Paide Linnameeskonna president Veiko Veskimäe andis klubi kodulehele pika intervjuu, kus ütles muuhulgas, et esindusmeeskond kolib täies mahus Paidesse, kui seal saavad valmis sisehall ja staadion.

• Intervjuu tegi Paide Linnameeskonna turundus- ja kommunikatsioonijuht Marek Tiits.

Alates 2013. aastast Linnameeskonna presidendina tegutsev Veskimäe on viimase kümne aasta jooksul näinud palju. Ajal, mil mees võttis klubis ohjad endale, kuulus Paide tabeli keskmikusse. Kõrge ambitsiooni, tugeva tahte ja visa pealehakkamise najal on Järvamaa esiklubi tõusnud järjest kõrgemasse konkurentsi ning alates 2020. aastast kuni tänaseni on Paide lõpetanud igal hooajal medalikohal. Ent pronks ja hõbe pole see, millega Veskimäe rahuldub - sihiks on meistritiitel. 

Veiko, intervjuu aeg sinuga sai valitud meelega enne hooaja lõppu, et esindusmeeskonna sportlik lõpptulemus, mis täna veel lahtine, ei mõjutaks räägitavaid jutte. Kui algatuseks vaatad tagasi hooaja esimesele poolele, siis mis tunded sinus täna valitsevad? Klubil oli selja taga läbi aegade edukaim hooaeg ja sellele järgnes ülikeeruline periood tänavuse hooaja esimeses pooles.

Mõnes mõttes oli see paratamatu ja isegi ennustatav, eriti kui esimesed ohumärgid olid õhus juba hooaja ettevalmistusfaasis. Ma olen erinevaid organisatsioone juhtinud pikalt, ka Linnameeskonna juures olnud juba kümme aastat. See ei olnud esimene raske periood, mil tulemused ei vastanud ootustele.

Selliste perioodidega kaasneb alati see, et kiirelt hakkavad väliskeskkonnast tulema jutud, kuidas kõik on pahasti. Kui tulemused kiirelt ei parane, järgneb paratamatult mingil määral ka organisatsioonis endas kahtluste tekkimine ja sisemine ebakindlus. Juhilt nõuab selliste olukordadega tegelemine niiöelda väljasuumitud vaadet ja organisatsioonil õige pilgu ja fookuse hoidmist.

Kui meie klubi kasvamist vaadata, siis on selge, et tänavune keeruline periood on klubi arengu loogiline osa ning ilma sellise ajutise tagasilanguseta ei oleks organisatsioon võimeline järgmisteks sammudeks vajalikke muutusi ette võtma.

Viktor Metsa ja Kaido Ivaski juhtimisel tõsteti klubi madalaimalt liigatasemelt kõrgliigasse ja jäädi sinna stabiilselt püsima, Meelis Rooba viis Paide parimaks amatöörklubiks kõrgliigas ning seejärel võtsime Slava Zahhovaiko vedamisel käsile järgmise etapi, mille eesmärgiks oli tõusta niiöelda suurte sekka ja stabiilseks medaliklubiks saamine, ning saada esimesed kogemused Euroopas. Täitsime ka need eesmärgid.

Endile teadvustasime aga juba siis, et me tahame tegelikult rohkem ning et kolmandalt kohalt esimeseks tõusmine on vähemalt sama pikk teekond kui liiga keskmikust kolmandaks kerkimine.

Kui Slava periood sai läbi, leppisime Karel Voolaiuga kokku, et võtame ette järgmise etapi: Paidest peab saama tiitlinõudleja ja kaugemas tulevikus ka tiitlivõitja. Kareliga tegime esimesed sammud selles etapis ja põhimõtteliselt võib seda kirjeldada kui kogu senise töö monetiseerimist ehk pikalt tehtud töö tulemuseks vormistamist. Võitsime klubi ajaloo esimese karika ja tegime suurepärase eurohooaja ning mõneti tekitas see kogu organisatsioonis ja esindusmeeskonnas, võib-olla ka treenerites teatava rahulolutunde, illusiooni, et oleme kuhugi pärale jõudnud ja nii hakkabki olema.

