Kui reeglina pole meil nappide võimaluste tõttu suurte jalgpalliriikide klubidelt midagi koju kaasa võtta ega õppida, siis eksisteerib üks erand – Hispaania viiendal liigatasemel mängiv UE Cornella. Eestis kuuleb veel üsna tihti, et väljakute vähesus seab meile piirid ning sellest tulenevalt kannatab ka igapäevane (noorte)töö, sest võistkonnad peavad treenima samal ajal ühel väljakul. Selle taha ei peitu aga UE Cornella, kes lükkab selle väite ümber. Jah, neil pole talve ja miinuskraade, aga neil pole ka väljakuid sisuliselt peale ühe.

UE Cornella, mis asub Barcelona äärelinnas, loodi 1951. aastal. Klubi esindusmeeskond pole kunagi mänginud kõrgemal kui Hispaania kolmandal liigatasemel (viimati hooajal 2023/24), kuid klubi mõju jalgpallimaailmale on märksa suurem, kui nende liigakoht viitab.

UE Cornella on kasvatanud ainuüksi viimase viie aasta jooksul üle saja profimängija, kellest koguni 61 on teeninud lepingud FC Barcelona või RCD Espanyoli ridades. Klubi juhib ja omab legendaarne Andres Manzano, kes on olnud erinevates rollides klubi juures 31 aastat. "Meie eesmärk on selge – olla Hispaania üks parimaid kasvatajaklubisid, mida me täna ka oleme, sh üks parimaid Euroopas. Meie noortevõistkonnad mängivad igal võimalikul tasemel Hispaania meistrivõistluste tipus," ütleb Manzano.

Klubi kvaliteet on teadatuntud ka Hispaaniast kaugemale, mis viis nad kokku Birmingham City FC-ga, nende aastatetagune koostöö tõi kaasa ka ühe põneva loo. Nimelt oli Manzano üks esimesi, kes märkas sealses akadeemias Jude Bellinghami potentsiaali. Just tema soovitas Birmingham Cityl hakata mängijaga koheselt eraldi tegelema, valmistamaks teda ette personaalse tegevuskava põhjal täiskasvanute jalgpalliks. Manzano sõnul oli Bellingham midagi täiesti erilist: "Olin näinud noorena mängimas Messit, Xavit ja Iniestat, aga Jude oli täiesti teistsugune!"

Treeningkompleks, mis paneb üllatuma

UE Cornella treeningkeskus on tagasihoidlik: üks peatribüüniga täismõõtmetes kunstmuruväljak, kaks väiksemat treeningväljakut ning üks erikujuline, spetsiaalselt väravavahtidele mõeldud harjutusplats.

Klubi ümber tugeva kogukonnatunde loob kompleksis asuv kogukonnakohvik, kuhu treeningute ajal kogunevad lapsevanemad. See pole pelgalt kooskäimise koht, vaid oluline osa klubist – just nemad kannavad edasi ja kujundavad klubi mainet ka väljaspool jalgpalliväljakut.

Samal ajal treenivad peaväljakul kuni üheksa noortegruppi korraga. See kõik tundub esmapilgul üsna kaootiline ja silmale hoomamatu, kuid Manzano sõnul on see täppistöö ja omaette teadus, mille eest vastutab klubis eraldi inimene ehk väljakumatemaatik, kellel kõik on peensusteni läbi mõeldud.

Klubis on kokku 1200 mängijat, sealhulgas esindusmeeskond. Ainuke täiskohaga treener on esinduse peatreener, ülejäänud treenerid on kõik osalise koormusega. Uurides treenerite motivatsiooni kohta, siis selle puudust seal pole – olla UE Cornella treener on auasi. Kui treeneril on olnud tähtis roll järjekordse mängija arengus, kes hiljem teenib profilepingu, siis mängija hilisemast edasimüügitulust saab osa ka seesama treener.

Rohkem kui jalgpall – kasvamine inimesena

Cornellas pööratakse palju tähelepanu mängijate isiklikule arengule. Imekspandav on külalisi tervitades noormängijate ülitugev käepigistus – see on osa klubi kodukorrast ja üleüldisest standardist. Lisaks rõhutakse distsipliinile ja vaimsele vastupidavusele. Tippmängija peab oskama vigadest õppida, suutma need kiirelt unustada ja keskenduda taas olevikule ja käesolevale hetkele.

Väga oluliseks peetakse ka individuaalset suhtlust mängijate ja nende vanematega – see ei ole asi, mida tehakse "möödaminnes". Tihti näeb trennijärgsetel hetkedel klubimaja koridoridesse kogunenud lapsevanemaid, kes ootavad treenerilt tagasisidet. Olenevalt mängijast toimuvad individuaalsed kohtumised treeneriga üks-kaks korda kuus või paar korda aastas. Kõik sõltub arenguetapist ja vajadusest.

Eduka retsepti valem

Kuidas on aga võimalik sellistes nappides tingimustes tippmängijaid kasvatada? Manzano vastus on lihtne: kõik algab inimestest, nende ettevalmistusest ja treenerite kvaliteedist. "Ka väikeses köögis saab teha maailmatasemel gurmeetoitu, kui kokk on oma ala meister. Selleks pole vaja suurt kööki ja uhkeid tööriistu," selgitab ta.

Veelgi enam on tema sõnul tänapäeva jalgpallis oluliste mängjaomaduste järjekorras toimunud nihe. Kui kunagi (viidates Diego Maradona ajastule) oli kõige tähtsam jalgade töö, siis füüsis ja lõpuks pea (mängu lugemise kontekstis), siis tänapäeval on kõige olulisem just pea, seejärel füüsis ja lõpuks jalad, millele lisandub distsipliin ja veelkord distsipliin. Just distsipliin, pühendumus, intensiivsus ja professionaalne meeskonnatöö iseloomustavad tema sõnul enim UE Cornellat. Kui sinna lisada veel juurde näpuotsatäis talendifaktorit, siis olemegi saanud Cornella väikesest köögist retsepti, mille põhjal on valminud klubi creme de la creme masti mängijad nagu Jordi Alba, Gerard Martin, David Raya, Victor Ruiz, Ignasi Miquel, Keita Balde jpt.

Kokkuvõtte

Cornella näitel saab suuri asju korda saata võimalustelt väikesel tasandil. Selle eelduseks on ennast selgelt defineeriv ja ühiste eesmärkide saavutamise nimel töötav organisatsioon. Iga klubi ei pea võtma omale ilmtingimata kohalikus kõrgliigas mängimise sihti – see saab olla edukas koostöö suurematega läbi selge läbimõeldud fookusega noorte arendusele. Tugev individuaalne lähenemine mängijatele, läbimõeldud treeningkorraldus ja motiveeritud treenerid on aluseks tugeva klubikultuuri loomisele ja tippmängijate kasvatamisele ka piiratud tingimustes.