Konstantin Vassiljev rääkis pärast dokumentaalfilmi "Kastist väljas" pressilinastust, et iseennast on veider ekraanilt jälgida.

"Imelik on ennast vaadata ja endast kuulata, aga ma arvan, et lõpptulemus on okei. Pigem olen filmiga rahul," ütles Vassiljev.

Kahe aasta tagust otsust dokumentaalfilmi tegemisega nõustuda selgitas ta: "Mõtlesime sellest, et miks seda filmi üldse vaja on. Aga elu kulgeb niimoodi, et ajalugu läheb aastatega mööda ja inimesed unustavad. Selles filmis on väga hästi kokku pandud Eesti koondise edukas periood, mida noored poisid, kes praegu on 12- või 13-aastased, ei pruugi enam mäletadagi. Äkki nende jaoks on edukas Eesti jalgpall mingi müstika, aga see ei ole nii. Loodan, et film annab neile impulsi esindada Eestit nii hästi kui võimalik."

Filmis said sõna teiste seas Vassiljevi pereliikmed, endised treenerid, koondisekaaslased ja ajakirjanikud. "Minu jaoks oli huvitav just see, mida teised inimesed räägivad, kusjuures ka ajakirjanikud. Selles mõttes oli tore vaadata. Midagi konkreetset praegu kellegi jutust on raske välja tuua, aga huvitavaid asju ikka oli," kommenteeris 35-aastane poolkaitsja.

"Ma arvan, et vaatajatele on selles filmis minu kui jalgpalluri teema enam-vähem teada, aga nende jaoks võiks huvitavam olla see osa, mis viib neid lähemale minu kodule ja perele."

"Materjali oli palju ja režissööri eesmärk oli see ühe tunni sisse kokku panna. Kui ta mulle oma esimest varianti pakkus, siis me natuke arutasime ja parandasime, aga väga palju muudatusi ei teinud. Ühest küljest tundub tund aega liiga palju. Aga teisalt, kui sa tead, et mõned inimesed andsid intervjuud kaks-kolm tundi ja filmis saab sellest kuulata ainult viit-kümmet sekundit, siis tundub, et oleks võinud rohkem aega saada," rääkis Vassiljev.

Tema tütred pole tema sõnul filmi veel näinud, vaid näevad seda reedesel esilinastusel. Kuidas lapsed kodus filmimisse suhtusid? "Eks alguses oli ikka natuke segadust, et mis toimub, miks võõras inimene kogu aeg käib, aga lõpus oli neil ka huvitav."