Nii et tänavuse hooaja esimene pool on minu jaoks paratamatu periood, mis käib arenguteega kaasas. Isiklikult see mind liigselt ei kõigutanud. Minu usku, et oleme õigel teel samuti mitte.

Kehastun nüüd selleks välismõjuriks, keda kirjeldasid ja küsin: miks sa võtsid kehva hooaja algust ja kehvasid tulemusi külma kõhuga nii kaua enne, kui tegevjuhtkonnaga ühisele positsioonile asusid ja otsustasid, et just nüüd on õige aeg muudatusteks? (Karel Voolaiuga lõpetati tööleping pärast Premium liiga 14. vooru, kui Linnameeskond viigistas Tallinna Kaleviga 1:1 ning oli 14 mängust kogunud vaid kolm võitu, kuus viiki ja viis kaotust, väravate vahega 13:15; ning oli tabelis 15 punktiga seitsmendal kohal. – toim.)

Üks pool selles asjas oli puhas pragmaatika ja teine seesama välja suumitud pilt, millest rääkisin. Sel hooajal sai suhteliselt kiiresti selgeks, et kahe hooaja vältel jäid vajalikud sammud järgmisele tasemele tõusmiseks astumata ning ka tiitlimängus me tänavu veel kaasa ei löö. Selles olukorras oli igal juhul mõistlik võtta aeg, et vaadelda, kuidas arengud edasi lähevad ja selle käigus üritada tuvastada probleemi alged, mis meid takistasid. Karel, teised treenerid ja meeskond olid eelmise hooajaga välja teeninud võimaluse saada töörahu ning proovida halb hooaja algus ümber keerata.

Samas sai see töörahu antud selgelt eesmärgistatult ning juhtkonnaga sõnastasime endale ka konkreetse ajaraami selliselt, et võimalik vahetus tuleb teha hiljemalt hetkel, mis võimaldab hooaja kokkuvõttes võidelda siiski medali- ja eurokoha eest ning et võimalikul uuel peatreeneril oleks võimalik enne tänavusi euromänge meeskond ette valmistada.

Jälgisime arenguid ja uskusime, et Karel koos oma abilistega suudab soovitud muudatuse tuua. Kuna seda ei tulnud, sai ühel hetkel selgeks, et klubi eesmärke silmas pidades, mille just välja tõin, on vaja teha muutusi meeskonna juhtimises.

See oli pragmaatiline ja lühikese vaate tasand. Olukorda laiema pilguga vaadates on selge, et see ei puuduta klubi arengut tervikuna, vaid ainult esindusmeeskonna hetkeseisu, mille puhul on paratamatu, et ühel aastal läheb paremini, teisel aga asjad nii hästi ei klapi. Olen veendunud, et klubina käitusime selles olukorras õigesti ja hooaja teine pool on näidanud, et tehtud otsused olid õigesti planeeritud ja ajastatud.

Tippjalgpallis toob peatreeneri vahetus sageli kaasa situatsiooni äkilise, pauguga toimuva muudatuse. Linnameeskonnas seda pauku ei käinud, muudatus oli pigem aeglaselt toimiv protsess, mis on jõudnud tänaseks sinna, et meeskond on Ivan Stojkovićiga harjunud ja rahul ja soovitud nihe tulemustes teoks saamas. Kas tippjuhi seisukohast oleksid eelistanud äkilisemat muudatust või oled rahul sellega, kuidas asjad praegu liiguvad?

Mõnes mõttes annab see, kuidas oleme pärast treenerivahetust liikunud, minu meelest kindlalt märku, et hooaja esimesel poolel ei olnud asjad printsiibis nii halvasti, nagu tulemused näitasid. Professionaalsus oli hea, meeskonna sisekliima oli hea ja persoonide vahelisi suuri pingeid ei olnud. Samuti ei olnud meil mingit kahtlust selles, et kõik tegid oma tööd täie pühendumisega. Lihtsalt plaanitud asjad ja tegevused ei õnnestunud ning need ei andnud kokku tulemust, mida lootsime.

