Luigi Riva sündis Leggiuno linnas 7. novembril 1944. Enamikud Luigi-nimelised jalgpallurid muutuvad Itaalias ajapikku Gigi’deks ning nii tuntakse ka teda. Leggiuno asub Varese lähedal Põhja-Itaalias ning seda tuntigi omal ajal just Gigi Riva tõttu.

Luigil ei olnud kerge lapsepõlv. Tema sõjaveteranist isa Ugo suri, kui poiss oli alles 9-aastane. See tähendas, et ta pidi minema pansionaati, mida juhtisid preestrid. Ta jooksis sealt mitmeid kordi minema, kuna ta ei talunud ranget korda. Riva lausus oma 60. sünnipäeva järel Itaalia päevalehele La Repubblica: „Häbi oli olla vaene ja öelda aitäh inimestele, kes andsid meile leiba ja ära kantud riideid.“

Noortetiimis nimega Laveno jäi Riva silma oma lemmikklubile Interile. Noore uljaspeana rääkis ta Interi huvist ka Laveno direktoritele, kes aga keelasid tal Milanosse treeningule minna.

18-aastaselt tegi Gigi siiski oma esimese liigamängu. See oli Riva sünnilinnas esinev Serie C tiim Legnano. Teda juhendanud Fulvio Bernardini kasutas teda esialgu vasaku äärepoolikuna (Riva eelistatud jalg oli vasak). 1963. aasta kevadel müüs Legnano Riva 22 000 Inglise naela eest maha Serie B klubile Cagliari.

Cagliari oli Sardiinia pealinna esindusklubi. Rivast olid enne Cagliarit huvitatud ka mitmed suured klubid. Cagliari ostis kokku palju mängijaid, et tagada edasipääs ning see neil ka õnnestus - 1964. aasta teisel poolel palliti juba Serie A-s. Cagliaris kasutati teda ründajana ning sellega algas Riva tähelend.

Riva talenti märgati kiiresti ning juba 1965. aastal debüteeris ta Itaalia koondises. Varumängijana kutsuti ta üles ka 1966. aasta maailmameistrivõistlustele, kus Itaalia põrus täielikult. MM-i järgsel hooajal näitas Riva jällegi oma oskusi, lõpetades Serie A capocannoniere’na (parima väravakütina). Tema arvele jäi 18 tabamust. Ta kordas oma edu juba järgmisel hooajal, mil tema saagiks langes lausa 20 väravat.

1968. aastal EM-il tegi Riva endale jällegi nime. Tema oli Itaalia võidu üks võtmeid ning ilma temata ehk polekski seda tiitlit praegu Itaalia auhinnakapis. Järgneval hooajal tegi ta lausa imet - lisaks järjekordselt parima väravaküti auhinna võitmisele vedas ta Cagliari klubi seni ainsa scudettoni (tiitlivõiduni). Jällegi ilma temata poleks Cagliari sellest karikast ilmselt undki näinud. Samal hooajal lõi ta ka oma kõige kuulsamaks peetava värava, käärlöögi Vicenza vastu (pildil).

1970. aasta MM-il vedas Rombo di Tuono Itaalia MM-finaali, kus kaotati 1:4 Brasiiliale. MM-il skooris ta kolm korda, lüües kaks väravat veerandfinaalis korraldajamaa Mehikko võrku ning poolfinaalis aitas ta mängus Lääne-Saksamaa vastu kohtumist lisaajale viia, kui lõi Itaalia kolmanda värava. Mäng lõppes Azzurri (itaallaste) 4:3 võiduga. Kaotatud finaali kohta spekuleeritakse, et, kui seis oli 1:1, lausus maailma läbi aegade parimaks jalgpalluriks peetav brasiillaste Pele: „Nüüd ärkab Riva üles ning meiega on kõik."

Seda, kui asendamatu Gigi Riva Cagliarile oli, näitas ka järgnev hooaeg. Itaalia koondisega mängides murdis Riva hooaja käigus jalaluu ning Cagliari jäi hätta, lõpetades hooaja alles seitsmenda kohaga. Reeglina tähendas sellel ajastul taoline vigastus karjääri lõppu, kuid Riva tuli tagasi ning järgmisel hooajal, mil Cagliari lõpetas neljandana, oli Riva lähedal oma neljandale capocannioniere tiitlile, kuid kaotas ühe väravaga Roberto Boninsega’le.

Selle aja jooksul tegi Juventus Rivale 3 miljoni naela suuruse pakkumise, kuid Cagliari ei lasknud imemeest minema. Järgnevad hooajad polnud Cagliarile ega Rivale kuigi edukad. Saatuslikuks sai talle 1975/76 hooaeg, mille käigus Riva murdis teist korda oma jala ning sel korral tähendas see talle karjääri lõppu. Koondise eest jäid tema arvele märkimisväärsed 35 väravat 42-st mängust, mis on endiselt rekord, ning sama hästi mängis ta ka Cagliari eest – 12 hooaja jooksul lõi ta kokku koguni 164 väravat.

Riva pildid kaunistasid miljoneid tubasid. Ajakirjanik Gianni Brera andis talle hüüdnimeks „Rombo di Tuono“ ehk pikselöök. Ta oli kaitsjate hirmuks ning ühtlasi suur võitleja, mängides väga jõuliselt. Tema löök oli nii tugev, et murdis kord isegi ühe pealtvaataja käe. Riva suutis skoorida peaaegu igast asendis ja positsioonist. Tema populaarsus oli nii suur, et Cagliari kaotas tema vigastuste ajal umbes poole publikust.

Sardiinia ja Cagliari rahva ikoon on lausunud: "Ma ei ole näitleja, kirjanik, müügimees, laulja või ükskõik mis muu, ma elan ainult jalgpalli jaoks." Seepeale vastas üks noor fänn: "Elagu Jalgpall!" Temast ideaalsemat catenaccio stiili ründajat on raske leida.

Ta elab siiani Cagliari linnas ning töötab ühtlasi ka Itaalia koondise heaks. Tal on kaks last, mõlemad pojad ning ta armastab ajaviiteks golfi mängida. Talle meeldib ka meri ja hea toit.

Tegu on Itaalia läbi aegade parima ründajaga ning vähesed saapamaa mängijad on tema tasemele jõudnud. Me võime vaid ette kujutada, mida oleks Riva teinud, kui ta poleks kaks korda oma jalga murdnud. Temasuguseid jalgpallureid sünnib harva ning kindlasti väärinuks ta rohkem kui karjäär talle pakkus.


Vaata ka:
Klassika