Itaalia kõrgliiga tiitlipretendendi Napoli erakordselt kehv vorm maksis Carlo Ancelottile töökoha. Tema ameti võtab üle Gennaro Gattuso, mees, kes on Ancelottilt õppinud Itaalia jalgpallile igiomase ritiro saladusi.

Carlo Ancelottil ei olnud põhjust end varjudes peita. Ta oli saanud hakkama keerulise, enamike jaoks ilmvõimatuna näiva ülesandega: ta oli edukalt astunud Maurizio Sarri kingadesse, jäänud taas alla vaid Juventusele ja lubanud nüüd latti nihutada veel kõrgemale. Kõige magusam suutäis jahtus aknalaual, Napoli seda mesilasena läbi paokil akna noolimas. Kes oleks talle keelanud võimaluse oma tähesära nautida?

Aga tol juulipäeval, mil Dries Mertens, Lorenzo Insigne ja uus täiendus Kostas Manolas olid end laval punastesse tugitoolidesse mugavalt sisse seadnud ja vastasid Napoli fännide kõikvõimalikele küsimustele, ei olnud treenerit kuskil näha. Kuni ühtäkki ... moderaator andis teada, et järgmisena esitab kapten Insignele küsimuse keegi Carlo, kes on kohale sõitnud kaugest Reggiolost. Vaevalt oli Reggiolo-Carlo jõudnud suu lahti teha, kui kolmik hakkas naeru lõkerdama, Insigne koguni nii kõvasti, et vajus toolist põrandale põlvili.

"Kuidas on nii, et sa mängid rahvusmeeskonnas paremini kui Napoli eest?" küsis viimaks oma isiku paljastanud Ancelotti publiku ovatsioonide saatel. Esimesena reageeris lustlik Mertens: "kindlasti on selles ju süüdi mister?" "Si, sempre colpa dell'allenatore," nõustus viimaks tugitooli tagasi kerkinud kapten. Alati on süüdi treener.

Ajapikku naer vaibus, sest pärast seda, kui Ancelotti oli ühel õnnetul Napoli fännil aidanud vahetada jalgrattarehvi, väsimatult vastanud küsimustele James Rodriguezi, Nicolas Pepe ja Mauro Icardi võimaliku saabumise kohta ning teinud sõpruskohtumises 3:0 säru värskele Meistrite liiga võitjale Liverpoolile, oli vaja hakata päriselt mängima.

Teisipäeva õhtul alistas Napoli Meistrite liiga alagrupiturniiri viimases voorus veenvalt Genki, kindlustas edasipääsu ja peatas üheksa mängu pikkuseks veninud võiduta seeria, klubi pikima viimase kümne aasta jooksul. Serie A-s jääb Napoli liidritest juba 17 punkti kaugusele. Ancelotti jaoks jäi rõõm üürikeseks, sest vaevalt mõni tund hiljem vabastas Napoli president Aurelio De Laurentiis ta ametist. Sempre colpa dell'allenatore.

Tõsi, Ancelotti alustas augustist alates iga mängu erineva algkoosseisuga, mis ei saa kunagi kõige stabiilsema režiimi tunnuseks olla, aga võib mõelda, et kui novembrikuist ritiro-skandaali poleks juhtunud, jätkaks kuningas Carlo ka praegu Castel Volturno treeningväljakul pusletükkide sobitamist.

Kuidas tead, et üks õige Itaalia jalgpallimeeskond on omadega perses? Nad korraldavad ritiro. Õigemini, selle korraldab peatreener või klubi omanik. Ritiro otsene vaste inglise keeles on retreat, maakeeli siis ehk taandumine pelgupaika või midagi säärast. Mängijad kogutakse kokku, viiakse nädalavahetuseks või veelgi pikemaks ajaks kuskile treeninglaagrisse - või suletakse lihtsalt klubi enda keskusesse - kus neile jälle mõistus pähe tambitakse. Umbes nagu siis, kui paned kaklevad õed-vennad tuppa luku taha ja ütled neile, et enne välja ei saa, kui nad pole omavahel ära leppinud. Calcio ei oleks calcio ilma ritiro'ta.

***

Just Napoli aitas ritiro'l saada niigi värvikireva Itaalia jalgpallileksikoni üheks tähtsaimaks osaks. Diego Maradona saabumine ei tähendanud Partenopei jaoks kohest triumfi: 1984. aasta jõuludeks oli Napoli 13 mängust kaotanud kuus, kaasa arvatud kõik detsembris toimunud mängud. Väljalangemistsoon terendas. Klubi, kes oli äsja käinud ühe mängija eest välja maailmarekordilise summa, ei saanud seda loomulikult endale lubada.

Toonane peatreener Rino Marchesi käsutas oma tiimi Amalfi rannikul asuvasse Vietri sul Mare'i laagrisse, mille üle mängijad eesotsas Maradonaga õnnelikud ei olnud, aga mis pani aluse edukale hooaja lõpule. Napoli kaotas laagrist naastes ülejäänud 17 mängus ainult ühe korra, lõpetas hooaja kaheksandana ja tuli järgmistel aastatel meistriks nii Itaalias kui Euroopas.

