Vigastust trotsides iluvärava löönud üleplatsimees Rimo Hunt: kaotus kaotuseks, meie teeme edasi seda, mis meile meeldib (0)
Kui suurt emotsiooni pakub Väikeste karikavõistluste finaal mehele, kes on skoorinud Eesti koondise eest, tulnud kahe erineva klubiga Eesti meistriks, valitud kõrgliiga parimaks mängijaks ja olnud veel mõne aasta eest tippjalgpallis parimate seas? Tallinna FC Zeniti ründaja Rimo Hundi näolt paistis väljakult lahkudes vaid üks emotsioon: rõõm, siiras rõõm. Mis sest, et Zenit pidi tasavägises finaalis Legioni paremust tunnistama, mängumõnu ei saa Hundi kinnitusel neilt keegi ega miski võtta.
"Ma olen siin staadionil kõvasti veel ilusamaid löönud!" vastas Hunt heatujuliselt küsimusele, kas 8. minutil Zeniti juhtima viinud efektne kannakõks oli tema kauneim Lillekülas löödud tabamus. Legioni auks taevasse lastud saluuti oli ta hetk varem samuti vaadanud, naeratus näol.
"Hea oli siin tagasi olla, pole sel staadionil mõnda aega mänginud. Väljak oli suurepärane. Küll aga jäi natuke kripeldama see, et mul oli just trauma. Terve see hooaeg kulges füüsilises plaanis väga hästi, aga laupäeval sain õnnetu ja rumala vigastuse. Pidin tegelikult kogu mängu valuvaigisti all jooksma, ei saanud väga rahulikku mängu teha. Olin puudulik," tõdes Hunt, kes täitis kaptenina seekord kastis kastini töötava poolkaitsja ülesandeid ning kehastus vajadusel nii väravalööjaks kui ka keskkaitsjaks.
"Kui meil on vastas noored, kes teevad igapäevaselt trenni ja on noortekoondiste poisid, siis on ju selge, et füüsise pealt me nendega võistlema ei hakka. Enamik meie satsist iga päev trenni ei tee. Meie variant oligi kogemuse ja teravusega mõned olukorrad ära realiseerida. See õnnestus tegelikult sajaprotsendiliselt. Noored tulid hea energiaga peale ja said lõpus oma momendi - nende jaoks kindlasti eriti emotsionaalne," tunnustas Hunt vastaseid.
"Aga meie jaoks - mis seal ikka! Oluline oli finaali jõuda, pakkuda emotsiooni. Võib-olla teise poolaja mängupilt ei olnud füüsilistel põhjustel kõige ilusam, aga avapoolajal pakkusime ka head mängu," lisas Hunt.
"Iga finaal, iga võit ja iga mäng on oluline. Aga tegemist on ju amatööridega. Paljud meie meeskonnaliikmed on küll võitnud igasuguseid karikaid ja seda hoopis teisel tasemel, aga võib-olla ongi seda toredam ka selliseid finaale mängida. Kui mängid poolproffide vastu, on just füüsiliselt raske - mitte mänguliselt. Aga järgmisel aastal tuleb uus võimalus! Ega meie jaoks ju midagi ei muutu, meie teeme aastast aastasse seda, mis meile meeldib. Ja loodetavasti tuleb neid võimalusi veel," sõnas Hunt.
Zenit mängib juba viiendat hooaega igapäevaselt III liigas ning kaks vooru enne hooaja lõppu ollakse seal teisel kohal. Hundi kinnitusel aga kõrgemasse liigasse tõusmist ei sihita - praegune tase on meeskonna tuumikule täpselt paras. "Tuleb vaadata, mis mehed meil on ja millega nad igapäevaselt tegelevad. Kuidas nad saavad treeningutele panustada ... see kõik on individuaalsel tasandil. Meil polegi mõtet kõrgemale pürgida. Eesmärk on liiga tipus püsida, mitte isegi tingimata liigat võita."
Tema sõnul otsib meeskond jalgpalliväljakult ennekõike lihtsalt head emotsiooni. "Me ei lähegi võib-olla alati päris viimast panema. Enamiku satsi vanust vaadates üritame lihtsalt mitte vigastusi saada! Veidi teised prioriteedid on. Pärast saad mingi raske trauma ja ei saa korralikult sörkimaski käia, rääkimata rannamõnude nautimistest," lausus Hunt, kes kasutanud ise suvist aega rannajalgpalli mängimiseks.
Kaotusest hoolimata läheb Zenit tema sõnul Lillekülast ära püstipäi. "Ilm on hea, väljak - ma ei mäletanudki, et see nii hea väljak on! Enamikule meie meeskonnast on see ainukordne võimalus mängida A. Le Coqil. Mõni mees on näinud seda telekast, ehk ka platsi äärest. Nende jaoks on see veel eriti tähtis. Toomas Wilson on väga hea näide, ta pole siin kunagi varem jooksnud. Kaua ta seda jalgpalliasja on ajanud - aga ootas ära oma võimaluse! Ja ei olnudki kõige halvem, sai positiivseid puuteid ka!" võttis Hunt esimesed 20 minutit väljakul veetnud ja siis treeneriameti üle võtnud Wilsoni esituse lõbusalt kokku.
