma vajaliku töö ära. Muid väljundeid ilmselt kasutasime vähem kui teised klubid, aga sotsiaalmeedia osas pigem arvan küll, et kõik vajalik oli tehtud."

Petersoo ütles, et kuigi Flora oli väga tubli, siis alati saaks ka paremini teha. Ta lisas, et klubi on arutanud erinevaid mõtteid, kuidas turunduslikult uuele tasemele pürgida, kuid ühtlasi tõdes, et see sõltub olulisel määral ka koostööpartneritest. Petersoo ei paljastanud avalikkusele, millised ideed on laual olnud ja ütles, et neist tasub rääkida alles siis, kui need saavad teoks. "Loomulikult see on valdkond, kus alati on võimalik rohkem ära teha, et pilt oleks parem. Alati saab paremini ja rohkem, see on päris selge."

Kalju oli staadionipuuduse ohver

Eesti klubidest langes suurim ebaõnn Nõmme Kaljule, kes oli sunnitud remonditava Kadrioru staadioni tõttu kodumänge samuti pidama Pärnu Rannastaadionil. Klubi kogukonna- ja kommunikatsioonijuht Saana Hüppönen, kes sai tänavu esimese kogemuse euromängude korraldamisega, nentis, et Tallinnast eemal mängimine mõistagi raskendas nende tööd. Ta leidis sellele vaatamata, et üldjoontes saab kodumängud lugeda õnnestunuks.

Et mängud toimusid suvepealinnas, pidi Kalju mängu reklaamimist ümber tegema. Premium liiga kohtumiste puhul aitavad kodumängust teavitada pealinna digiekraanid, kuid Pärnus seda võimalust ei ole, selgitas Hüppönen. Seetõttu tuli klubil leida euromängude tarbeks uued koostööpartnerid.

Kalju esimene kodumäng langes samale nädalale, mil Pärnus toimus muusikafestival Beach Grind. Hüppönen nägi juhuses nii halba kui head: võimalikud pealtvaatajad, kes tahtnuks jääda linna kauem kui õhtuks, ei saanud endale majutust broneerida ja võisid seetõttu jätta Pärnusse tulemata. See-eest sai Kalju staadionile meelitada seda rahvamassi, kelle nädalalõpu prioriteet oli rannas toimunud suurüritus. "See tõi tribüünile inimesi, kes muidu poleks sinna jõudnud," lausus Hüppönen.

Mängu asukohast tulenevalt oli Kalju üks turundusstrateegiaid suunatud kohaliku inimese ja linna sattunud turisti mõjutamisele, mille jaoks töötati koos Visit Pärnuga. "Eesti jalgpallimängu reklaamimine turistile on hoopis erinev võrreldes kohaliku inimesega," rääkis Hüppönen.

Peamine fookus jäi siiski sellele, kuidas saada meeskonna fännid Tallinnast Pärnusse. Kalju fännid organiseerisid mõlemaks mänguks fännibussi, teise eelringi korduskohtumiseks Shelbourne’iga panustas ka klubi koostöös Nõmme linnaosavalitsusega, et võimaldada veel ühe bussiga Pärnusse tulla.

Tavapärasest erinev oli ka sotsiaalmeedia kajastus. Hüppönen rääkis, et eesmärk oli luua ettekujutus suurest ja erilisest kohtumisest, mis on midagi muud võrreldes iganädalase Premium liiga kohtumisega. Selle saavutamiseks jäädvustati meeskonda põhjalikumalt ning näidati ka trenniväliseid kaadreid. Lisaks pööras klubi tähelepanu vastasele, et luua rahvusvahelise kohtumise õhkkonda.

Kõikvõimalikest võtetest hoolimata oli kodumäng Shelbourne’iga Kaljule ülitugev proovikivi, sest avakohtumine Iirimaal lõppes 2:5 kaotusega ning samal ajal mängis Levadia Tallinnas Göteborgiga, kes oli enne korduskohtumist palju paremas seisus. "Kui mäng Dublinis lõppes, sain kohe aru, et meil saab olema väga raske enda poolehoidjaid Pärnusse tuua," meenutas Hüppönen. "Levadial oli palju positiivset ning meil mitte nii väga. Üritasin selle üle mitte muretseda, vältida tulemusest mõtlemist ja anda endast parim."

Hüppönen leidis karjääri esimese eurokogemuse järel, et korraldaja vaatest ei ole erinevus Premium liigaga drastiline. Kuigi UEFA võistlussarjas on kodusest nõudlikumad reeglid, siis Kalju kogukonnajuht üritab sama standardit hoida ka Eestis toimuvate mängude ajal.

Hüppönen tunnistas, et tal isiklikult ei tekkinud Pärnus olles kodumängude tunnet, sest linna saabuti mitu päeva varem ning ööbimine oli hotellis. Ta jääb möödunud suve meenutama väsitava, õpetliku, aga ka meeldiva mälestusena. "Kuigi magada sai vähe, siis ma ikkagi nautisin seda aega ning teistsugust atmosfääri."