Portaal The Athletic tegi Liverpooli tiitlivõidu puhul väikese tagasivaate aega, mil kõik värsked Inglismaa meistrid jalgpallurikarjääri alustasid. Selleks võeti ühendust meeste noortetreeneritega, kellel oli rääkida nii mõnigi vahva lugu.

Roberto Firmino oli 17-aastane, kui ta saabus katsetele Figueirensesse. Klubi noortemeeskonda juhendanud Hemerson Maria sõnul kestavad sellised testimised tavaliselt kaks-kolm nädalat. Firmino puhul piisas 30 minutist, kui oli selge - see poiss jääb.

Vaesest perest pärit ja erakordselt tagasihoidliku, kuid oma sõbralikkuse ja positiivsusega kaaslasi nakatanud Firmino suhtumise iseloomustamiseks tõi treener lõbusa näite. "Hüüdsin teda mõnda aega Albertoks ja ta reageeris alati. Ta isegi ei parandanud mind. Ühel päeval müksas füüsilise ettevalmistuse treener mind kõrvalt: "Kuule, Hemerson. Poisi nimi on Roberto, mitte Alberto!"

Kutsusin ta enda juurde: "Alberto, tule siia!" Pärisin teise treeneri ees, mis ta nimi on. Roberto, ütles ta. Tundsin seepeale huvi, miks ta Albertoks nimetamisele reageeris. "Ah, professor, ma tegin lihtsalt nii, nagu teie ütlesite," vastas ta. See näitas, kui lihtne ja tagasihoidlik poiss ta oli," meenutas Maria.

Noort Virgil van Dijki juhendanud Rik Kleijn rääkis naljatamisi, kuidas WDS-'19 noortemeeskonna väravavahi Jordy Brugeli isa soovitas van Dijiki märksa suuremale Willem II klubile - nimelt hakkas WDS'19 postide vahel seisnud Jordyl mängude ajal tihtipeale lihtsalt igav, kuna ükski ründaja ei saanud van Dijkist mööda ja seetõttu polnud tal väravas ka tööd.

Bernie Airlie, kes töötas treenerina Glasgows asuvas Giffnocki jalgpallikeskuses, kirjeldas noort Andy Robertsoni. "Mängude vaheajal olid alati pausid, vahel päris pikad. Teised lapsed olid nagu lapsed ikka, jooksid ja ajasid üksteist taga. Aga Andy kõksis palli jalaga vastu seina - paremaga, vasakuga, üha uuesti ja uuesti. Väiksena ei paistnud ta siiski teiste seast silma - ma ei saa kindlasti väita, et oleksin näinud temas juba tollal tulevast Meistrite liiga ja Premier League'i võitjat. Kuid ta on parim näide sellest, mida on võimalik saavutada, kui pühendud täielikult ega lase tagasilöökidel end heidutada."

Alex Oxlade-Chamberlain sirgus jalgpalluri peres, sest kui ta oli veel väike, mängis tema isa Mark endiselt tipptasemel. "Kui minust sai Southamptoni U11-võistkonna treener, vaatasin kord nooremate poiste mängu ja mõtlesin, et minu oma on ju parem," meenutas Mark Chamberlain. "Korraldasin nii, et ta sai katsetele tulla ja pääseski võistkonda. Ta oli veel 9-aastane, kuid panin ta vahel 11-aastaste mängus väljakule. Mu parim poiss oli ründaja, nii et Alexanderil lasin mängida tema vastu keskkaitses. "Kas te võiksite ta nüüd jälle välja võtta?" küsis too ründaja kord paluvalt. Mu abiline Steve Wigley vaatas kord meie mängu kõrvalt ja ühmas siis mulle: "Ma näen, et sinu pensionifond jookseb siin ringi ..."" kirjeldas Chamberlain.

Fabinho üks esimesi juhendajaid Elio Sizenando rääkis, et 13-14-aastaselt ei olnud Liverpooli tulevase keskväljaankru Fabinho suhtumine veel selline nagu vaja. "Ta tuli meie juurde, et saaks lihtsalt palli lüüa ja lõbutseda, ega mõelnud täheks saamisele. Vahel kippus ta väljakul unelema ja ütlesin sageli abitreenerile: "Vaata nüüd Fabinhot." Teinekord jäi ta väljaku ääres lennanud linde silmitsema. "Lõpeta lindude vahtimine, Fabinho!" tuli talle siis karjuda," naeris Sizenando. "Aga kui ta sai 16-aastaseks, hakkas ta asja tõsisemalt võtma. Torkisin teda kõvasti ja nõudsin temalt palju, sest nägin, mis temas peitub."