Aastaid on mööda läinud sellest ajast, kui Arsenal oli karjääri tipppunktis olnud Thierry Henry, Patrick Vieira, Fredrik Ljungbergi, Robert Piresi, Dennis Bergkampi ja paljude teiste suurepäraste mängijate toel koos Manchester Unitediga see jõud, keda hooaja eel tiitlifavoriidiks loeti.

Pärast selle tiimi lagunemist, mis algas tõsisemalt 2005. aastal Patrick Vieira lahkumisega Juventusesse, otsustas Arsenal jätkata uue strateegiaga, mis keskendus noortele ja klubi mängijate palkade madalal hoidmisele. Uue finantsskeemi üks põhjuseid oli 2006. aastal valminud Emirates staadion, mis nõudis klubilt arukat kulutamist selle ajani, mil staadion ehituskulusid tagasi maksma hakkas.

Pärast neid aastaid on Arsenali saagiks jäänud vaid mõned finaalid, mis on kõik kaotatud. Üks kulutatud vabandus Arsene Wengeri poolt on juba aastaid olnud see, et tiim on noor ja jõuab veel võita, kuid ometi on ta paljusid hooaegu, ka praegu käimasolevat, alustanud teatega, et tema tiim on võitmiseks valmis. Sel hooajal on Arsenali lootused oma trofeekabinetti täiendada sama hästi kui lõppenud, sest Premier League'is jäädakse ManU-st lootusetult kaugele, Carling Cupi karikafinaal suudeti autsaiderile Birminghamile kaotada ja Meistrite liigas ning FA Karikasarjas ei jõutud väga kaugele. Kuigi Wenger pole veel oma vana kulunud juttu noorest tiimist rääkinud, ei vähenda see kahtlusi selles osas, kas ta peaks Arsenali edasi viima.

Juba 2009. aasta suvel teatas Wenger, et tema tiim on valmis, kuid ka siis ei olnud ta reaalselt suutnud tiimi suurimaid murelapsi nagu väravavahipositsioon ja kaitseliin ära parandada. Arsenal lõpetas hooaja kolmandana, 11 punkti Chelsea'st tagapool. Möödunud suvel oli tal taas võimalus remont korraldada, kuid jällegi tegi ta seda väga riskantsel viisil, tuues sisse üsna tundmatu kvaliteediga mängijad nagu keskkaitsjad Laurent Koscielny ja Sebastian Squillaci, kes on küll mänginud piisavalt hästi, et õigustada üsna väikseid kulutusi, mis nende soetamiseks tehti, aga ei ole kaugeltki andnud välja tõelist tipptaset, mida tiitleid jahtival tiimil vaja on. Väravavahikohale on selle hooajaga kerkinud Wojciech Szczesny, kes tundub olevat väga korralik kindakandja, kuid temast üksi pole probleemide lahendamiseks piisanud.

Mida see hooaeg on veel näidanud, on see, et vead ei ole ainult keskkaitse ja väravavahi kohal. Paljud noored, kes juba mõne aasta eest klubi põhikoosseisu tõusid, ei ole suutnud teha nii suurt edasiminekut, mida neilt esialgu oodati - mängijad nagu Gael Clichy, Abou Diaby, Denilson, Bakary Sagna, Nicklas Bendtner ja Emmanuel Eboue on selle suurepärased näited.  Lisaks pole ka veidi vanemad tähed nagu Tomas Rosicky ja Andrei Aršavin end Inglismaa jalgpallis täielikult koduselt tundma hakanud. Need mehed ei ole olnud võimelised nädalast nädalasse, eriti rasketes mängudes, vajalikul tasemel esituste tegemiseks.

Ründav osa on olnud see, mis Arsenali peamiselt edasi on vedanud, kuid ka seal on probleem, et jätkuvalt pole suudetud leida 30 väravat hooajal löövat meest. Van Persie suudaks seda teha, kui ta oleks terve, kuid minu arvates ta üksiku ründajana siiski mängima ei peaks, kuna armastab palliga mängida ja ei püsi nii palju kastis, kui sa ühelt tipuründajalt ootaks. Tema vaba mängustiil sobiks rohkem toetavasse rolli.

Arsenali elu on raskemaks teinud ka tänapäeva jalgpalli uued finantsjõud, mis tõstavad palgad üles väga kõrgele tasemele. Londoni klubi ei ole soovinud sellega kaasa minna ning nad on selle ja kohati välja paistva ambitsioonituse tõttu kaotanud mitu mängijat, kelle viibimine Arsenalis aidanuks viimastel hooaegadel kindlasti kaasa. Kolm nime, mis koheselt pähe tulevad, on Kolo Toure, Emmanuel Adebayor ja Ashley Cole, kes suutnuks minu arvates praegusest seltskonnast paremat tööd teha. Kui Arsenal nii edasi läheb, ei pruugi neist meestest saada viimased, sest Cesc Fabregas on juba korduvalt klubile vihjanud, et tema tahab võitma hakata.

Wenger on teatanud, et ta võib suvel kulutada, aga saab olema huvitav näha, kas ta teeb seda mõne tundmatu mängija ostmise näol või võtab ta lõpuks julguse kokku, lükkab näpud sügavale rahakotti ning ostab paar-kolm tõeliselt suurt talenti või end juba tipptasemel tõestanud mängijat. Nii üldise info kui ka tema enda sõnade järgi peaks tal üsna vabad käed olema. Tema töö on tiimi nõrgad kohad ära parandada, aga kui ta ei ole seda juba aastaid teha suutnud, siis tekib kahtlus tema sobivuses Arsenali peatreeneri rolli.

Prantslase leping klubiga peaks kehtima 2014. aastani, kuid on selge, et kui Arsene'i töö klubis oleks alanud vaid 4-5 aastat tagasi, oleks ta juba sule sappa saanud. Hetkel elab prantslane oma mineviku saavutuste peal ning eeldatavasti teeb ta seda isegi siis, kui järgmine hooaeg samamoodi kulgema peaks. Arsenal on juba hetkeseisuga langenud Inglismaa 3. klubiks, kuid on vägagi tõenäoline, et Manchester City ja ka Liverpool tõusevad neist mööda, kui Arsene ja/või Arsenal oma poliitikat ei muuda.