26. veebruaril 1919 sündinud Valentino Mazzolast sai üks maailma legendaarsemaid mängijaid. Tema oli Il Grande Torino kapten. Valentino sai kangelaseks juba 10-aastaselt, päästes Adda jõest 6-aastase poisi, kelleks osutus saatuse tahtel hilisem AC Milani kaitsja Andrea Bonomi.

1937-38 hooajal asus ta mängima Alfa Romeo tehase meeskonnas Milanis, kuid õige pea siirdus Mazzola edasi ning sihtpunktiks sai Venezia. 1939. aastal kutsuti ta Venezias sõjaväeteenistusse ning asus jalgpallurikarjääri jätkama Venezia AC-sse, kus moodustati filigraanne duo Ezio Loikiga. 1941. aastal juhtisid nad Venezia ka praeguse TIM Cupi ehk Itaalia Karika võiduni. 5. aprillil 1942 tegid mõlemad ka koondisedebüüdi.

Samal aastal jäi Torino klubi liigas teisele kohale ning Ferruccio Novo, Torino klubi president, otsutas täiendada meeskonda uute mängijatega. Tema pilgud pöördusid Veneetsiasse, kus tema huviorbiiti sattusid Mazzola ning Loik. Kuigi ka Juventus oli mõlemale lepingupakkumise teinud, siis jõudis just AC Torino tehinguni ning 1,2 miljoni liiri ja 2 mängija hinnaga suudeti Loik ja Mazzola tuua Torinosse. 1943. aastal rändaski scudetto Torino kätte ning Il Grande Torino legend oli alguse saanud.

1944. aastal võideti juba teine tiitel. 1945. aastal sai Mazzolast ja Torinost esimene võistkond, kes käis mängimas Itaaliast väljaspool, täpsemalt Šveitsis. 1946. aasta oli aasta, mil tema talent täie hooga esile kerkis. 29 väravaga lõpetas ta võimsalt Serie A parima väravakütina. Torino püsis võitmatuna kuni 1959. aastani ning Mazzola oli kogu meeskonna mootor. Ometi pidi see mängijakarjäär saama traagilise lõpu, kui 1949. aasta mais läks Torino sõprusmängu pidama Lissaboni Benfica vastu. Kaasas oli ka Mazzola, kes hoolimata teda tabanud haigusest otsustas mängus kaasa teha. Tagasilennul põrkas halbade ilmaolude tõttu lennuk koos AC Torino meeskonnaga pardal vastu Superga mäge ning viis hauda kõik lennukil viibinud, kaasa arvatud Valentino Mazzola.

Sandro Mazzola oli oma isa surma hetkel 7 aastane, kuid ka temast sai suurepärane jalgpallur. Hoolimata oma suhteliselt lühikesest pikkusest, 170 cm, mängis ta peaga ülihästi. Kuna ta vasak jalg polnud kõige parem treenis ta seda tunde vastu seina tagudes, kuni ta lõpuks suutis mängida mõlema jalaga. Sandrot oli õnnistatud suurepärase hüppevõimega, mida polnud ette näidata isegi suurepärastel väravavahtidel. Tema mängurütm ajas omaaegsed kaitsjad täielikku segadusse. Oli ainult üks kaitsja, kellega tal tõsiselt tegemist oli, Teobaldo Depetrini, kes ei saanud kuidagi ennast ta särgist lahti. "Ta on üksi juba pool koosseisu. Teine pool oleme meie kõik kokku," arvas Mazzola talendist Mario Rigamonti, kelle järgi on nimetatud praegune Brescia staadion.

Kuigi ta teenis teistest palju rohkem ei virisenud keegi selle üle, kuna kõik teadsid, et talle ei maksta asjata.

Pärast Superga't võttis Interi Milani ründaja, Mazzolade perekonna hea sõber, Benito Lorenzi Alessandro "Sandro" Mazzola enda hoole alla ja õpetas talle paljugi jalgpallist. Kuulus argentiinlasest treener Helenio Herrera märkas noore Sandro talenti ning võimaldas poisile 10. juunil 1961 debüüdi mälestusväärses 9:1 kaotuses Juventuse vastu, kui Inter rivistas väljakule noortevõistkonna. Just tema värav jäi Interi ainsaks.

Juba 21-aastaselt hoidis suurepärase tehnika ja võimsa löögiga noormees kohta Itaalia koondises. Kapteni, meeskonnakaaslase ja ühe läbi aegade parima Itaalia äärekaitsja Giacinto Facchetti abiga võistkonda sisse sulandunult, hoidsid nad peagi käes kahte Euroopa karikat, võites Sscudetto ning Interkontinentaalide karika. Sandro oli uhkelt kõndinud oma isa jälgedes.

Koos teise samal ajal mänginud jalgpallitalendi Gianni Rivera'ga moodustasid nad võimsa ründepaari Itaalia koondise eest, mis suutis võita 1968. aasta EMi. Sandro pani jalgpallisaapad kõrvale 1977. aastal. 16 aasta jooksul lõi Sandro Serie A-s 116 väravat ning võitis 4 korda Scudetto. Euroopas võitis kaks korda UEFA Meistrite Karika.