2014. aastal pool aastat Arsenalis veetnud Kim Källströmi perioodi klubis meenutatakse küll tänasel päeval läbi huumoriprisma, ent tema sellest suurt numbrit ei teinud. Ta võitis seal Inglismaa karika.

Källström rääkis kõigest lähemalt Arsenali kodulehel. "Ma olin koos Moskva Spartaki meeskonnaga Abu Dhabis, kui oli jaanuarikuise üleminekuakna viimane päev. Agent helistas ja küsis, kas tahan Premier League'i laenule minna, aga ma ütlesin sellest ära. Kümme minutit hiljem helistas ta uuesti, aga mu vastus oli sama. Nii minul kui perekonnal oli Moskvas kõik hästi ja ma ei tahtnud laenule minna.

Tund aega hiljem helistas agent taas ja ma hakkasin juba närvi minema. "Palun  ära helista mulle enam, ma ei taha minna."

"See on Arsenal."

"Okei, ma võin minna!"" kirjeldas praeguseks karjääri lõpetanud Källström seda protsessi.

Arsenal soovis viimasel hetkel poolkaitsesse täiendust, kuna seal oli vigastusega probleeme. Fännide üllatus oli aga suur, kui Källström samuti vigastatud oli.

"See on piinlik lugu. Me tegime rannas trenni, mis tegelikult oli rohkem nagu betoon. Ma kukkusin pahasti kivi peale ja lõin oma selja ära. Kuna me olime kohe Moskvasse tagasi minemas, siis ei hakanud me seal täpsemaid uuringuid tegema. Andsin sellest kohe ka Arsenalile teada, aga nad ütlesid, et tuleksin ikka kohale. Kuna aken oli kohe sulgumas, siis neil oli valida, kas võtavad minu või ei saa mitte kedagi."

Källström liitus klubiga 31. jaanuaril, aga debüüdi sai teha alles märtsi lõpus. Tema teiseks mänguks oli FA karika poolfinaal tiitlikaitsja Wigani vastu.

"Treener pani mind lisaaja lõpus mängu ja mul oli isegi üks poolik võimalus. [Olivier] Giroud andis mulle hea söödu ja läksin löögile - ma polegi kindel, kas see läks üle või mööda. Ma arvan, et see pall pole tänase päevani maandunud. Ilmselgelt läks see mäng ka penaltitele, Wenger tuli minu juurde ja küsis prantsuse keeles, kas ma löön penalteid. Ta pani mind teiseks lööjaks.

Tol hetkel ma ei teadnud, kui oluline mäng see oli. Minu jaoks oli Arsenal meeskond, kes võidab kogu aeg tiitleid, aga viimasest oli möödas koguni üheksa aastat. Kuna Wigan oli eksinud, siis mul oli palju lihtsam lööma minna. Ma mäletan siiamaani seda jalutuskäiku pallini väga hästi, kuna millegi pärast oli see tavapärasest väga teistsugune. Inimesed endiselt küsivad, et miks ma naeratasin, kuna mitte keegi teine ju seda ei tee. Te peate mõistma: ma poleks tegelikult pidanud Wembleyl Arsenali eest penaltit lööma. Aga ma lõin. Ma skoorisin. Me võitsime.

Ma usun, et kui oma karjääri tipphetkedele mõelda, siis see penalti on tipu lähedal. Peamiselt seepärast, et see juhtus nii suure klubi eest, aga ka seetõttu, et see oli nii veider moment. 

Ma tean, et paljud fännid pilkavad minu Arsenali karjääri, aga see on päris lõbus. Paljud mängijad on Arsenali heaks palju rohkem teinud ka mina, aga on ka neid, kes on palju pikema aja jooksul teinud palju vähem.

Ma tulin, lõin penalti sisse, võitsime karika ja siis läksin ma minema. Kes oleks seda katkise seljaga mehest uskunud?"