Eesti koondise ründaja Henri Anier on Aasiast tagasi kodumaal. Selleks, et pidada Sinisärkidega kaks koondisemängu ning natuke puhata pere ja sõprade seltsis. Aga edasi?

Reede õhtupoolik. Henri Anieril on seljataga 13 tundi lendu liinil Hongkong-Helsingi ning otsa laevasõit – sest lennutöötajad protestisid – üle Soome lahe. "Viis pagasit – oligi nii lihtsam," muheleb ta isegi.

On tunda, kui hea meel on Anieril tagasi kodumaal olla. Päike särab ja päevased temperatuurid katsuvad vaikselt 20 peale küündida. Mitte päris Hongkong oma 35 kraadiga, aga mõnus seegi.

"Mul on oma kümme paari jalgpallijalanõusid, teine ligi kümme muid jooksutosse ja jalatseid-plätusid. Mingid asjad ikka kogunevad. Olin ju kaugel ka," vestab ta, meenutades üsna intensiivset pakkimisperioodi.

Aga kohalik hea-parem ikka mahtus ka kohvrisse? Anier turtsatab korraks naerma. "Vanaemale tõin mingeid kohalikke tervislikke määrdeid. Ma ei tea, tal oli mingi erisoov," on tegemist kiiduväärt lapselapsega. Aga eriti midagi muud ta Hongkongist Eestimaale ei lennutanud. Pere ja lähedased käisid ikka kohapeal ja nautisid kõike otse sündmuspaigal.

See kõik kõlab nii, nagu peatükk Hongkongis ja Lee Manis on lõppenud. Kaks aastat, 63 mängu, 35 väravat ja kaheksa väravasöötu, eelmisest hooajast meistritiitel ja parima väravaküti auhind. Sai muidugi ka rabatud ja nähtud küll.

"See on nii teine maailm. Aasiast tulles on see kontrast nii suur. Aga väga lahe, et see maailm on niimoodi – täiesti erinevad kultuurid, inimesed, ja kliima ka. No ebareaalne, mis kliima seal ikka on! Vahepeal oli naljakas lugeda, kuidas räägitakse, et kuskil Eestis on nii palav mängida. Kuule, mis asja, Aasias ei tule üldse õhku peale! Juba mai oli päris karm, 35 kraadi ja niiske. Isegi tänaval käid ja võtab higistama. Mängida on täitsa teine asi."

No räägime siis jalgpallijutte ka

Eelmise aasta suvel Hongkongi kolinud Anier tähistas esimest hooaega meistritiitliga – klubi ajaloos esimesega! Eesti ründeäss lõi liigahooajal (jagatult) enim väravaid – 17 – ning teenis selle eest kuldse saapa. Tänavu liiguti jälle tiitli kursil, kuid viimane mäng, milles tuli võita või loota lähikonkurendi libastumisele, läks rappa.

"Üks samm jäi puudu. Ei suuda isegi uskuda, et see nii läks. Kahju. Ikka väga kahju. Elasin seda ikka väga valusalt läbi. Üldse oli selline väga roller coaster hooaeg. Meil oli kolm treenerit, mänguvorm käis üles-alla. Aga saime käima end hooaja teisel poolel."

On tunda, kui raske on Anieril, kes justkui on juba kõike näinud ja teinud, seda lüüasaamist tegelikult sõnadesse panna. "Ei olnud üldse hea need esimesed ööd magada. Ei suutnud uskuda, kuidas see nii läks. Tahtsime ju kõik võita. Ja mul oleks olnud Hongkong siis kui 100% läbitud. Aga noh, ju siis pidi nii minema. Ju see on millekski muuks võib-olla hea."

Ta kirjeldab viimast mängu värvikalt. Nii, et esimesed 30 minutit sujusid hästi. Meeskond tegutses tarmukalt ning ta ise oli mõnusalt enesekindel. "Ma lõin värava ka. Aga ma ei tea, mingi kolm sentimeetrit olin sulus vist – kui sedagi! No nii kahju. Peaga oli ka mul hea šanss, aga väravavaht tõi joonelt ära. Ma ei teagi nagu, kuidas!"

Anier ise, kuigi turjal on jälle aastake juures, oli ikka hoos. Erinevates sarjades peetud 34 mängu tõid 18 väravat ja kaks väravasöötu. "Jah, selles mõttes võib selle ajaga väga rahule jääda. Aga meeskonnana – jalgpall on ju meeskonnamäng – oli ikka kurb," on nördimus ikka hinges.