Ritiro on aastate jooksul osaks langenud paljudele Itaalia klubidele ja sellest inspireeritud mängijad on laagri vaimu edasikandjateks. Mõned aastad tagasi kolmandas liigas mänginud kodulinna Carrara jalgpalliklubi osanikuks olnud Gianluigi Buffon käsutas alavormis pallurid poole hooaja pealt laagrisse, toonitades, et ritiro aitab keskendumise leida nii neil kui treeneril. Tiemoue Bakayoko jäi mais Milani treeningule enam kui tund aega hiljaks, Gennaro Gattuso kinkis kogu meeskonnale vastutasuks nädalapikkuse ritiro.

Gattuso ja Ancelotti jaoks tähendab ritiro aga midagi palju enamat kui lihtsalt tüütut eemalolekut ülejäänud maailmast. Kui Gattuso tähistas eelmise aasta jaanuaris oma 40. sünnipäeva, saatis Ancelotti oma endisele mängijale pika õnnitluskirja, mis avaldati Gazzetta veergudel. "Väljakul olid sa minu sõdalane," kirjutas Ancelotti. "Ma ei näinud sind iial alla andmas, ma ei näinud sind iial puhta särgiga mängimas. Mitte kellelgi ei olnud sinu meelekindlust. Kas mäletad, kui olime 2007. aasta jaanuaris Maltal ritiro's? Seal lubasin sulle, et viin su Meistrite liiga finaali. Sa arvasid, et olen hull. Aga me jõudsime sinna ja me võitsime. Ja sina, Rino, olid selle Milani hing."

Aprillis meenutas toonast käiku avalikult ka Gattuso ise. "2007. aastal oli meil käsil keeruline periood (Milan oli viiest mängust kaotanud neli - A. N.) ja klubi saatis meid Maltale," rääkis ta Corriere della Sera ajakirjaniku Alberto Costa raamatuesitlusel. "Oli nii külm, et omanik ei oleks oma koeragi välja saatnud! Vihkasime tol hetkel [toonast Milani tegevjuhti] Gallianit. Ühel õhtul oli meid 10-14, jõime veini ja olime üleval kella viieni hommikul. Naasime Milani ja võitsime hiljem Meistrite liiga. See muutis meid tugevaks."

***

Mõistagi ei ole ritiro alati parim lahendus, sest selle väljakäimine tähendab ju seda, et meeskond on omadega põhja kukkunud ja vajab sekkumist. Millisele mängijale see ikka meeldiks? Millisele treenerile, kui otsuse on vastu võtnud omanik? 2013. aasta lõpus keeldusid Serie A-s eelviimasel kohal olnud Bologna mängijad klubi presidendi Albano Guaraldi kehtestatud ritiro'st, suutsid oma viha väljakule suunata ja kaotasid järgmisest seitsmest mängust ainult kaks.

4. novembril teatas Aurelio De Laurentiis, et Napoli mängijad jäävad nädalaks tiimi treeningkeskusesse, selleks, et saada lahti "nende kurgus olevast klombist".

"Ancelotti on suur treener ning tõeline džentelmen," sõnas De Laurentiis raadiojaamas Kiss Kiss. "Aga need probleemid on vaja lahendada tiimisiseselt, need mängijad peavad leidma motivatsiooni."

Ancelotti ei olnud avalikult De Laurentiisi otsusega nõus, aga veelgi rahulolematud olid Napoli mängijad. Pärast viiki Salzburgi vastu tõstsid nad omamoodi mässu, keeldusid ritiro'st ja läksid lihtsalt koju ära. Ainsana jäid Castel Volturnosse ööseks Ancelotti ja tema abilised. Kaasa ei aidanud ka see, et kui klubis töötav De Laurentiisi poeg läks mängijaid tagasi kutsuma, saatsid viimased ta põhimõtteliselt kuu peale.

See oli De Laurentiisi jaoks kahtlemata tugev emotsionaalne tagasilöök: mitte ainult pole ritiro'st keeldumine pühaduseteotuseks, vaid ka teatav näkkusülitamine temale endale. Napoli omanik tundis kindlasti, et Ancelotti oleks pidanud palluritega karmikäelisemalt ümber käima.

On neid, kelle arvates on ritiro iganenud lahenduseks; Itaalia jalgpalli romantiliseks pärandiks, mis on ammu oma otstarbe kaotanud. Stefano Pioli andis Milani ohjad haarates koheselt teada, et tema ajastul midagi sellist toimuma ei hakka. Antonio Conte on ritiro ideed muutnud enda käekirja järgi ja Interi mängijad veedavad öö enne kõiki kodumänge San Siro lähedal hotellis. Lissaboni Benficas kannavad mängijad öösiti jala ümber elektroonilist seadet, mis mõõdab nende unetunde. Nii igaks juhuks.

Ancelotti kehtestas detsembri esimestel päevadel ritiro omal algatusel, aga siis oli juba hilja. Ja nõnda see läkski. Nüüd on õpilane meistrilt töö üle võtnud: Gennaro Gattuso esimene käik Napoli peatreenerina oli omaenda ritiro väljakuulutamine. Kuidas iganes see ka välja kukub, vastutab ikka mister. Sempre colpa dell'allenatore.