Seda analüüsiti realistlikult, ka Kareliga rääkisime kõigest sellest väga avatult ja lootsime, et saame olukorrale niiöelda näpu peale. Ei õnnestunud. See ei tähenda aga, et kõike tehti kehvasti, tuleb uus treener ja kõik muutub äkki heaks. Sisekliima ja võitlusvaim oli nii klubil tervikuna kui meeskonnal hea.

Kehvale perioodile oli nii subjektiivseid kui objektiivseid põhjuseid, mõningaid neist saame ilmselt resümeerida alles järgmistel hooaegadel. Ivani tulekuga läks täpselt nii nagu me arvasime. Me ei eeldanud, et toimub drastiline muudatus, sest olime veendunud, et see, kuidas olime seni toimetanud, ei olnud kardinaalselt vale. Mingite asjaolude kokkulangemisel, ka väikese ebaõnne tõttu see komplekt lihtsalt samamoodi nagu mullu kokku ei kõlanud.

Kas tänavuse eurosuve nõnda lühikeseks jäämine tuli sulle üllatuse või pettumusena?

Ei tulnud. Ei seepärast, et me edasi ei saanud ega ka selle pärast, et oleksime mänginud halvasti. Suutsime minu hinnangul mängida hästi. Jah, me ei olnud sellel aastal väga erinevatel põhjustel nii head kui mullu. See aga, et suutsime mänguliselt ikkagi soliidselt esineda ja ka võõrsilmängult Fääridelt tulla vajaliku tulemusega ära, on minu jaoks märk sellest, et vundament on tugev ja asjad ei olnud nii kehvasti, kui väljaspoolt võis tunduda või liigatabel näitas.

Viimasel paaril aastal oleme endale eurosarjas seadnud miinimumeesmärgiks eurosarja esimest ringist edasipääsemise. Tänavu see ei õnnestunud, ent kui vaadata meie eurohooaegu tervikuna, siis neljanda järjestikuse hooaja järel on pilt ikkagi objektiivne. Žalgirise vastu saime kätte üldse esimese tunnetuse sellest, mida eurosari tähendab. Järgmisel hooajal Slaski vastu oli amps meie jaoks selgelt liiga suur, aga kogemus oli hea ja mängisime ikkagi soliidselt. Mullu, tõesti, tulemus oli väga hea, mõnevõrra ehk isegi üllatav. Tänavu, nagu ütlesin, me soliidsest mängust olenemata miinimumeesmärki ei saavutanud.

Minu jaoks on oluline, et nii klubis tervikuna kui ka meeskonnas püsiks hea sisekliima. Seda kraadime järjepidevalt ja minu jaoks on see üks olulisemaid aspekte üldse. Kõik algab sellest. See võimaldab inimestel igapäevaselt oma tegemistest rõõmu tunda ja on eeldus sellele, et rasketest hetkedest tuldaks võitjana välja. Usun, et tulevatel aastatel suudame ka Euroopas taas tulemuslikumad olla.

Eurosarja pidime tänavu olude sunnil mängima Kadriorus, mis ei olnud meie esimene valik, sellega kaasnes palju korralduslikke muresid ning väike publikuarv mängul. Jättes kõrvale Pärnu rannastaadioni, kus meile kõigile meeldib mängida: ma tean, et sa oled järelejätmatult tegelenud Paide staadioniprojektiga, istunud koos riigi, linna ja jalgpalliliidu esindajatega. Saad sa natuke valgust heita sellele, mis seisus see projekt praegu on?

Kevadel leppisime Paide linna ja jalgpalliliiduga kokku, et U17 EM-finaalturniir, mida 2026. aastal Eestis mängitakse, võiks ühe mängupaigana toimuda Paides, ent seda eeldusel, et staadion valmib. Teistpidi saame aru, et Paide linnal, jalgpalliliidul ega meie klubil pole seda raha, et staadion ise valmis teha. Praegu tegeleme koostöös linna ja jalgpalliliiduga selle nimel, et Paide staadion oleks 2026. aastaks valmis. Peamist rahastust loodame riigilt.