View this post on Instagram

A post shared by Henri Anier (@henrianier)

Kuigi Hongkongi kõrgliiga pole oma nime poolest teab mis prestiižne, siis on see vägagi väljakutsuv. "Seal ei ole lihtne jalgpalli mängida. Ja sinna ei ole lihtne saada ka. Välismängijate limiit on ju päris väike – pigem võetakse sinna brasiillasi, hispaanlasi, argentiinlasi, ka päris palju serblasi on Aasias. Ja siis on välismängijatel korralik surve: kui sind on juba toodud, siis pead perform-ima väga hästi."

Ta räägib, kuidas kolm hooaega Bundesligas mänginud Jiloan Hamad ja Hispaania keskkaitsja Gaizka Martinez suutsid Lee Manis vastu pidada vaid pool aastat. "Ütlesid, et ei olnud lihtne. Just see mänguline ja sportlik pool – nad ei saanud hakkama."

Veel parema meelega toob Anier välja selle, et omal ajal käis Hongkongi kõrgliigast läbi ka Diego Forlan, kes piirdus mõne üksiku väravaga (noh, ja mõne üksiku mänguga). "Aga see ongi nii individuaalne, et kes-kuidas hakkama saab. Väljakutse on suur kindlasti," viskab kui vana kala Anier nagu muuseas sekka.

Üks paha suveniir tuli kaasa

"Koju on ikka hea jõuda. Esimesed päevad on alati selline imelik tunne – olen ju pool elu välismaal elanud. Samas olen ma muidugi Eesti patrioot. Süda on alati kodumaal," õhkab Eesti koondise särgis 100 mängu pidanud ja 23 väravat löönud ründaja rahulolevalt.

Nendib sekka, et kindlasti ajavad esimesed ööd keha segadusse – Hongkongi aeg on Eesti omast viis tundi ees. "Aasia poolt tulles on ühtpidi mõnus – mulle meeldib, kui olen varakult üleval," teatab ta ja lisab sekka, et uuel hommikul (laupäeval) ootab trennipartner Karol Metsaga ees jõusaal.

Tuleb välja, et see mai alguses olnud üsna räige moega kontakt teeb hüppeliigesele siiani muret. Noh, ka seetõttu, et järgmises mängus tuli uus sarnane väänamine otsa. "See oli ikka päris vastik. Aga ega mul ühtpidi väga vedas – kehal õnnestus kuidagi vastu pidada. Ja siis läks järgmine mäng samamoodi. Samamoodi läks põlv külje peale ja hüppeliiges jäi keha alla. Ühe mängu oleks võib-olla pidanud vahele jätma. Aga ei tahtnud ju ka – hooaja lõpp ja lõin veel värava. Muidu on tipp-topp."

Et koondisemängud ohus pole? Anier usub, et muretseda pole tarvis, kuigi viimased liigamängud tulid ikka läbi valu. Sellest kõige viimasest on nüüd nädalake möödas. Ja esimene koondisemäng tuleb reedel.

Ning enne seda ei kavatse 34 ja poole aastane Anier tulevikuküsimustesse end mässida. Justkui võiks olla laual Lee Maniski jätkamine, aga arvestades, et klubi jäi Meistrite liiga kohalt välja, siis toimuvad seal suuremat sorti ümberkorraldused. Ka teab Anier rääkida, et mujalt Aasiast olla huvi. "Igasuguseid jutte on räägitud, aga ma kõigepealt fokusseerin end koondisele ja siis tahaks tõesti lihtsalt pere ja sõprade seltsis puhata," on ta hääles korraga nii teadmatust kui rahu.

"Ega ma nüüd enam esimeses nooruses ka ei ole. Samas kirge on mul veel kõvasti ja ma usun, et väravaid on jalas küll ja küll. Aga ei, ma ei ole tuleviku peale veel mitte midagi mõelnud. Teen koondise korralikult ära ja siis arvan, et on see aeg."

Ning oodata on nii mõndagi, sest Eesti meeste koondist ootavad algavas aknas ees kodumängud Iisraeli ja Norra vastu. Anieri sõnul on mõlemas vastases küllaga põnevust ja keerukust. Ka on ta oma meeskonna suhtes elevil, sest viimati käidi koos märtsis. Eraldi fookust sai pärimise peale Sloveenia meistriks tõusnud ründaja Alex Matthias Tamm.

"Mul on alati väga hea meel teiste üle, kui neil läheb hästi. Välismaal ei ole lihtne. Meil pole neid näiteid eriti palju, kus Eesti passiga mängija lööb kuskil välismaal läbi. Ja just ründajana. Mul on Alexi üle väga hea meel. Ta on teinud võimsa alguse ning pikk karjäär on veel ees. Kindlasti on see koondisele hea – mida paremas vormis me kõik individuaalselt oleme, seda parem on see ka meeskondlikult!"