Aalborgi jalgpalliklubis mängivate eestlaste edukõver on liikunud teineteisest sõltumata üles-alla. Praegu naudib Andres Oper kuulsuse tippu, reservi naelutatud Indrek Zelinski vaevleb sügavas kriisis.
SL Õhtuleht

Mullu Aalborgiga liitunud ja tõelise väravatesaju korraldanud Zelinski tipphetkedel polnud Andres Operil parimad päevad. Peas liikusid isegi mõtted klubi vahetusest. Sellest hooajast meeskonda juhendava Poul Erik Andreasseni käe all on aga Operi täht särama löönud. Juhendajaga ühist keelt mitteleidva Zelinski osaks on jäänud reservmeeskonna eest väravate löömine. Pärast 18. augustit pole ta põhikoosseisu mahtunud.

Erinevad staatused pole eestlaste omavahelist läbisaamist muutnud. “Ma pole Andrese peale kade,” väitis Zelinski. “Siin on teisi, keda treener mängitab ründaja kohal, kuigi nad pole seda tüüpi.”

“Indrek vääriks võimalust,” hindas Oper. “Ent ta peab ka ise treeningutel näitama, et on teistest parem.”

Laupäeval sõnas Zelinski Taani TV3-le, et mõtleb uue klubi otsimisele. Eile kohtus ta Aalborgi spordidirektori Lynge Jacobseniga, kes kinnitas, et klubi võib teda selles aidata.

Poul Erik Andreassen leiab, et Zelinskil ei jätku treeningutel motivatsiooni ning sa ei suuda ennast maksimaalselt pingutada.

Ükskõik kui hästi ma mängin või treenin - treener pole mind ikka kasutanud. Sellises seisus ei näe pingutamisel mõtet. Püüan ennast lihtsalt Eesti koondise mängude jaoks vormis hoida.

Millest allakäik algas?

Hooaja alguses tundsin ennast füüsiliselt hästi, ent treeningutel hoiti suuri koormusi, justkui oleks endiselt ettevalmistusperiood. Ühel hetkel vajusin ära ja tundsin suurt väsimust. Rääkisin treenerile, ent pärast seda lakkas ta mind mängitamast. Kolme nädala pärast tundsin ennast juba hästi, ent midagi pole muutunud.

Kas sa palusid ise ennast reservi arvata?

Ei, lihtsalt rääkisin treenerile, kuidas ennast tunnen.

Andreasseniga pole sul algusest peale klappinud?

Hooaja esimestes mängudes sain platsile, ent väravat ei suutnud lüüa. Ilmselt ootas klubi juhtkond, et hakkan samamoodi taguma nagu eelmisel aastal. Kui tulemust ei tulnud, kaotasid nad kannatuse.

Ütlesid Taani ajakirjandusele, et kui kahe kuu jooksul mängima ei pääse, tõstatad päevakorda klubivahetuse. Pakutud tähtaeg on möödas.

Ma pole enam 21aastane, et mõelda - jõuan veel mängida. Minu jaoks on siin olemine aja raiskamine, ma ei pääse isegi varumeeste pingile.

Kuidas on viimased kuud vaimule mõjunud?

Alguses oli väga raske. Ma ei mõistnud, mis toimub. Nüüd võtan asja rahulikumalt, püüan treenimisele keskenduda.

Kas tagantjärele kahetsed, et läksid treenerile oma enesetundest rääkima?

Ta oleks seda varsti ka ise taibanud.

Nõustud, et oled treeningutel alla andnud?

Viimasel ajal küll mitte.

Aalborgi spordidirektor Lynge Jacobsen ütles, et klubi noored ründajad on sinust paremad.

Tema tehku oma tööd. Ma ei lähe ju talle ütlema, et klubis on midagi mäda, vaid teen oma asju nii hästi kui oskan.

Meil on noored ründajad, kes on tema otsitud ja kasvatatud, neid püütakse igal võimalusel kasutada. Leian, et see pole minu suhtes aus ning ma ei kavatse siin lepingu lõpuni niisama istuda.

Leiad, et oled nendest tugevam?

Loomulikult. Olen mänginud Eesti koondises üle kaheksakümne mängu. Mida on neil vastu panna?

Olen rääkinud mitmete kogenumate meeskonnakaaslastega. Ka nemad laiutavad käsi ega mõista, mis toimub. Ühel jutuajamisel ütles treener, et olen üks Aalborgi parimaid ründajaid. Huvitav, kas see oli suusoojaks öeldud?

Kas treeneriga kohtudes näitad välja oma pahameelt? Olete näiteks sõnelnud?

Ma ei näe põhjust ennast närvi ajada.

Eesti klubisse naasmine on välistatud?

Kui mõni välisklubi tunneb huvi, siis lahkun sinna. Vastasel korral jään lepingu lõppemiseni 2004. aastal siia ja üritan põhikoosseisu tagasi murda.

Mis tunne sind valdab, kui meeskond sõidab mängule, aga sind pole rivistuses.

Kas meeskonda mahud, saab selgeks juba paar päeva varem. Ülejäänute osaks jääb mängimine reservmeeskondade turniiril. Üritan endast seal maksimumi anda.

Oled kaotanud lootuse, et sind koosseisu valitakse?

Ikka loodan, ent enam ei lase nina norgu. Treenin edasi ja üritan näidata, et olen mees, kes peab olema väljakul.

Suudad sa südames meeskonnale kaasa elada või loodad, et neil läheb halvasti ning see toob kaasa koosseisu muutuse?

Oma koduklubile halba ei soovi, pean tänama, et nad mu Eestist ära tõid. Samas mina aitasin neil eelmisel aastal tipus püsida.

Kas see on sinu karjääri raskeim periood?

Selles mõttes küll, et tunnen, et võiksin mängida ja väravaid lüüa, aga treener ei usalda mind.

Oled masendust koju kaasa viinud?

Alguses kindlasti, ent viimane kuu olen väga rahulik. Eks abikaasa saab aru, mis minus toimub. Ent koju jõudes püüan probleemse jalgpalli unustada. Tööasjad jäägu ukse taha.

Sigrit Zelinski: “Loodan, et Indrekul läheb veel paremini.”

Indrek Zelinski abikaasa Sigrit tõdes, et kaasa ei too probleeme koju. “Tean, et seis on vilets, ent kodus ta seda välja ei näita. Vaid harva räägib, et treener kiusab. Võrreldes ajaga, mil kõik õnnestus, pole ta muutunud,” väitis habras naisterahvas. “Üritan talle toeks olla ja loodan, et läheb veel paremini.”

Koduperenaise ametit pidav Sigrit täidab päevi pisitütre kasvatamisega. “Käin taani keelt õppimas. Tööle pole veel kippunud, laps on selleks liiga väike,” arvas ta. “Ega me ainult kodus istu. Aalborgis on välismaalaste mängutuba ning aeg-ajalt käime ujumas.”

Sigriti teada pole Aalborgis palju eestlasi, ent ühe kaasmaalasest sõbranna on ta siiski leidnud. “Tema taanlasest mees kuulis, et Indreku perekond sõidab siia, ning saatis klubisse kirja, kus küsis, kas tahame suhelda,” meenutas Sigrit. “Olin kohe rõõmuga nõus, muidu piinas igavus.”

Õigusteaduskonna lõpetanud naine ei plaani veel isikliku karjääri tegemist. “Kuniks Indrek jalgpalli mängib, ma sellele ei mõtle. Aga kunagi Eestisse naastes pole see võimatu,” ütles ta