Kui sa küsid, kas staadion saab valmis, siis jah, mina usun, et selleks ajaks on valmis nii sisehall kui ka uus staadion. Need kaks on peamised eeldused, et klubi saaks edasi areneda ja muuhulgas ka oma eurosarjamängud Paides pidada.

Taristu areng on üldse ääretult oluline aspekt klubi terviklikus arengus. Kui täna poleks Paides 15 aastat tagasi valminud kunstmurustaadionit, võiksime öelda, et praegu Paides sellisel tasemel jalgpalli ei mängitaks. Nüüd, mil klubi on end viimase kümne aastaga Eesti tippude hulka võidelnud ja plaanid on ka edasiseks suured, siis järgmise kahe peamise arengutõukurina näemegi sisehalli ja esindusstaadioni ehitust. Mõlema valmimisel saaks võimalikuks ka meie praegune plaan järgmise kahe aasta jooksul kolida esindusmeeskond püsivalt Paidesse, et klubipüramiid paremini kokku liimida.

Kui kogu taristu temaatikat veel veidi laiemalt vaadata, siis tegelikult on sportimisvõimaluste loomine ju peamiselt riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne. Neid võimalusi ei looda ju ainult meie klubile, vaid kogu Järvamaale. Jalgpall on kogu maailmas väga suur majandusharu, on selles osas ka Eestis suure arengu läbi teinud ja see areng kindlasti jätkub. See kõik tähendab töökohti ja maksutulu kohalikele omavalitsustele, sest kogu klubi personal, treenerid ja mängijad on ühtlasi palgalised töötajad.

Kui need inimesed saaksid elada ja töötada Järvamaal, võidaksid sellest just kohalikud omavalitsused. Korralik taristu annaks võimaluse tuua Järvamaale senisest oluliselt rohkem laagreid, turniire, rääkimata iganädalastest tippjalgpalli kohtumistest või erinevate vanuseklasside Eesti koondiste laagritest ja turniiridest. Viimaste jaoks on Paide just ideaalne koht, sest sellistel võistlustel on üldjuhul nõue, et need peavad toimuma maksimaalselt tunnise autosõidu kaugusel lennujaamast.

Kokkuvõttes on vaja Paidesse projekteerida staadion, mida saab tulevikus laiendada UEFA 2. kategooria staadioniks 4500 istekohaga. See võimaldaks plaanide realiseerumisel klubi esindusmeeskonnal pidada isegi eurosarja alagrupimängud koduväljakul.

Kriitikud võivad siin muidugi kulmu kergitada ja öelda, et mehed on päris hulluks läinud, aga 10 aastat tagasi ei uskunud samuti keegi, et Paide Linnameeskond on Eesti tippklubi, kes mängib meie rahvusstaadionil enam kui 7500 pealtvaataja ees Brüsseli Anderlechtiga ja meil on meeskonnas Liverpooli mees Ragnar Klavan. Mina usungi, et ainult suurelt unistamine ja nende unistuste teoks tegemine teevad lõpuks elu paremaks.

Just julged investeeringud on need, mis toovad parema tuleviku ja loovad võimaluse arenguks. Kordan veelkord: mina usun, et Järvamaal on just ühtepidi Tallinna-lähedasest ja teistpidi Eesti südames paiknevast asukohast tulenevalt suurepärane arengupotentsiaal, vaja on vaid visiooni, kuidas see enda kasuks tööle panna. Jalgpalli poolelt on meil see visioon olemas.

Kui taristu kõrvale panna, siis mis on praeguses ajahetkes suurimad takistused esindusmeeskonna Paidesse toomiseks nüüd ja täna?

Ennekõike siiski ainult taristu. Elamispindade mure muidugi ka, aga see oleks lahendatav. Kui taristu oleks olemas, poleks osadel mängijatel probleemi ka iga päev Tallinnast Paidesse trenni sõita, sest uus maantee võimaldab seda teha sama ajaga või kiiremini kui praegu Tallinna ühest otsast teise või Keilasse treeningule sõitmine võtab.

Kui sisehalli ei ole, siis esindusmeeskond Paides aasta ringi treenida ei saa. Sisehall ja staadion oleks suur asi aga kogu Järvamaale tervikuna, sest võimaldaksid siia tuua väga palju suuri spordiüritusi, kuna tekiks võimalus võõrustada noortekoondiste mänge, tipptasemel turniire nagu U-17 finaalturniir ja nii edasi. Rääkimata esindusmeeskonna hooajaeelsest ettevalmistusest. 2024. aasta hooajaks valmistume me jälle kusagil mujal, kõrgetasemelised treeningmängud peame samuti võõrastes hallides.

Arutasime alles hiljuti asju Viljandi linnaga, kust öeldi, et neil käib välisvõistkondi väga palju ja näiteks Riia ja Valmiera võistkonnad käivad Viljandis treenimas. See kõik toob ju elu ka maakonda.

Staadioni ja sisehalli ehitamise planeerimine kukub just praegu hästi suurde pilti, kui vaadata Linnameeskonna arenguetappide järgnevust ja tervikut. Lapsi tuleb treeningutele aina juurde.

Tuleb vaadata suurt pilti. Kui tahame Linnameeskonnast teha Eesti parima jalgpalliklubi ja miks mitte ka laiemalt edukaima spordiklubi, siis minu arvates sobib Paide ja Järvamaa Eesti jalgpallipealinnaks väga hästi. Sellest me unistame ja selleks oleme praegu käivitanud ka järgmise kolmeaastase etapi, et tõusta esindusmeeskonnaga stabiilseks tiitlinõudlejaks ja järgmise kolme aastaga esimene tiitel ka võita. Just selle eesmärgiga pikendasime ka Ivaniga lepingut.

Meil on praegu ligikaudu 450 last kogu Järvamaal. Kui esimesed aastad kulusid peaasjalikult noortesüsteemi ülesehitamiseks, siis viimase kahe aasta jooksul oleme selgelt võtnud fookusesse noortesüsteemi kvalitatiivse parandamise, koolitanud treenereid ja kaasanud välisspetsialiste. Ent ka siin on käivitumas järgmised sammud. Klubisse asub peagi tööle noortesüsteemi metoodikajuht, kes tuleb väljastpoolt Eestit. Tema töö eesmärk on senisest täpsemalt kirjeldada ja ühtlustada klubi jalgpalliline filosoofia, see, kuidas soovime mängida eri vanusegruppide kaupa, ning see kõik ellu rakendada.

Selle töö mõõdik on lihtne: kõigi meie vanusegruppide kõige tugevamad võistkonnad peavad mängima oma liigade A-tasemetel ja olema seal heas konkurentsis.

Hoogsalt tahame edasi arendada naiste ja tüdrukute jalgpalli. Kalmer Klettenberg alustas sel aastal selle tööga ning on teinud seda väga hästi. Naiste ja tüdrukute jalgpalli arendamiseks on meil paigas viieaastane arenguprojekt.

Kalmeri töö tulemused näiteks neidude U15 grupiga on olnud meie klubi tänavuse hooaja üks kõige ägedamaid lugusid. Samas said eesmärgid täpselt sellised seatudki ja Kalmeriga kokku lepitud. Ta on väga äge ja hingestatud treener ning sobib seda projekti hästi vedama.

Minu meelest on laiem vaade tüdrukute jalgpallile oluline ka taristu mõistes: mida rohkem lapsi meil treenib, seda rohkem on Järvamaal terveid lapsi ja taristu seda rohkem rakendatud ehk kogukonna investeering saab veelgi paremini tasutud. Naiste jalgpall on maailma kõige kiiremini arenevaid spordialasid. Ma ei näe ainsatki põhjust, miks viie aasta pärast ei võiks olla Paide Linnameeskonna naiskond naiste meistriliigas ja seal medaleid rünnata. Selle nimel me töötame.

Mida rääkis Veskimäe veel noortetööst, kõrgetest eesmärkidest, ühiskondlikest teemadest ja klubi personalist, loe Paide Linnameeskonna kodulehelt.